Määramine
ProbleemKas probleem on prioriteetne? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Perioodil 2020–2021 koostati ravijuhend „2. tüüpi diabeedi diagnostika ja ravi (RJ-E/51.1-2021)“. Nimetatud ravijuhendi töörühm soovitas suunata 2. tüüpi diabeeti põdevad patsiendid intensiivsesse eluviisisekkumise programmi. Käesoleval hetkel intensiivne eluviisisekkumise programm Eestis puudub, lisaks vajab täpsustamist selle sisu. Eelpoolmainitud ravijuhendis ei olnud mahu piirangute tõttu võimalik mittefarmakoloogilist ravi käsitleda. Samuti ei olnud see ressursi mõistes ratsionaalne –vajalik töörühma vähemalt osaline ümberkomplekteerimine. Vajalik on koostada mittefarmakoloogilise ravi teemaline jätkujuhend, millest tuleb sisend intensiivse eluviisisekkumise koostamiseks. Euroopa- või rahvusvahelise erialaorganisatsiooni poolt koostatud ravijuhenditest käsitles füüsilise aktiivsuse suurendamise mõju: ADA 2022, ESC/EASD 2019, SIGN 2017. American Diabetes Association Standards of Care in Diabetes - 2022 1. Prediabeedi, 1. ja 2. tüüpi diabeediga lapsed ning noorukid peaksid tegelema mõõduka kuni intensiivse aeroobse treeninguga vähemasti 60 minutit päevas või rohkem, sealjuures peaks treening koosnema jõulistest lihas- ja luukudet tugevdavatest harjutustest vähemasti kolmel päeval nädalas. 2. Enamik 1. ja 2. tüüpi diabeediga täiskasvanuid inimesi peaks tegelema vähemasti 150 minutit nädalas keskmise kuni intensiivse treeninguga, sealjuures peaks füüsilist aktiivsust jaguma nädala lõikes vähemasti kolmele päevale, inaktiivseid päevi võiks olla järjest maksimaalselt 2. 3. Täiskasvanud 1. ja 2. tüüpi diabeediga inimesed peaksid tegelema 2-3 korda nädalas mittejärjestikustel päevadel vastupanutreeninguga. 4. Kõik täiskasvanud, eriti need, kellel on 2. tüüpi diabeet, peaksid vähendama igapäevast istumisele kuluvat aega. Veresuhkru taseme parendamiseks peaks istuvad tegevused katkestama iga 30 minuti tagant. 5. Painduvus- ja tasakaalutreening on soovituslik 2-3 päeval nädalas vanemaealistele diabeetikutele. Vastavalt isiklikele eelistustele võib harrastada joogat või tai chi-d painduvuse ja tasakaalu parendamiseks ning lihasjõu suurendamiseks. 6. Dieet, kehaline aktiivsus ning käitumuslik teraapia saavutamaks vähemasti 5%-line kaalulangus on soovituslik ülekaalulistele ja rasvunud 2. tüüpi diabeediga inimestele. Kaalulanguse jätkumine parendab üldiselt kontrolli diabeedi üle ja kardiovaskulaarse riski osas. 7. Sekkumine peaks sisaldama sagedast nõustamist (vähemasti 16 sessiooni 6 kuu jooksul) ning rõhk olema toitumisharjumuste muutmisel, füüsilisel aktiivsusel, käitumuslikel strateegiatel, et saavutada igapäevane 500-750 kcal-ne energiadefitsiit. 8. Nendele, kes on kaalulangetuse osas eesmärgi saavutanud, on võimaluse korral soovituslikud pikaajalised (aasta ja rohkem) kaalusäilitusprogrammid. Programmid peaksid võimaldama osalejatega ühendust võtma ja toetust pakkuma vähemasti korra kuus, soovitama regulaarset iganädalast või sagedasemat kehakaalu ja muude parameetrite jälgimist ning õhutama osalejaid kulutama füüsilisele treeningule aega 200-300 minutit nädalas. 2019 ESC Guidelines on diabetes, pre-diabetes, and cardiovascular diseases developed in collaboration with the EASD Kehaline aktiivsus lükkab edasi prediabeedi muutumist 2. tüüpi diabeediks, parendab glükeemilist kontrolli ning vähendab kardiovaskulaarseid tüsistusi. Aeroobne treening ning vastupanutreening parendavad insuliini toimimist, glükeemilist kontrolli, lipiidide taset ning vererõhku. Randomiseeritud kontrolluuringud toetavad tervishoiutöötajate poolset füüsilise treeningu juurutamise vajadust, on leitud, et struktureeritud aeroobne treening või vastupanutreening on vähendanud diabeedihaigetel HbA1c taset 0,6% võrra. Diabeediga täiskasvanutega läbiviidud kliinilised uuringud on tõendanud vastupanutreeningu HbA1c taset langetavat efekti ning vastupanutreeningu ning aeroobse treeningu kombineerimisest saadavat lisakasu. Prediabeedi ja diabeediga patsiendid peaksid läbi viima kaks sessiooni nädalas vastupanutreeningut. Füüsilise aktiivsuse suurendamise julgustamine on tervitatav ning kasulik, isegi 1000 lisasammu päevas annab eelise ning on heaks stardieesmärgiks paljude patsientide jaoks. Management of diabetes. A national clinical guideline 116. SIGN 2017 Pärast toitumise jälgimist on kehaline aktiivsus teine kaalulangetus- ja kaalu säilitusprogrammide põhiosa. Regulaarne kehaline aktiivsus, nii aeroobne treening kui ka jõutreening, parendab glükeemilist kontrolli, lipiidide- ja vererõhutaset, vähendab kukkumis- ja luumurruriski, suurendab funktsionaalset võimekust ning rahulolutunnet. Programmis "Tervisemeetmed diabeedi korral", kus nädalane eesmärk oli teostada kokku vähemasti 175 minutit keskmise intensiivsusega treeningut, oli füüsilise treeningu kestvuse aeg tugevas seoses kaalulangusega, vihjates sellele, et need, kes olid aktiivsemad, langetasid