Määramine
ProbleemKas probleem on prioriteetne? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Kroonilise südamepuudulikkusega patsiendi käsitluse puhul on praktikas sageli näha tervishoiutöötajate poolt antud soovituste varieeruvust keedusoola tarvitamise osas. Keedusoola tarbimise mõju osas on hetkel vähe adekvaatset tõendusmaterjali, mille alusel saaks hinnata selle efekti patsiendi tervisele. Täpsustamist vajaks asjaolu, kas keedusoola tarbimise piiramine parandab kroonilise südamepuudulikkusega patsiendi üldist seisundit ning aitaks ennetada südamepuudulikkuse dekompensatsiooni. Olemasolevatest kroonilise südamepuudulikkuse ravijuhenditest ainult NICE 2018. aasta ravijuhend annab konkreetsed soovitused keedusoola tarbimise osas. Juhendi soovituste kohaselt ei ole vaja soovitada rutiinset keedusoola tarbimise piiramist kõigile südamepuudulikkusega patsientidele (NICE, 2018). |
Töörühma hinnangul on tegemist prioriteetse küsimusega, sest seisukohad keedusoola tarvitamise piiramise osas on hetkel ebakindlad ning tervishoiutöötajate varieeruvad soovitused võivad ka patsientide seas tekitada segadust. Suur vastutus kroonilise südamepuudulikkusega patsientide nõustamisel langeb pereõdedele, kes samuti vajaksid selgeid ja ühetähenduslikke suuniseid patsientide nõustamiseks keedusoola tarvitamise osas. |
Soovitud mõjuKui suur on eeldatav soovitud mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Olemasolev tõendusmaterjal baseerub põhiliselt ühel süstemaatilisel ülevaatel (Mahtani KR, 2018). Mahtani et al, 2018 süstemaatilisse ülevaatesse kaasati 9 juhuslikustatud kontrollitud uuringu andmeid (Aliti GB, 2013, Velloso LG, 1991)(Alvelos M, 2004, Colin Ramírez E, 2004)(Colin-Ramirez, 2015, Hummel SL, 2017)(Philipson H, 2010, Philipson H, 2013)(Welsh D, 2013). Uuringud hindasid toidus sisalduva soola tarbimise vähendamise efekti täiskasvanudkroonilise südamepuudulikkuse patsientide tervisenäitajatele. Uuringutesse kaasati nii ambulatoorsed patsiendid kroonilise stabiilse südamepuudulikkusega kui ka südamepuudulikkuse dekompensatsiooniga statsionaarsel ravil viibivad patsiendid. Sekkumiste heterogeensuse tõttu ei olnud võimalik metaanalüüsi teha, seetõttu tulemused esitatud jutustavas vormis. Elukvaliteet Colin-Ramirez et al, 2015 uuringus leiti, et 6 kuu möödumisel tõusis Kansas City Cardiomyopathy Questionnaire (KCCQ) kliinilise skoori mediaanväärtus madala soola tarbimise grupis (n=19) ehk Na <1500mg/päevas tarbivate uuritavate hulgas (63-75 punkti, muutus 9 punkti; p=0,006) ning kaldus tõusu suunas keskmise soola tarbimise grupis (n=19) ehk Na <2300mg/päevas tarbivate uuritavate hulgas (66-73 punkti, muutuse mediaan 6 , p=0,07. Leiti, et mõlemas grupis esineva muutuse vahel ei ole statistiliselt olulist erinevust (p=0,41). Lisaks selgus kuue kuu möödumisel, et tegelikult langes mõlemas grupis soola tarbimine. Madala soola tarbimise grupis keskmiselt tarbitava naatriumi kogus langes 2137mg/päevas -> 1398mg/päevas, keskmise soola tarbimise grupis aga 2678mg/päevas -> 1461mg/päevas. Kuna tegelikult langes mõlemas grupis soola tarbimine, siis teostati lisaks post hoc analüüs, mis klassifitseerib patsiendid vastavalt sellele, kui palju nad tegelikult uuringuperioodi lõpus naatriumi tarbisid (sõltumata esialgsest randomiseerimise grupist). Post hoc analüüsi tulemused:
