11 | juhuslikustatud uuringud | suura,b | väike | suura,b | väike | puudub | Shenoy et al. 2022: metaanalüüs, kaasatud 5 RCT ja 1 kohortuuring. Uuringud, mis võrdlesid viskoelastsete testide (TEG/ROTEM) ja standard-of-care (edaspidi SOC, s.t hüübimisanalüüside alusel) verekomponentide transfusiooni enne mitte-kirurgilisi protseduure täiskasvanud maksatsirroosiga patsientidel. Tulemused: TEG/ROTEM baasil verekomponentide ordineerimine viis VKP ülekannete vähenemiseni võrrelduna SOC grupi patsientidega; SMD = -0,93; 95% CI -1,54...-0,33 (p<0,001); TRK ülekannete vajaduse vähenemiseni, SMD (standardiseeritud keskmine erinevus) -1,50; 95% CI -1,85... -1,15 (p<0,001). Kokku vaja läinud VKP (SMD -0,86, p<0,001) ja TRK (SMD -0,99, p<0,001) kogused olid samuti TEG/ROTEM grupis väiksemad. Järeldus: protseduurieelselt väiksemahulisem verekomponentide ülekanne ei resulteerunud protseduurijärgselt suurenenud veritsusega (RR=0,61, p=0,09) ega suurenenud suremusega (RR=0,91, p=0,93). | ⨁⨁◯◯ Madal | KRIITILINE |
31,2,3 | juhuslikustatud uuringud | suura,b,c,d | väike | suure,f | suurc | puudub | Vuyyuru et al. 2020: avatud RCT, maksatsirroosiga patsiendid koagulopaatiaga (defineeeritud kui PLT ≤ 50 ja/või INR ≥ 1,8), kes vajasid suure veritsusriskiga (>3%) seotud invasiivseid protseduure: perkutaanne maksabiopsia (n=48), transjugulaarse intrahepaatilise portosüsteemse šundi rajamine (n=2), perkutaanne süste (ingl k. acetic acid injection) (n=2), transarteriaalne kemoembolisatsioon (n=2). Välja jäeti madala veritsusriskiga (risk <3%) protseduurid: transjugulaarne maksabiopsia, abdominaalne paratsentees, TVK paigaldamine. Tsirroosi põhjus: krüptogeenne (36,2%), autoimmuunne hepatiit (34,5%). Randomiseeriti: hüübimisanalüüside alusel (ingl k. standard of care, edaspidi SOC) raviotsuse grupp n=29 (1 patsient läks kaduma), tromboelastomeetria-juhitud (edaspidi TEG) verekomponendi ülekande grupp n=29 (1 protokolli rikkumine). VKP doos 5 ml/kg kohta manustati, kui SOC grupis INR ≥ 1,8 ja PLT said patsiendid (edaspidi pt), kellel PLT ≤ 50. TEG grupis said pt VKP 5 ml/kg kohta, kui r>14 min. Tulemused: VKP või TRK ülekande said SOC grupis kõik patsiendid, TEG grupis 8 pt - s.o 96,6% vs. 27,6%, p<0,001; VKP ülekande said SOC grupis 8 pt, TEG grupis 7 pt s.o 27,6% vs. 24,1%, p=0,764; TRK ülekande said SOC grupis 22 pt, TEG grupis 3 pt s.o 75,9% vs. 10,3%, p<0,001; VKP ainult said SOC grupis 7 pt, TEG grupis 6 pt s.o 24,1% vs. 20,7%, p=0,753; ainult TRK ülekande said SOC grupis 21 pt, TEG grupis 2 pt s.o 72,4% vs. 6,9%, p<0,001. Järeldused: TEG-juhitud transfusioonistrateegia kasutamine maksatsirroosiga patsientidel viis verekomponentide vajaduse vähenemiseni võrreldes standardsete PT-INR ja PLT testide kasutamisega, sealjuures ei leitud erinevust protseduurijärgse veritsuse esinemise (5 päeva jooksul) ega muude komplikatsioonide osas 28 päeva jooksul.Yang et al. 2012: süstemaatiline ülevaade RCT uuringute põhjal (2002 - 2011). Analüüsi lisati 21 RCT uuringut - profülaktiline ja terapeutiline VKP kasutamine muuhulgas maksahaigusega patsientidel. Antud uuringu tulemused kõrvutati 2004. aasta ülevaatega, kokku 10 uuringut, teostatud 381 patsiendil. Maksahaigusega patsientidel teostatud uuringutest 7 olid profül. VKP ja 3 terapeutil. VKP kasutust analüüsivad. Ei leitud märkimisväärset kasu erinevate näidustuste ja tulemuste osas, muuhulgas verekomponentide ülekande vajadusele, hüübimisanalüüside korrigeerimisele.Shenoy et al. 2022: metaanalüüs, kuhu kaasati 5 RCT ja 1 kohortuuring. Uuringud võrdlesid viskoelastsete testide (TEG/ROTEM) ja standardsete hüübimisanalüüside (ingl k. standard-of-care, edaspidi SOC) alusel verekomponentide transfusiooni enne mitte-kirurgilisi protseduure täiskasvanud maksatsirroosiga patsientidel. Tulemused: TEG/ROTEM baasil verekomponentide ordineerimine viis VKP ülekannete vähenemiseni võrrelduna SOC grupi patsientidega; SMD (standardiseeritud keskmine erinevus) = -0,93, 95% CI -1,54...