enam kaalu. Füüsilise aktiivsuse programm peaks sisaldama endas nädala lõikes kokku vähemasti 150 minutit keskmise intensiivsusega treeningut nagu kiirkõnd (näiteks eesmärgiks üks miil läbida 15-20 minutiga) ning jõutreeningu-osa. Patsiendid peaksid iga uue tegevusega alustama rahulikult ning sujuvalt treeninguga kohanedes suurendama treeningu intensiivsust ja kestvust. Struktureeritud treeningplaanid võivad abistada patsiente õige harjutustehnika arendamisel, eesmärkideni jõudmisel, vigastuste ennetamisel ning motivatsiooni hoidmisel. Sammulugejad ning muud kaasaskantavad füüsilist aktiivsust hindavad seadeldised võivad anda motiveerimiseks ning treeningu tervisliku periodiseerimise määramiseks väärtuslikku informatsiooni. Diabeediga ja/või ülekaalulisi või tüsistustega patsiente tuleks hinnata füüsilise koormusega suurendamisega kaasnevate vastunäidustuste ja/või piirangute osas, liikumisretsept peaks olema kohandatud igale patsiendile eraldi nii piiranguid kui ka eesmärke arvesse võttes. |
Kõigile 2. tüüpi diabeediga patsientidele on tähtis olla kehaliselt aktiivne. Seeläbi on võimalik hoida veresuhkrut kontrolli alla, reguleerida kehakaalu (vähendada ülekaalu), parandada insuliiniresistentsust, psühhoemotsionaalset tervist. Rahvusvahelistes juhendites soovitatakse üldiselt treenida nädalas vähemalt 150 minutit, mis on jagatud eri nädalapäevadele, ning teha erinevaid treeninguid. Kas 2. tüüpi diabeediga inimestel on piiranguid võrreldes üldiste liikumissoovitustega? Ilmselt ei ole, kui neil ei ole kaasuvaid haigusi (nt liigesehaigused, südamehaigused). |
Soovitud mõjuKui suur on eeldatav soovitud mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
AEROOBNE TREENING Metaanalüüs ja metaregressioon uuris aeroobse treeningu mahu ja intensiivsuse mõju glükeemilisele kontrollile selgitamaks välja optimaalseim aeroobse treeningu kogus. Eesmärgist lähtuvalt valiti metaanalüüsi uuringud, kus mõõdeti HbA1c taset, kui uuringutes olid aga kirjas ka muud mõõdetud parameetrid (nt paastuglükoos, kolesterooli-, triglütseriidide-, HDL- ja LDL-tasemed), toodi ka need välja. Metaanalüüsi kaasati 16 uuringut, osalejaid olid 30- kuni 75-aastased mõlemast soost 2. tüüpi diabeediga patsiendid, uuringurühmades oli kokku 374 osalejat ning kontrollrühmades 329 osalejat. Kaasatud uuringud viidi läbi ülikoolides, suurtes riiklikes haiglates ning kogukonnapõhistes treeningrajatistes. HbA1c (%) keskmine algväärtus varieerus 6,7% (50 mmol/mol) ning 8,8% (73 mmol/mol) vahel. Treeningprogrammide keskmine intensiivsus varieerus 50% ja 75% vahel. Sekkumiste maht varieerus kogukestvuselt 20st tunnist 144 tunnini ja 90st minutist 195 minutini nädala kohta. Sekkumiste kestvus varieerus 50-minutilisest treeningust 2 korda nädalas 12 nädala vältel kuni 60-minutilise treeninguni 2 korda nädalas 72 nädala vältel. Treening oli peamiselt aeroobne nagu näiteks jalgrattasõit, sörkjooks, kõnd. 75% uuritavatest treenis 3 korda nädalas, kahes uuringus osalejad treenisid vaid 2-l korral nädalas ning kahes uuringus osalejad kuni 5-l korral nädalas. Kõik treeningud toimusid supervisiooni all ning olid randomiseeritud kontrolluuringud. Individuaalsed keskmised HbA1c taseme enne ja pärast sekkumist erinevused kontroll- ja treeninggruppide vahel olid vastavalt vahemikus -1,2 kuni 1,1% (mediaan -0,09%) ja -1,3 kuni 0,1% (mediaan -0,51%). Standardiseeritud keskmine HbA1c taseme rühmasisene erinevus kontroll- ja treeninggruppide vahel oli kõigis uuringutes vahemikus -0,39-2,18. Maksimaalse tõenäosusega juhuslike efektide mudel hindab HbA1c rühmasisese muutuse erinevuseks kontroll- ja aeroobse rühma vahel 0,56 (95% CI 0,3-0,82, p<0,001), eelistades aeroobset treeningut kontrollrühmale HbA1c taseme vähendamiseks. Metaanalüüsis oli märkimisväärne heterogeensus (I2=61,05%, p < 0,001). Paastugülikoosi taset mõõdeti 16st 7-s uuringus. Individuaalsed keskmised paastuglükoosi taseme enne ja pärast sekkumist erinevused olid vastavalt vahemikus − 1,35-0,6 mmol/L (mediaan = 0,5 mmol/L) ja − 1,53-0,15 mmol/L (mediaan = − 0,99 mmol/L). Standardiseeritud keskmine paastuglükoosi taseme rühmasisene erinevus kontroll- ja treeninggruppide vahel oli kõigis uuringutes vahemikus -0,21-1,77. Maksimaalse tõenäosusega juhuslike efektide mudel hindab paastuglükoosi rühmasisese muutuse erinevuseks kontroll- ja aeroobse rühma vahel 0,76 (95% CI 0,23–1,3, p<0,05). Metaanalüüsis oli märkimisväärne heterogeensus (I2 = 76,67%, p<0,001). Muutuseid kehamassiindeksi (KMI) osas uuriti 13s uuringus. Uuringute algul oli osalejate keskmine KMI 30,1 kg/m2 . Individuaalsed keskmised KMI taseme enne ja pärast sekkumist erinevused olid vastavalt vahemikus -0,7-0,4 kg/m2 (mediaan = -0,1 kg/m2) ja -2,2-0,2 kg/m2 (mediaan = -0,8 kg/m2). Standardiseeritud keskmine KMI taseme rühmasisene erinevus kontroll- ja treeninggruppide vahel oli kõigis uuringutes vahemikus -0.58 kuni 2.97. Maksimaalse tõenäosusega