Kokkuvõttes paranes elukvaliteet ainult nende uuritavate hulgas, kes tarvitasid naatriumit alla 1500mg/päevas. Sümptomid Sümptomite esinemist käsitles Mahtani et al, 2018 süstemaatilise ülevaate 5 randomiseeritud kontrollitud uuringut. Aliti et al, 2013 (n=75, statsionaarsed patsiendid) hindas Clinical Congestion Score abil kongestiivse südamepuudulikkuse tunnuste ja sümptomite esinemist 3. päeval ning seejärel hinnati dünaamikat 7. ravipäeval või haiglast väljalubamisel, kui hospitaliseerimine kestis alla 7 päeva. Interventsiooni grupis (soola tarbimine 2g/p, vett 800ml/p) oli keskmine muutus -4,03 punkti (SD 3,30) ning kontrollgrupis (soola tarbimine 7,5-12,5g/p ning vett üle 2,5L/p) keskmine muutus -3,44 punkti (SD 3,35); p=0,47. Lisaks jälgiti haiglaravi järgselt 30 päeva jooksul 37 interventsiooni grupis olevat uuritavat ning 34 kontrollgrupi uuritavat. Selgus, et interventsiooni rühma kuuluvate patsientide hulgas oli statistiliselt olulisel määral kongestiivseid sümptomeid rohkem kui kontrollgrupis (keskmine 7,9 punkti (SD 3,8) vs 6,0 punkti (SD 3,1); p=0,02)(Aliti GB, 2013). Velloso et al, 1991 (n = 32, stats. ravi patsiendid) uuringus selgus, et südamepuudulikkuse sümptomite kompensatsiooniks vajatav aeg interventsiooni grupi (soola 2g/p) ning kontrollgrupi vahel (soola alla 10g/p) ei ole statistiliselt oluline, keskmine 7,5 päeva (SD 1,9) vs 6,6 päeva (SD 1,6), p=0,18(Velloso LG, 1991). Colín-Ramírez et al, 2004 (n = 65, ambulatoorsed patsiendid) uuringus jälgiti patsiente 15 päeva jooksul. Selgus, et südamepuudulikkuse tunnused ja sümptomid olid vähem sagedased interventsiooni grupis (enne ja pärast uuringut) ehk grupis, kus Na tarvitamise eesmärk oli 2-2,4g/p. Märkimisväärne erinevus sekkumisgrupis esines tursete (enne 37% vs pärast 7,4%; p=0,008) ning väsimuse esinemise puhul (59% vs 26%; p=0,012). Kontrollgrupis (tavaline harjumuspärane toitumine) statistiliselt olulisi muutusi ei esinenud(Colin Ramírez E, 2004). Colin-Ramirez et al, 2015 (n=38) uuringus hinnati KCCQ kliinilist skoori 6 kuu möödumisel. Madala soola tarbimise grupis tõusis skoor statistiliselt olulisel määral, 63 -> 75 punktile, mediaan muutus 9 punkti (P=0,006). Keskmise soola tarbimise grupis kaldus skoor tõusu suunas, kuid ei olnud statistiliselt oluline, 66 -> 73 punkti, mediaan muutus 6 punkti, p=0,07. Kahe grupi vahel statistilist erinevust ei esinenud (p=0,41). Tegelikult langes uuringu lõpuks soola tarbimine mõlemas grupis ning uuringus tehti seda arvestades lisaks post hoc analüüs (vt. eestpoolt elukvaliteedi jälgimisuuring, post hoc analüüs). Skoor tõusis ainult nende uuritavate osas, kes tarbisid uuringu lõpus naatriumit alla 1500mg/päevas (p=0.003)(Colin-Ramirez, 2015). Hummel et al, 2017 (n = 66) uuringus hinnati samuti KCCQ kliinilist skoori. Skoor paranes rohkem soola tarbimise piirangu rühmas (P=0,053). Haiglast väljalubamisest kuni 4 nädalat pärast haiglaravi paranes skoor olulisel määral interventsioon- (P=0,001) ning kontrollgrupis ehk tavalise hoolduse grupis (madala soola tarbimise trükis, telefonijälgimine) (p=0,001). Kahe grupi vahel statistiliselt olulist KCCQ kliinilises skoori muutust ei esinenud (p=0,37)(Hummel SL, 2017). NYHA klass
Mahtani et al, 2018 süstemaatilises analüüsis käsitles NYHA klassi muutust üheksast randomiseeritud kontrollitud uuringust neli. Colin-Ramirez et al, 2015 uuringusse kaasati patsiendid, kes kuulusid NYHA II ja III klassi. Uuringusse kaasamisel vastas madala soola tarbimise grupis (n=19) NYHA II klassifikatsioonile 84% uuritavatest, 6 kuu möödumisel oli neid aga 61%, sest 16% liikus NYHA I klassi ning 7% NYHA III klassi. Keskmise soola tarbimisega rühmas (n=19) liikus 6 kuu möödumisel NYHA II klassist 22% uuritavatest NYHA I klassi ning 6% NYHA III klassi. Gruppide vahel statistiliselt olulist muutust ei esinenud (p=0,87). Lisaks teostati post hoc analüüs, mis klassifitseerib patsiendid vastavalt sellele, kui palju nad tegelikult uuringuperioodi lõpus soola tarbisid. Antud analüüs on oluline, kuna tegelikkuses vähendasid mõlemad uuringurühmad (nii madala kui keskmise soola tarbimisega grupid) soola tarbimist. Naatriumit alla 1500mg/päevas tarbivatest uuritavatest (n=21) kuulus NYHA II klassi esialgu 90,5%; 6 kuu möödumisel kuulus NYHA II klassi 71,4%, mis on 19,1% vähem kui esialgu. NYHA II ja III klassist kokku liikus 23,8% uuritavatest NYHA I klassi, NYHA III klassi jäi omakorda 4,7% vähem uuritavaid kui esialgu. Naatriumit üle 1500mg/päevas tarbivatest uuritavatest (n=14) 92,9% kuulusid esialgu NYHA II klassi; 6 kuu möödumisel kuulus sinna 50% inimestest (42,9% vähem), NYHA II klassist NYHA I klassi liikus 14,3% ning NYHA III klassi 28,6%. Gruppide vahel statistiliselt olulist erinevust ei esinenud (p=0,08)(Colin-Ramirez, 2015). Alvelos et al, 2004 (n=24) uuringus selgus, et NYHA funktsionaalne klass ei paranenud 15-päevase soola tarbimise piirangu tulemusel (Na 100mmol/p vs tavapärane soola tarbimine). Uuringutulemuse toetamiseks andmeid ei esitatud(Alvelos M, 2004). Colín-Ramírez et al, 2004 (n = 65) uuringu interventsiooni grupis (Na tarvitamise eesmärk 2-2,4g/p) uuritavate NYHA funktsionaalne klass paranes märkimisväärselt ehk uuringu lõpus oli NYHA II ja III klassis vähem patsiente ning enam patsiente kuulus NYHA I klassi (p=0,03). Kontrollgrupis (tavapärane toitumine) sellist muutust ei esinenud(Colin Ramírez E, 2004). Philipson et al, 2013 (n = 97) uuringus jagati patsiendid vastavalt tulemusnäitajate dünaamikale (paranemine, halvenemine, muutumatuks jäämine) rühmadesse. Tulemusnäitajateks olid NYHA funktsionaalne klass, hospitaliseerimine südamepuudulikkuse tõttu, kaalutõus ja jalgade turse. Interventsioongrupi hulgas (Na tarbimine 2-3g/p ning vedeliku tarbimine kuni 1,5L/p) toimus tulemusnäitajate paranemine 51% uuritavate hulgas ning kontrollgrupis (õe või toitumisnõustaja standartsed nõuanded jälgida soola tarbimist ja mitte juua liiga palju vedelikku) 16% hulgas (p=0,001). Tulemusnäitajate paranemisel oli kõige suurem roll NYHA klassi paranemisel ning tursete vähenemisel. Uuringu alusel selgus, et NYHA funktsionaalne klass paranes märkimisväärselt nende uuritavate hulgas, kes olid randomiseeritud madala soola tarbimise rühma (p=0,01(Philipson H, 