juhuslike efektide mudel hindab KMI rühmasisese muutuse erinevuseks kontroll- ja aeroobse rühma vahel 0,76 (95% CI 0,25–1,27, p < 0.05) ning seega vähenes treeningprogrammides osalejanute KMI märkimisväärselt. Meta-analüüsis oli märkimisväärne heterogeensus (I2 = 86,35%, p < 0,001). Kolesterooli, triglütseriidide, HDL- ja LDL-tasemed uuritavates gruppides kontrollgruppidega võrrelduna oluliselt ei vähenenud. Autorid tõid metaanalüüsi piirangutena välja kaasatud uuringute heterogeensuse, samuti oli treeningute intensiivsus ühekülgne (50-75% maksimaalsest võimekusest, sealjuures suurem osas programmidest 60-70%) ja uuringute keskmine pikkus 12 nädalat. Läbiviidud meta-analüüside tulemused näitavad, et lühiajalised sekkumised annavad tulemuse glükeemilise kontrolli parenemise osas ning mahukamad ja intensiivsemad sekkumised ei anna selles osas tõenäoliselt lisaefekti. Autorid toovad välja, et pikaajalised sekkumised võivad tuua muutuse lipiidide profiili osas ning seetõttu on vaja lisauuringuid. (Wrench et al., 2022) Metaanalüüs uuris supervisiooniga aeroobse treeningu mõju 2. tüüpi diabeediga patsientide HbA1c tasemele, kaasuvana hinnati ka elukvaliteeti, ravimkoormuse muutuseid ning kõrvalnähtusid. Analüüsi kaasati randomiseeritud kontrolluuringud, mis kestsid vähemasti 12 nädalat. Meta-analüüsi kaasati 26 uuringut 1253 inimesega, mis olid läbi viidud aastatel 1994-2020, nendest 13 uuringut käsitlesid patsiente, kellel polnud ilmselgeid mikro- või makrovaskulaarseid komplikatsioone, 12 uuringut oli läbi viidud üldpopulatsiooni hulgas, 1 uuring oli läbi viidud diabeetilise nefropaatiaga patsientidega. 13 uuringut oli läbi viidud ainult ülekaaluliste inimestega, ülejäänud erineva KMIga inimestega. 5 uuringut viidi läbi ainult naistega, 2 meestega, ülejäänud nii naiste kui ka meestega. 20 uuringut viidi läbi inaktiivsete 2. tüüpi istuva elustiiliga inimestega. Sekkumisperiood oli 12-52 nädalat (22 uuringut kestsid 12-24 nädalat ning 4 uuringut 24 nädalat või enam). Uuritavad treenisid ühes uuringus 1-2 korda nädalas, ühes uuringus 3-4 korda nädalas ning 3 korda nädalas ülejäänud uuringutes. 14s uuringus oli treeningprogramm mitteprogresseeruv, ülejäänutes progresseeruv (treeningu intensiivsus, kestvus või sagedus). 12 uuringut käsitlesid keskmise intensiivsusega aeroobset treeningprogrammi, 10 uuringut keskmise kuni kõrge intensiivusega aeroobset treeningprogrammi ning 4 uuringut kõrge intensiivsusega treeningprogrammi. Kõikides uuringutes va ühes oli treening pidev (mitte intervallidena). 4s uuringus kasutati lisaks treeningule ka toitumisalast nõustamist. 26 randomiseeritud kontrolluuringu analüüsimine näitas, et iga 30-minutiline sekkumine nädala lõikes vähendas HbA1c taset keskmiselt (MD=mean difference) -0,22 võrra (95% CI−0,29 kuni −0,15; I2=88%). Leiti, et kõrgeim langus HbA1c tasemes saavutati nädalas 140-minutilise sekkumise juures, langus keskmiselt (MD) − 0,88 (95% CI − 1,22 kuni − 0,53). Leiti ka, et 100-st minutist alates oli languse tõus pigem triviaalne. Elukvaliteeti mõõdeti 2-s uuringus, ühes osalejad väitsid, et sekkumine parendas märkimisväärselt füüsilist funktsioneerimist ning vaimset tervist, teises uuringus osalejad, et mitte. Ravimkoormuse (hüpoglükeemilised ravimid) vähenemist analüüsiti 7s uuringus 375 osalejaga: aeroobne treening vähendas ravimite kasutamise vajadust 13l inimesel 100st (riski vahe: 0,13 (95% CI 0,02 - 0,23); keskmine risk: 1,09 (95% CI 1,02 - 1,15). Autorid tõid meta-analüüsi tulemuste miinusena välja suure erinevuse treeningprogrammide vahel, uuritavate ühekülgsuse (mitteaktiivse elustiiliga inimesed) ning kaasatud uuringute lühikese kestvuse. (Jayedi A, 2022) INTERVALLTREENING Metaanalüüs uuris kõrge intensiivsusega intervalltreeningu (HIIT) mõju 2. tüüpi diabeediga ning prediabeediga inimeste füsioloogilistele ja metaboolsetele muutujatele (VO2 max, paastuglükoos, HbA1c, insuliini resistentsus, paastuinsuliin, vererõhk, kolesterool, HDL- ja LDL-tasemed, triglütseriidide tase, KMI, puusa- ja taljeümbermõõtude vahe, taljeümbermõõt) pideva keskmise intensiivsusega treeningu (MICT) mõjuga võrrelduna. Valiti välja 5 uuringut, mis olid läbi viidud 2. tüüpi diabeediga patsientidega, ja 2 uuringut prediabeediga patsientidega. 2. tüüpi diabeediga patsiente oli kokku 120 (57% naised), keskmine vanus 61,7 ± 6 aastat, neist 61 tegeles HIIT-ga, 59 MICT-ga. Prediabeediga patsiente oli 64 (83% naised), keskmine vanus 51,5 ± 10 aastat, neist 30 tegeles HIIT-ga, 45 MICT-ga. Uuringud kestsid 12-16 nädalat 2. tüüpi diabeediga grupis ning 2-4 nädalat prediabeedi grupis. Treeningprotokollid olid kõikides uuringutes väga erinevad (harjutuste valik, kestus, intensiivsus). Treeningud viidi läbi kõigis uuringutes pärast einestamist, katsealustel paluti oma toitumisharjumusi mitte muuta. Uuringus osalejad olid enamjaolt ülekaalulised või rasvunud. Treeninguteks oli kõnd (tasapinnal või ülesmäge) või jalgrattasõit, treeningu kestus oli väga varieeruv, kuid nädala lõikes harrastati seda 2-5 korral, kõrge intensiivsusega intervalltreening koosnes intensiivsest osast (saavutati 85-95% maksimaalsest südamelöögisagedusest), millele järgnes kas samapikkune või veidi pikem puhkeperiood või vähemintensiivne koormus, keskmise intensiivsusega pidev treening oli ühtlase koormusega ning tajutav pingutus oli väiksem (40-70% maksimaalsest südamelöögisagedusest). Metaanalüüsi põhitulemusena leiti, et VO2 max kui kardiovaskulaarse koormustaluvuse näitaja väärtused tõusid märkimisväärselt 2. tüüpi diabeediga inimestel, kes treenisid HIIT-protokolli järgi MICT-protokolli järgi treenijatega võrrelduna (WMD = 3.02 (95% CI 1.42 – 4.61), I^2 = 0%, p = 0,0002). Teiste muutujate osas olid mõlemad treeningprotokollid sarnase efektiga, paastuglükoos (WMD = 0.11 (95% CI -0.45 – 0.67), I^2 = 0%, p = 0,7) ja HbA1c (WMD = -0.17 (95% CI -0.36, 0.02), I^2 = 0%, p = 0.07). Autorid tõid välja, et analüüsitud uuringutes osalejate arv oli siiski väga väike ning erinevus uuringute iseloomu vahel suur, mistõttu esines tulemuste analüüsimisel mitmeid piiranguid. (De Nardi et al., 2018) Süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs uuris erinevaid kõrge intensiivsusega intervalltreeningu (HIIT) protokolle pideva keskmise intensiivsusega treeninguga (MICT) võrrelduna. Tulemusnäitajatena mõõdeti 2. tüüpi diabeediga patsientide VO2 max ja HbA1c taseme muutuseid. Metaanalüüsi kaasati 20 randomiseeritud kontrolluuringut 738 osalejaga, 52% osalejatest olid mehed, keskmine vanus 57 eluaastat. 5 uuringut kasutas sekkumisena kõndi, 1 jooksmist ning 16 velotrenažööriga sõitmist. Treeningperiood 8-16 nädalat, sagedus 3-5 korda nädalas. VO2 max muutust HIIT-treening vs kontrollgrupp uuriti 9s uuringus (299 osalejat, HIIT-grupis 149 inimest, kontrollgrupis 150 inimest). VO2 max keskmine muutus oli 5.09 mL/kg/min (95%CI 2,99; 7,19, I2 = 80.89, p<0,001). Leiti, et mida kõrgem vanus, seda vähem mõjutas tulemusi HIIT. VO2 max muutust HIIT-treening vs MICT-treening uuriti 11s uuringus (449 osalejat, HIIT-grupis 219 inimest, kontrollgrupis 230 inimest). VO2 max keskmine muutus oli 1,9 mL/kg/min (95%CI 0,81; 2,98, I2 = 25.62, p<0,001). HIIT-protokolle eraldi võrreldes leiti, et parim tulemus oli pikkade intervallidega keskmise intensiivsuse ja kestvusperioodiga HIIT-i korral. Leiti, et mida kõrgem KMI, seda vähem mõju oli HIIT-il. HbA1c muutust HIIT-treening vs kontrollgrupp uuriti 10s uuringus (300 osalejat, HIIT-grupis 153 inimest, kontrollgrupis 147 osalejat). Keskmine muutus HbA1c osas oli 0.8% (95%CI 1,06; 0,49, I2 = 77.31, p < 0.001). HIIT-protokolle eraldi lahates leiti, et parim tulemus oli lühikeste intervallidega keskmise intensiivsuse ja kestvusperioodiga HIIT-i korral. HbA1c muutust HIIT-treening vs MICT uuriti 8-s uuringus (202 osalejat, HIIT-grupis 100 inimest, kontrollgrupis 102 inimest), erinevust ei leitud (keskmine erinevus -0,114 95% CI -0,350; 0,121, I2 = 0, p = 0,342). Meta-analüüsi autorid tõid tulemuste tõlgendamisel piiranguna välja suure heterogeensuse uuringute osas. (de Mello et al., 2022) VASTUPANUTREENING Metaanalüüs uuris vastupanutreeningu metaboolset ning kliinilist mõju (HbA1c, VO2 max, KMI, HDL-, LDL- ja triglütseriidide tasemed, kolesterooli tase) aeroobse treeninguga võrrelduna. Analüüsi valiti 16 uuringut 336 mõlemast soost 2. tüüpi diabeediga patsientide tulemusnäitajatega. Uuringud viidi läbi Brasiilias, Kanadas, Lõuna-Koreas, Kreekas, Indias, Iraanis, Itaalias ja USAs, uuritavate keskmine vanus oli 48-58 aastat. Uuringud, millest käsitleti aeroobset treeningut, oli enamlevinud sekkumisviisiks kõnd, aga kasutati ka treeningergomeetreid. Vastupanutreeningu-uuringutes tehti harjutusi enamjaolt suurtele lihasgruppidele. Sekkumise kestus oli 8-48 nädalat, 20-60 minutit päevas, 2-5 korda nädalas. VO2 max taset mõõdeti kokku 5-s uuringus, vastupanutreeninguga tegeles 126 inimest, aeroobse treeninguga 121 inimest. Leiti, et vastupanutreening soodustab aeroobse treeninguga võrrelduna maksimaalse hapnikutarbimise (VO2 max) tõusu, (MD = 2.86 (95% CI–3.90, –1.81), I^2 = 0%, p < 0.00001), muude tulemusnäitajate muutuste osas erinevusi aeroobse treeningu ning vastupanutreeningu vahel ei täheldatud. Metaanalüüsi autorid tõid välja, et teoreetiliselt peaks vastupanutreening vähendama ka HbA1c-, HDL-, LDL,- triglütseriidide ja kolesterooli tasemeid aeroobse treeninguga võrrelduna enam, meta-analüüsi kaasatud uuringud olid aga väga madala kvaliteediga ning esines hulganisti piiranguid, tõenäoliselt seetõttu tulemusnäitajate osas erinevusi ei täheldatud. (Nery et al., 2017) Süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs (Acosta-Manzano et al, 2019) uuris vastupanutreeningu alaliikide hüpertroofiatreeningu (hypertrophy training, HT) ning lihasvastupidavustreeningu (muscular endurance training, MERT) mõju. Meta-analüüsi valiti 