2013)). Rehospitaliseerimine Mahtani et al, 2018 süstemaatilises analüüsis sisalduvatest üheksast randomiseeritud kontrollitud uuringust kaks käsitles rehospitaliseerimiste arvu (Aliti et al, 2013; Hummel et al, 2017). Aliti et al, 2013 (n=75) uuringusse oli kaasatud ägeda haigestumisega haiglaravil viibivad patsiendid. Interventsioongrupis olid patsiendid, kes tarbisid soola 2g/p, vett 800ml/p (kokku 11 patsienti, 29%) ning kontrollgrupi patsiendid tarbisid soola 7,5-12,5g/p ning vett üle 2,5L/p (kokku 7 patsienti, 19%), p=0,4. Uuringus ei tuvastatud 30-päevase jälgimisperioodi jooksul märkimisväärset erinevust hospitaliseerimiste arvus kahe grupi vahel(Aliti GB, 2013). Hummel et al, 2017 (n=66, ambulatoorsed patsiendid) uuringu alusel oli 30 päeva jooksul rehospitaliseerimiste arv madalam soolatarbimise piirangu (1.5 g/2100 kcal) grupis: 3/33 sekkumise rühmas vs 11/33 kontrollrühmas, RR 0,27 (95% CI 0,08-0,89), (p=0.055). Uuringu tulemus on siiski statistiliselt ebaoluline(Hummel SL, 2017). Neerufunktsioon Colin-Ramirez et al, 2015 uuringus selgus, et madala soola tarbimise rühmas (n=19) oli uuritavate kreatiniini esialgne mediaanväärtus 104 µmol/L (75-138), 6 kuu pärast oli väärtus aga 110,5 µmol/L (92,5-133), p=0,70. Keskmise soola tarbimise rühmas (n=19) oli kreatiniini mediaanväärtus 93 µmol/L (75-118) ning 6 kuu pärast 106,5 µmol/L (78-114), p=0,03. Seega kreatiniini väärtus tõusis 6 kuu jooksul keskmise soola tarbimisega grupis statistiliselt olulisel määral(Colin-Ramirez, 2015). Lisaks teostati post hoc analüüsi, mis klassifitseerib patsiendid vastavalt sellele, kui palju nad tegelikult uuringuperioodi lõpus soola tarbisid. Antud analüüs on oluline, kuna tegelikkuses vähendasid mõlemad uuringurühmad (nii madala kui keskmise soola tarbimisega grupid) soola tarbimist. Post hoc analüüsi tulemused:
|
Soola tarbimine on seotud suurema vedeliku tarbimisega, mis omakorda võib soodustada vedeliku ülekoormust. Liiga range soola tarbimise piiramine võib omakorda põhustada hüponatreemiat, mis on ohtlik SP-ga haigele. |
Soovimatu mõjuKui suur on eeldatav soovimatu mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Doukky et al, 2016 ülevaateartiklis leiti, et soola tarbimise piirang oli seotud märkimisväärselt kõrgema suremusriski ning südamepuudulikkuse hospitaliseerimisega (42.3% vs 26.2%; HR 1.83; 95% CI 1.21–2.84; p=0.004), tulenedes südamepuudulikkuse hospitaliseerimise määra tõusust (32.3% vs 20.0%; HR 1.82; CI 1.11–2.96; p=0.015) ja väheolulisest kardiaalsete surmade määra tõusust (HR 1.62; CI 0.70–3.73; p=0.257) ning üldisest suremusest (p=0.074). |
|
Tõendatuse kindlusKui kindel võib kokkuvõttes olla sekkumise mõju tõendatuses? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Analüüsi käigus leiti märkimisväärne kliiniline ja metodoloogiline heterogeensus. Nihke tõenäosus oli uuringutes varieeruv. Sobivate andmete vähesuse tõttu ei olnud võimalik metaanalüüsi teostada. Elukvaliteedi muutust puudutava tulemusnäitaja osas on tõenduse tugevus väga madal (nihke tõenäosuse ning tõenduse ebatäpsuse tõttu). Sümptomide muutust puudutava tulemusnäitaja osas on tõenduse tugevus väga madal (nihke riski, tõenduse ebakõla ja ebatäpsuse tõttu). NYHA klassi muutuse puhul on tõendusmaterjali tugevus väga madal kuni madal (nihke riski, tõenduse ebatäpsuse, kaudsuse ja ebakõla tõttu). Rehospitaliseerimiste arvu puhul oli tõenduse tugevus madal (nihke riski, tõenduse ebatäpsuse tõttu). Neerufunktsiooni osas oli tõenduse tugevus väga madal kuni madal (nihke riski, tõenduse kaudsuse ning ebatäpsuse tõttu). Teisi olulisi tulemusnäitajaid nagu suremus, aeg hospitaliseerimiseni, kehaline võimekus, töövõimelisus, patsiendi rahulolu antud tõendusmaterjali alusel analüüsida ega hinnata ei saa. Burgermaster et al, 2020 süstemaatilise ülevaate alusel selgus, et kuigi enamik randomiseeritud kontrollitud uuringutest, mis käsitleb keedusoola piiramist, tõdeb edukat interventsiooni läbiviimist, siis tegelikult ei suuda uuritavad sageli siiski saavutada soovitatavat naatriumi tarbimise taset ehk alla 1500mg/päevas. Antud süstemaatiline ülevaade hõlmas 10 randomiseeritud kontrollitud uuringut ning 25 jälgimisuuringut. Hinnates naatriumi tarbimist 24h uriinianalüüsi alusel, selgus, et keskmine naatriumi tarbimine testijärgselt oli 1938mg/päevas kuni 4564mg/päevas(Burgermaster M, 2020). Uuritavate kinnipidamine naatriumi koguse piirangust on üldiselt kroonilise südamepuudulikkusega patsientide hulgas kehv. Seetõttu tekib küsimus, kas olemasolevad uuringud, mida on kasutatud praeguste ravijuhendite ning soovituste andmiseks keedusoola tarbimise osas, peegeldavad naatriumi tarbimise ning tarbimise piiramise täpset ja korrektset mõju kroonilise südamepuudulikkuse tulemusnäitajatele. Seni on randomiseeritud kontrollitud uuringutes pandud rõhku uuritavate teadmiste ja oskuste parandamisele ning eneseregulatsioonile soola tarbimise edukaks piiramiseks, kuid dieedist kinnipidamiseks on lisaks olulised mitmed teised tegurid nagu näiteks patsiendi ootused lõpptulemuse ees, maitse-eelistused, sotsiaalsed ja kultuurilised normid, sotsiaalne toetus, enesetõhusus, käitumisharjumused, vaimne tervis ning lisaks ka toidule ligipääs ning kättesaadavus (vt. allpool punkt 11, aktsepteeritavus). |
|
VäärtushinnangudKas see, kuivõrd inimesed (inimeste erinevad alarühmad) peamisi tulemusi väärtustavad, varieerub või kui ebakindlad me nende hinnangutes oleme? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Kroonilise südamepuudulikkusega patsientide jaoks võiks kahtlemata olla käsitletud tulemusnäitajatest väga olulised elukvaliteedi, sümptomite ja NYHA klassi muutus ning rehospitaliseerimiste arv. Neerufunktsiooni võivad patsiendid aga pidada vähem oluliseks, kuna nende igapäevast toimetulekut mõjutab eelkõige terviseseisund (sh sümptomaatika), mitte arvulised väärtused neerufunktsiooni hindamisel. Patsientide jaoks oleksid kindlasti olulised ka ravijuhendi käsitlusalas mainitud suremuse langus, aeg hospitaliseerimiseni, kehaline võimekus, töövõimelisus, patsiendi rahulolu, kuid antud tulemusnäitajaid ei saanud olemasoleva tõendusmaterjali raames hinnata. |
|