43 2. tüüpi diabeediga inimeste hulgas läbiviidud randomiseeritud kontrolluuringut, tulemusnäitajatena hinnati glükeemilist kontrolli, treenitust, kehakoostist, lipiidide profiili, vererõhku, C-reaktiivset valku ning elukvaliteeti. Uuringud viidi läbi keskmise kuni kõrge sotsiaalmajandusliku tasemega riikides. Viies uuringus osalesid vaid mehed, neljas vaid naised, ülejäänutes oli mehi ja naisi enamvähem võrdselt. Osalejate vanusevahemik oli 30 kuni 85 eluaastat. Osalejate keskmine HbA1c algväärtust oli 7,7 ± 1,87%, KMI 31,34 ± 4,39 kg/m2 ja diabeedi kestus 7,14 ± 2,58 aastat. HT põhieesmärgiks oli lihasmassi suurendamine. Treeningu ülesehitus: 2-4 sessiooni nädalas, 1 kordus 70%-85% maksimaalsest lihasjõust, 1-3 seeriat 8-12 kordusega, puhkeperiood seeriate vahel 1-2 minutit. MERT-i põhieesmärgiks oli suurendada konkreetsete lihaste/lihasrühmade võimet avaldada korduvalt submaksimaalset vastupanu. Treeningu ülesehitus: 2-4 päeva nädalas, 1 kordus kuni 70% maksimaalsest lihasjõust, 2-4 seeriat 10-25 kordusega, puhkeperiood seeriate vahel 30 sekundit – 1 minut. Meta-analüüsi kaasatud 43st uuringust oli 25 HT-d ja 18 MERT-i. 33 uuringut toimusid supervisiooni all, 10 uuringut osalise supervisiooniga. Võrdlusgrupid kas ei treeninud üldse (14 uuringut), teostasid lõdvestus- ja venitusharjutusi (8 uuringut), said soovitusi (2 uuringut) ja nõustamist (6 uuringut) tervisliku elustiili osas või tegelesid aeroobse treeninguga trenažööridel (22 uuringut), käisid kõndimas (4 uuringut), jooksmas (2 uuringut) või tegelesid aeroobsete vabaajategevustega (1 uuring). Sekkumisperiood oli 6-48 nädalat, treeningute sagedus 2-3 korda nädalas. Leiti, et koondatud standardiseerimata keskmine erinevus (pooled raw mean difference, pooled RMD) HbA1c osas HT vs kontrollgruppide vahel (11 uuringut, 589 osalejat) oli −0.50% (CI 95% −0.79 kuni −0.21, P = 0,002) ning MERT vs kontrollgruppide vahel (7 uuringut, 201 osalejat) −0.34% (CI 95% −0.61 kuni −0.08, P = 0,012). Paastuglükoos vähenes uuringutes, kus võrreldi HT-d ja kontrollgruppe (9 uuringut, 443 osalejat) 0.92 mmol/L (−1.57 kuni −0.27, P = 0,005), MERT vs kontrollgrupp tulemused olid statistiliselt mitteolulised (P>0,05). HT ja MERT leiti olevat kontrollgruppidega võrrelduna veel insuliinitaseme alandamise ning insuliini resistentsuse vähendamise efektidega. Aeroobse treeningu gruppe ja vastupanutreeningut glükeemilise kontrolli osas omavahel võrreldes olid tulemused statistiliselt mitteolulised (P>0,05). Võrreldes kontrollrühmaga olid HT ja MERT seotud ülakeha lihasjõu suurenemisega 1,29 võrra (5 uuringut, 290 osalejat) (SMD, 0,47 kuni 2,10, P = 0,002) ja 1,02 võrra (5 uuringut, 180 osalejat) (SMD, 0,52–1,52, P < 0,001) ning alakeha lihasjõu suurenemisega 0,92 võrra (7 uuringut, 429 osalejat) (SMD, 0,37 kuni 1,48, P = 0,001) ja 1,37 võrra (5 uuringut, 187 osalejat) (SMD, 0,82 kuni 1,91, P < 0,001). Koondatud SMD rühmasiseses muutuses ülakeha lihaste tugevus oli 0,29 (0,07 kuni 0,51, P = 0,010) HT ja AT rühmade (5 uuringut, 324 osalejat) vahel ja 1,65 (1,06 kuni 2,24, P < 0,001) rühmade MERT ja AT (2 uuringut, 54 osalejat) vahel. Võrreldes AT rühmadega olid HT ja MERT seotud alakeha tugevuse suurenemisega (5 uuringut, 366 osalejat) 0,59 (SMD, 0,39 kuni 0,80, P < 0,001) ja 1,30 (3 uuringut, 84 osalejat) (SMD, 0,84 kuni 1,77, P < 0,001). Meta-analüüsiga näidati veel, et HT parendab keha koostist, lipiidide profiili, süstoolse vererõhu ning C-reaktiivse valgu tasemeid. MERT parendas kehakaalu, kehamassiindeksit, vööümbermõõtu ning rasvamassi. Üldine RT näitas mainitud tulemustele sarnast mõju. AT ja HT olid KMI langetamisel ning rasvamassi vähendamisel teistest treeningstiilidest edukamad. Meta-analüüsi autorid tõid välja, et kaasatud uuringute metoodiline kvaliteet oli pigem madal kuni mõõdukas, seega võiks tulemuste tõlgendamisel olla ettevaatlik. (Acosta-Manzano et al., 2020) KOMBINEERITUD TREENING Randomiseeritud kontrollitud uuringute süstemaatiline ülevaade (Sarker et al, 2022) uuris arengumaade (madala ja keskmise sissetulekuga riikide) 2. tüüpi diabeedi ennetamiseks läbiviidud mittefarmakoloogiliste sekkumisviiside tulemusi. Ülevaate peamine eesmärk oli hinnata pärast sekkumise rakendamist 2. tüüpi diabeedi levimust ja seega sekkumisviiside efektiivsust, sekundaarselt hinnati ka muutuseid HbA1c tasemes, kehakaalus või kehamassiindeksis, paastuglükoosi ja söömisjärgse (kaks tundi pärast söömist) glükoositaseme osas. Väljavalituks osutusid 5 uuringut, nende hulgas oli 1 Hiinas läbi viidud uuring (Dai et al, 2019), kus sekkumisviis oli kehaline treening, lisaks nõustati kõiki uuringus osalejaid (sh kontrollgrupis osalejaid) toitumise osas, soovitati toitumisharjumusi kehakaalu säilitamiseks (päevane energiavajadus 55-60% süsivesikutest, 15-20% valgust, 25-30% rasvast), kuid toitumist ei jälgitud ning osalejaid dieedile ei pandud. Sekkumisperiood kestis 24 kuud, osales 172 inimest, analüüsiti lõpuks 137 inimese tulemusi, kes olid osalenud vähemasti 70% treeningutel (45 meest ja 92 naist). Osalejad olid vanuses 55-75, keskmine vanus 59. Osalejaid olid kõik prediabeedi diagnoosiga. Uuritavad jaotati neljaks grupiks: aeroobse treeningu (AT) grupp 34 osalejaga, vastupanutreeningu (RT) grupp 31 osalejaga, kombineeritud treeningu (AT+RT) grupp 37 osalejaga ning kontrollgrupp. Treeningud toimusid 3 korda nädalas mittejärjestikustel päevadel, kestsid kõik 60 minutit. AT-grupi treeninguks oli aeroobne tantsutrenn: 5 minutit soojendust, 50 minutit põhiosa, 5 minutit venitusharjutusi, treeningu intensiivsus 60-70% maksimaalsest südamelöögisagedusest. RT-grupp teostas harjutusi suurematele lihasgruppidele (nt rinnalt või kätega üles või jalgadega surumine jms), treeningvahendina kasutati kummilinti, ühe korduse raskus oli 60-80% maksimaalsest jõust. AT+RT-grupi treening oli kombineeritud kahest eelnevast: 30 minutit RT-d, millele järgnes kohe 30 minutit AT-d. Kontrollgrupis osalejatel soovitati toimetada endale tavapärasel viisil ning elukorralduses muutuseid füüsilise poole osas mitte teha. Põhitulemusnäitajana mõõdeti kahe aasta möödudes 2. tüüpi diabeedi levikut grupis osalejate hulgas: 21% AT+RT grupis, 26% RT grupis, 22% AT grupis ning 69% kontrollgrupis. Lisaks leiti, et kahe aastaga suurenesid paastuglükoosi ja HbA1c tasemed ning kehakaal kontrollgrupis ning vähenesid treeninggruppides. HbA1c keskmised tasemed (mean ± SD) olid treeninggruppides (AT, RT, AT+RT) 3 kuu möödudes treeningu alustamisest vastavalt 5.93 ± 0.32%, 5.80 ± 0.38%, 5.66 ± 0.35% ning kontrollgrupis 6.13 ± 0.38%, 24 kuu möödudes treeninguga alustamisest aga 5.80 ± 0.39%, 5.46 ± 0.50%, 5.52 ± 0.46% ning kontrollgrupis 6.53 ± 0.75%, p<0.001. Paastuglükoosi keskmised tasemed (mean ± SD) olid treeninggruppides (AT, RT, AT+RT) 3 kuu möödudes treeningu alustamisest vastavalt 5.63 ± 0.47 mmol/L, 5.55 ± 0.73 mmol/L, 5.39 ± 0.48 mmol/L ning kontrollgrupis 6.08 ± 0.56, 24 kuu möödudes treeninguga alustamisest aga 5.40 ± 0.56 mmol/L, 5.52 ± 0.57 mmol/L, 5.08 ± 0.46 mmol/L ning kontrollgrupis 6.59 ± 0.57 mmol/L, p<0.001. Keskmine (mean ± SD) kehakaal oli treeninggruppides (AT, RT, AT+RT) 3 kuu möödudes treeningu alustamisest vastavalt 60.27 ± 8.21 kg, 59.15 ± 10.00 kg, 62.03 ± 6.84 kg ning kontrollgrupis 65.23 ± 8.61 kg, 24 kuu möödudes treeninguga alustamisest aga 57.92 ± 8.50 kg, 58.35 ± 7.73 kg, 58.04 ± 7.25 kg ning kontrollgrupis 65.74 ± 7.66 kg, p<0.001, st RT-grupis vähenes kehakaal keskmiselt 3% võrra, AT-grupis 5% võrra ning AT+RT-grupis 7% võrra. Autorid tõid välja, et kuigi uuringus esines piiranguid, nt väike uuritavate arv, siis saab tulemustest järeldada, et vastupanureening või kombineeritud treening on samamoodi efektiivne sekkumisviis 2. tüüpi diabeedi väljaarenemise pidurdamiseks/takistamiseks, senini oli vastupanutreeningu efektiivsust aeroobse treeninguga võrrelduna suhteliselt vähe uuritud. (Sarker et al., 2022) Süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs (Sampath Kumar et al, 2019) uuris erinevate struktureeritud harjutusprogrammide mõju insuliini resistentsusele. Meta-analüüsi valiti 11 täiskasvanud 2. tüüpi diabeediga inimeste hulgas läbiviidud uuringut, osalejaid oli kokku 846, neist 440 treeninggruppides ning 406 kontrollgruppides. Kõik treeninggruppides osalejad olid 2. tüüpi diabeediga, kontrollgruppidesse valiti terved samaealised patsiendid. Tulemusnäitajatena mõõdeti paastuinsuliini taset, insuliini resistentsust (HOMA-Ir = paastuinsuliin x paastuglükoos), paastuglükoosi taset, HbA1c taset, KMI-d. Treeninggruppides osalejad tegelesid kas aeroobse treeninguga (pideva või intervalltreeninguga, nii madal kui ka kõrge intensiivsus), progresseeruva vastupanutreeninguga või mainitud kahest kokkupandud kombineeritud treeninguga. Ühes uuringus 55 osalejaga kasutati treeninggrupis lisaks treeningule veel toitumisalast sekkumist. Uuringud viidi läbi aastatel 2001-2015, sekkumise kestus oli 6-24 nädalat. Kontrollgruppe kõigis meta-analüüsi kaasatud uuringutes polnud, osaliselt oli tegu ka jälgimisuuringutega, kontrollgrupid kas teostasid venitusharjutusi või eraldi treeninguga ei tegelenud. Kokkuvõtvalt tõid autorid välja, et harjutusprogramm on efektiivne sekkumisviis glükeemilise kontrolli ja insuliini tundlikkuse parendamiseks. Paastuglükoosi taset mõõdeti 5-s uuringus, 144 inimest sekkumisgruppides ning 118 kontrollgruppides, heterogeensus I2 99% (P=0.00001), keskmiste erinevus -5,12 (95% CI -7,78 - -2.45) sekkumisgrupp vs kontrollgrupp. HbA1c taset mõõdeti 3-s uuringus, 78 inimest sekkumisgruppides ning 90 inimest kontrollgruppides, heterogeensus I2 94% (P=0.00001), keskmiste erinevus 0,63 (95% CI -0.82 - 2.08) sekkumisgrupp vs kontrollgrupp. KMI taset mõõdeti 5-s uuringus, 156 inimest sekkumisgruppides vs 140 kontrollgruppides, heterogeensus I2 59% (P=0.05), keskmiste erinevus -0.36 (95% CI -1.51 - 