Mõjude tasakaalKas sekkumise soovitud ja soovimatu mõju vahekord viitab sekkumise või võrdlus(tegevuse) ülekaalule? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Vähese madala kvaliteedi ning heterogeense tõendusmaterjali olemasolu tõttu ei ole võimalik rutiinselt soovitada keedusoola tarvitamise piiramist kroonilise südamepuudulikkusega patsientidele. Keedusoola tarbimise piiramisest võiks olla kasu väga raske südamepuudulikkuse korral ning patsientide puhul, kes tarbivad regulaarselt väga suuri soola koguseid. Sellisel juhul võiks keedusoola tarbimise langetamine normaalse tasemini olla patsientidele kasulik (eriti hüpertensiivsete patsientide puhul) (NICE 2018). |
|
Vajaminevad ressursidKui suur on ressursivajadus (kulud)? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Ressursikulukust ei ole tõendusmaterjalina kasutatavates uuringutes otseselt hinnatud. NICE 2018 ravijuhendi meeskond arutles seoses antud soovitusega ka kulude säästmise osas. Ravijuhendis anti soovitus kroonilise südamepuudulikkusega patsiendil rutiinselt keedusoola tarbimist mitte piirata. Lähtudes antud soovitusest, südamepuudulikkusega patsiendi arstivisiit ilmselt lüheneks, sest enamik patsiente ei vaja vastuvõtul informatsiooni ja nõustamist, kuidas täpselt piirata keedusoola kogust toidus. Visiidi kestvuse lühenemist võiks aga kaudselt samuti pidada kulude säästmiseks. |
|
Vajaminevate ressursside tõendatuse kindlusMilline on ressursivajaduse (kulude) tõendatusse aste? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Ressursikulukust ei ole hinnatud. |
|
KulutõhususKas sekkumise kulutõhusus soosib sekkumist või võrdlust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Kulu-efektiivsust ei ole hinnatud. |
|
Võrdsed võimalusedKuivõrd sekkumine mõjutab tervisevõimaluste võrdsust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Antud tõendusmaterjalis ei käsitletud võrdsuse ega ebavõrduse küsimust. |
|
VastuvõetavusKas sekkumine on huvitatud osapooltele vastuvõetav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Burgermaster et al, 2020 süstemaatilise ülevaate alusel selgus, et kuigi enamik randomiseeritud kontrollitud uuringutest, mis käsitleb keedusoola piiramist, tõdeb edukat interventsiooni läbiviimist, siis tegelikult ei suuda uuritavad sageli siiski saavutada soovitatavat naatriumi tarbimise taset ehk alla 1500mg/päevas. Soola tarbimise piirangu aktsepteerimist võivad mõjutada mitmed tegurid nagu näiteks uuritava teadmised ja oskused, ootused tulemusnäitaja osas, maitse-eelistused, toidu kättesaadavus, enesetõhusus ning -regulatsioon, varasemad käitumisharjumused, sotsiaalsed ning kultuurilised normid, sotsiaalne toetus ning ka vaimse tervise seisund (Burgermaster M, 2020) Burgermaster et al, 2020 süstemaatilises ülevaates käsitletud kirjeldavate uuringute alusel selgus, et uuritavate teadmistel ja oskustel on oluline roll soolavaesest dieedist kinnipidamisel. Teadmiste ja oskuste parandamiseks kasutati erinevaid meetodeid: jagati informatsioon naatriumi kohta, õpetati etikettide lugemist ning retseptide kohandamist, käsitleti restoranides söömist, toitukordade planeerimist ning alternatiivseid hooajalisi tehnikad. Sageli on naatriumi tarbimise piiramisel dieedist kinnipidamisel takistuseks madala soolasisaldusega toidu maitsetus ning soolasema toidu eelistamine. Ühes randomiseeritud kontrollitud uuringus aidati patsientidel välja selgitada lemmikud madala soola