0.79) sekkumisgrupp vs kontrollgrupp. Autorid tõid tulemuste analüüsimise piirangutena välja uuringute väikese valimi, lühikese kestvusaja, erineva ülesehituse (kontrollgruppide puudumine) ning kvaliteedilanguse. (Sampath Kumar , 2019) Süstemaatiline ülevaade ning võrgustik metaanalüüs (Mannucci et al, 2021) uuris erinevate vähemasti 3-kuuliste treeningprogrammide mõju 2. tüüpi diabeediga täiskasvanud inimeste glükoosikontrollile (HbA1c tase ja paastuplasmaglükoosi tase) ja kardiovaskulaarsetele riskifaktoritele (KMI, talje ümbermõõt, keha rasvaprotsent, vererõhk). Meta-analüüsi kaasati 25 uuringut, uuritavate keskmine vanus oli 57,8 aastat, uuringute alguse keskmine KMI 32.2 kg/m^2 ja uuringute alguse keskmine HbA1c tase 7,6%. Lõpptulemusi otseseks võrdluseks raporteeris 6 randomiseeritud kontrolluuringut. Treeninggrupid jagunesid aeroobseteks (nii supervisiooniga kui ilma), anaeroobseteks (nii supervisiooniga kui ilma), kombineeritud treeninguga gruppideks ning treeninguta gruppideks. Leiti, et HbA1c tase langes treeninguta gruppidega kaudselt võrrelduna uuringutes, kus treeniti kombineeritud treeningkava alusel (WMD = -0,44 (95% CI -0,58 - -0,30)), supervisiooniga aeroobse treeningkava alusel (WMD = -0,25 (95% CI -0,39 - -0,12)), supervisioonita anaeroobse treeningkava alusel (WMD = -0,22 (95% CI -0,56 - 0,11)) ja supervisiooniga anaeroobse treeningkava alusel (WMD = -0,18 (95% CI -0,32 - -0,05)), aga mitte supervisioonita aeroobse treeningkava alusel (WMD = 0,08 (95% CI -0,58 - 0,73)). Paastuplasmaglükoosi keskmine kaalutud tase üheski kaudses võrdluses teisega võrrelduna autorite sõnul ei muutunud: supervisioonita aeroobne treening vs treeninguta grupp (WMD = -2,50 (95% CI -6,75 - 1,76)), supervisioonita anaeroobne treening vs treeninguta grupp (WMD = -1,40 (95% CI 5,59 - 2,79)), kombineeritud treening (WMD = 0,89 (95% CI -3,11 - 1,33)), supervisiooniga aeroobne treening (WMD = -0,64 (95% CI 2,05 - 0,77)), supervisiooniga anaeroobne treening (WMD = 0,00 (95% CI -1,89 - 1,89)). KMI keskmine kaalutud tase vähenes kaudses võrdluses kombineeritud treeninggrupp vs treeninguta grupp (WMD = -0,39 (95% CI -1,11 - 0,32)) ja supervisiooniga aeroobne grupp vs treeninguta grupp (WMD = -0,23 (95% CI -0,76, 0,31)), aga mitte supervisiooniga anaeroobne grupp vs treeninguta grupp (WMD = 0,13 (95% CI -0,50 - 0,76)). Autorite sõnul võib tõendusmaterjalis esineda piiranguid, mistõttu tuleks suhtuda ettevaatlikkusega ühe treeningviisi eelistamises teise üle. (Mannucci et al., 2021) Süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs koos metaregressiooniga uuris erinevate treeningsekkumiste mõju 2. tüüpi diabeediga patsientide HbA1c tasemele. Meta-analüüsi valiti 48 randomiseeritud kontrolluuringut 2395 osalejaga (1514 uuringgruppides ning 881 kontrollgruppides), uuringutes osalejad olid kõik täiskasvanud ning uuringute pikkus oli vähemasti 12 nädalat, uuringutes ei kasutatud treeningule lisaks ühtegi sekkumismeetodit. 52,4% uuringutes osalejatest olid naised, keskmine vanus 55,2 aastat, keskmine KMI 31,4 kg/m^2, 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saamisest olid keskmiselt möödas 7,2 aastat, 88,1% uuritavatest tarvitas ravimeid, treeningute intensiivsus oli keskmiselt 5,1 METi, ühe treeningkorra kestvus keskmiselt 54 minutit, treeningute keskmine sagedus 3,2 korda nädalas, sekkumise keskmine kestvus 21,5 nädalat. Sekkumisprotokollid olid kõik väga erinevad, kuid 28 uuringus 48st kasutati sekkumisena aeroobset treeningut. Tulemusena leiti, et muutused HbA1c tasemes on seostatavad treeningperioodi kestvusega (nädalates), aga mitte treeningu intensiivusega (MET), ühe treeningkorra kestvusega (min) või treeningute sagedusega (n/nädal). Koondatud kaalutud keskmine erinevus (pooled WMD) HbA1c osas oli −0.5% (95% CI, −0.6 kuni −0.4); Q = 119,0, P < 0.05, I2 = 39.5%. Meta-regressioon näitas aga, et pikaajalist treeningprogrammi saab seostada HbA1c tõusuga. Analüüsi koostajad märkisid, et HbA1c taseme vähenemist saab märgata juba üsna varakult (12 nädala möödudes sekkumise alustamist), kuid tulemusrikkam oleks eelnevatest uuringutest lähtudes tõenäoliselt kasutada sekkumisena kombinatsiooni treeningust ja dieedist. (Igarashi et al., 2021) |
Metaanalüüsidesse kaasatud uuringutes oli kasutatud erinevaid sekkumisi (erinev intensiivsus, treeningperioodi kestus). Aeroobsel treeningul on suurim efekt, kui treenitakse 140 minutit nädalas (võiks olla kolm korda nädalas 30–45 min korraga). Kaasatud uuringutes on treeningute nädalased mahud erinevad, kuid enamasti siiski 100–150 minuti raames. Tehakse erinevaid treeninguid ja enamik neist on positiivse toimega erinevatele tulemusnäitajatele. Tõendusmaterjali põhjal annavad parema tulemuse aeroobne ning aeroobne ja vastupanutreening kombineerituna. |
Soovimatu mõjuKui suur on eeldatav soovimatu mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