sisaldusega toidud restoranides, tehti näidismenüüsid ning viidi uuritavad kurssi madalama soolasisaldusega toidukomponentidega. Selline sekkumine viis uuritavad madalama soola tarbimiseni (Young 2016). Antud süstemaatilise ülevaates kaasatud kirjeldavate uuringute hulgast 44% ehk 11 uuringut illustreerisid soola tarbimise piirangu ning uuritavate ootuste vahelist seost. Uuritavad olid motiveeritud soola tarbimist piirama selleks, et vähendada kroonilise südamepuudulikkuse sümptomeid ning hospitaliseerimist (Schnell-Hoehn et al, 2009) ning parandada tervist ning pikaealisust (Sethares et al, 2014). Uuringute põhjal selgus, et patsiendid, kes ei mõistnud või ei kogenud soola piiramise ning sümptomite vähenemise vahelist seost, pidasid vähemal määral kinni soola tarbimise piirangust. Uuritavatel, kelle perekond ei jälginunendega samaaegselt soola tarbimise piirangut, oli keerulisem dieeti pidada (Chung et al, 2006; Heo et al, 2009). Teisest küljest aga uuritavad, kelle pere samuti jälgis antud dieeti, olid edukamad soola tarbimise piirangus (Chung et al, 2015). Paljud uuritavad arvasid, et nende perekond ei aktsepteeriks madala soola sisaldusega toitusid ning teistest erinevalt toitumine oli piiranguks soolavaese dieedi jälgimisel (Gary et al, 2006). Ka kultuurilised normid nagu traditsionaalse meditsiini tõekspidamised või rahvustoidud mõjutasid soolavaesest dieedist kinnipidamist. Ühes randomiseeritud uuringus pakuti uuritavatele toitumisalast nõustamist, mis vastas nende sotsiaalsetele ja kultuurilistele normidele, ning uuring oli edukas alandades uriinis määratava naatriumi kogust (Philipson et al, 2013). 11 kirjeldavat uuringut leidsid, et sotsiaalse toetuse olemasolu mõjutab soola tarbimise piirangust kinnipidamist. 3 uuringut leidsid, et soola tarbimise piirang aga häirib patsientide sotsiaalelu. Ühes edukas randomiseeritud kontrollitud uuringus haarati uuringusse ka patsiendi hooldaja (enamasti uuritava abikaasa), kelle poolt tagati uuritavale sotsiaalne toetus kõikides interventsiooni aspektides (Dunbar et al, 2013). Uuritavate varasemad käitumisharjumused, mis ei sobinud soola tarbimise piiranguga, muutsid uuritavatel dieedist kinnipidamise keeruliseks. Ühes kirjeldavad uuringus teatas osaleja: „Olen terve elu sealiha söönud ning mõnikord on harjumusi keeruline murda“ (Holden et al, 2015) Seitsme kirjeldava uuringu alusel leiti, etärevus ning depressioon on seotud soola tarbimise piirangust kehvema kinnipidamisega. Enesekontroll viitab indiviidi võimele tulla toime väljakutsete ning emotsioonidega ning vältida kiusatusi. Randomiseeritud uuringutes on kasutatud enesekontrolli tõhustamiseks erinevaid mooduseid: eesmärkide seadmine, enesemonitooring, käsitlusplaani koostamine, meeldetuletused, emotsioonide kontrollimise strateegiad ning päeviku pidamine. Patsiendi enesetõhusus viitab inimese enesekindlusele viia läbi ettevõetud tegevus ning uuringus leiti, et soola tarbimise piirangust kinnipidamisel on enesetõhusus oluline tegur. |
|
TeostatavusKas sekkumine on teostatav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Keedusoola kogust toidus on võimalik piirata, mistõttu on interventsiooni võimalik rakendada. |
|