AEROOBNE TREENING Meta-analüüs (Jayedi et al, 2022) uuris supervisiooniga aeroobse treeningu mõju 2. tüüpi diabeediga patsientidele HbA1c taseme vähenemise eesmärgil. Meta-analüüsi kaasati 26 uuringut, neist 16 hindas ning raporteeris soovitule vastupidiseid tulemusi. Neljas uuringus 263 osalejaga suurenesid hüpoglükeemilised sündmused 10-l 100 inimese hulgas. 2-s uuringus suurenesid soovitule vastupidised tulemused 4-l inimesel 100-st. Tulemuste kvaliteeti hinnati madalaks. VASTUPANUTREENING Meta-analüüs (Nery et al, 2017), kus võrreldi omavahel vastupanureeningut ning aeroobset treeningut, raporteeris uuringutes (5 tk 16-st) mainitud füüsilise treeningu ajal tekkinud mööduvast hüpoglükeemiast, lihasvaludest ning suurenenud vajadusest insuliini järele. KOMBINEERITUD TREENING Süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs meta-regressiooniga (Igarashi et al, 2021), kus uuriti erinevate treeningsekkumiste mõju 2. tüüpi diabeediga patsientide HbA1c tasemele, leidis, et pikaajalist treeningprogrammi saab seostada HbA1c tõusuga. Analüüsi koostajad märkisid, et HbA1c taseme vähenemist saab märgata juba üsna varakult (12 nädala möödudes sekkumise alustamist), kuid tulemusrikkam oleks eelnevatest uuringutest lähtudes tõenäoliselt kasutada sekkumisena kombinatsiooni treeningust ja dieedist. |
Kehalise aktiivsuse suurendamine peab olema individuaalne, arvestades patsiendi vanust, varasemat aktiivsuse taset, kaasuvaid haigusid, motivatsiooni. |
Tõendatuse kindlusKui kindel võib kokkuvõttes olla sekkumise mõju tõendatuses? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Tõendatuse kvaliteet varieerub kõrgest väga madalani. Aeroobse treeningu korral varieerub uuringute kvaliteet väga madalast kõrgeni. Enam on väga madala tõendatusega uuringuid. Intervalltreeningu korral väga madalast madalani. Vastupanutreeringu korral tõendatus kõrge. Kombineeritud treeningu korral pigem madal. |
Uuringute madal kvaliteet on enam tingitud sellest, et kasutatakse erinevaid treeningsekkumisi (kestus, maht, intensiivsus) ja programme. Samas tuleb arevstada, et tulemused on uuringutes samasuunalised, erinevad kombineeritud treeningud annavad efekti. Töörühma hinnangul on kehalise aktiivsuse ja treeningute kasulikkus hästi tõestatud ja hindab tõendatuse astme kõrgeks. |
VäärtushinnangudKas see, kuivõrd inimesed (inimeste erinevad alarühmad) peamisi tulemusi väärtustavad, varieerub või kui ebakindlad me nende hinnangutes oleme? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Elukvaliteeti mõõdeti kahes uuringus, ühes osalejad väitsid, et sekkumine parendas märkimisväärselt füüsilist funktsioneerimist ning vaimset tervist, teises uuringus osalejad, et mitte (viited). |
Kui ka patsientidel võib olla esialgu vastumeelsust treeningute ja üldiselt kehalise aktiivsuse suurendamise osas, on sellest patsiendile kasu. Patsiendid vajavad kindlasti eelnevalt nõustamist ning treeningute ajal toetust. Patsient saab kindlasti kasu treenimisest. |
Mõjude tasakaalKas sekkumise soovitud ja soovimatu mõju vahekord viitab sekkumise või võrdlus(tegevuse) ülekaalule? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Tõendusmaterjali alusel on kehalise aktiivsuse suurendamisel patsiendi tulemusnäitajatele positiivne mõju. |
Kehalist aktiivsust tuleb suurendada arvestades patsiendi individuaalseid vajadusi ja eesmärke. Kehalises aktiivsuse suurendamises saadav kasu kaalub üles kahju. Soovitama peab erinevaid treeningviise, kuid rõhutada tuleb aeroobse treeningu vajalikkust. |
Vajaminevad ressursidHow large are the resource requirements (costs)?" |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi artikleid ei otsitud. |
Võib vajada väljaminekuid, kui osaletakse rühmatreeningutes või käiakse spordiklubides. Õues treenimine ilmselt ei ole kulukas. Patsiendi kasu on suur, samas ei nõua treenimine ka olulist ressursikulu. |
Vajaminevate ressursside tõendatuse kindlusMilline on ressursivajaduse (kulude) tõendatusse aste? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi artikleid ei otsitud. |
Töörühmal ei ole täiendusi. |
KulutõhususKas sekkumise kulutõhusus soosib sekkumist või võrdlust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi artikleid ei otsitud. |
Töörühmal ei ole täiendusi. |
Võrdsed võimalusedKuivõrd sekkumine mõjutab tervisevõimaluste võrdsust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi uuringuid ei otsitud. |
Kehalist aktiivsust suurendada saab iga inimene. See ei vaja ilmtingimata osalemist treeningutel. Küll on vaja tekitada ja säilitada motivatsiooni. |
VastuvõetavusKas sekkumine on huvitatud osapooltele vastuvõetav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi artikleid ei otsitud. |
Inimese enda hoiakud võivad mõjutada. |
TeostatavusKas sekkumine on teostatav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi uuringuid ei otsitud. |
Kehalist aktiivsust suurendada saab iga inimene. See ei vaja ilmtingimata osalemist treeningutel. |