-0,33 (p<0,001); TRK ülekannete vajaduse vähenemiseni, SMD -1,50, 95% CI -1,85... -1,15 (p<0,001). Kokku vaja läinud VKP (SMD -0,86, p<0,001) ja TRK (SMD -0,99, p<0,001) kogused olid samuti TEG/ROTEM grupis väiksemad. Järeldus: protseduurieelselt väiksem verekomponentide ülekannete maht ei resulteerunud protseduurijärgselt suurenenud veritsusega (RR=0,61, p=0,09) ega suurenenud suremusega (RR=0,91, p=0,93). | ⨁◯◯◯ Väga madal | OLULINE |
21,2 | juhuslikustatud uuringud | suura,b,c | väike | suur | suure | puudub | Vuyyuru et al. 2020: avatud RCT, maksatsirroosiga pt koagulopaatiaga (PLT ≤ 50 ja/või INR ≥ 1,8), kes vajasid suure veritsusriskiga (>3%) seotud invasiivseid protseduure: perkutaanne maksabiopsia (n=48), transjugulaarse intrahepaatilise portosüsteemse šundi rajamine (n=2), perkutaanne süste (ingl k. acetic acid injection) (n=2), transarteriaalne kemoembolisatsioon (n=2). Välja jäeti madala veritsusriskiga (risk <3%) protseduurid: transjugulaarne maksabiopsia, abdominaalne paratsentees, TVK paigaldamine. Tsirroosi põhjus: krüptogeenne (36,2%), autoimmuunne hepatiit (34,5%). Randomiseeriti: standardsete vereanalüüside kasutamise grupp (ingl k. standard of care, SOC) n=29 (1 patsient läks kaduma), tromboelastomeetria-juhitud verekomponendi ülekande grupp (edaspidi TEG) n=29 (1 protokolli rikkumine). VKP doos 5 ml/kg kohta manustati, kui SOC grupis INR ≥ 1,8 ja PLT said patsiendid (edaspidi pt), kellel PLT ≤ 50. TEG grupis said pt VKP 5 ml/kg kohta, kui r>14 min. Tulemused: kummaski grupis ei esinenud veritsuskomplikatsioone esimese 5 päeva jooksul protseduurijärgselt: SOC 0 vs. TEG 0.Shenoy et al. 2022: kaasati 5 RCT ja 1 kohortuuring; uuringud võrdlesid viskoelastsete testide (TEG/ROTEM) ja standardsete hüübimisanalüüside (ingl k. standard of care, SOC) alusel verekomponentide transfusiooni enne mitte-kirurgilisi protseduure täiskasvanud maksatsirroosiga patsientidel. Tulemused: TEG/ROTEM baasil verekomponentide ordineerimine viis VKP ülekannete vähenemiseni võrrelduna SOC grupi patsientidega; SMD (standardiseeritud keskmine erinevus) = -0,93, 95% CI -1,54... -0,33 (p<0,001); TRK ülekannete vajaduse vähenemiseni, SMD -1,50; 95% CI -1,85...-1,15 (p<0,001). Kokku vaja läinud VKP (SMD -0,86, p<0,001) ja TRK (SMD -0,99, p<0,001) kogused olid samuti TEG/ROTEM grupis väiksemad. Järeldus: protseduurieelselt väiksem verekomponentide vajadus ei resulteerunud protseduurijärgselt suurenenud veritsusega (RR=0,61, p=0,09) ega suurenenud suremusega (RR=0,91, p=0,93). | ⨁◯◯◯ Väga madal |
|
34,5,6 | vaatlusuuringud | suurg,h,i | suurj | väga suurh,i,j | suurg | puudub | Grant et al. 2021: andmebaasist National Inpatient Sample võeti välja randomiseeritud valim n=22 955, kellele implanteeriti LVAD (vasaku vatsakese assisteeriv seade), nendest 9,6% (n=2200) oli krooniline maksahaigus. Võrreldi patsientidel (kroonilise maksahaigusega ja kroonilise maksahaiguseta) LVAD implanteerimise järgselt tulemusi, tüsistuste esinemist. Tulemused: haiglasisene suremus (kõik põhjused) 14,8% vs. 11,1%, s.o kr. maksahaigusega vs. kr. maksahaiguseta patsiendid (p<0,001). Kui andmed kohandati vanusele, soole, kaasuvatele haigustele (DM II, koronaarhaigus, krooniline neeruhaigus, hüpertensioon, aneemia, KOK), siis tuli välja, et kr. maksahaigus on seotud suurema suremuse riskiga - kohandatud OR 1,29; 95% CI 1,06-1,56, p=0,01). Mõlemas uuringugrupis kasutati vajadusel (näidustust ei ole välja toodud) ERS ja VKP komponente, nende kasutuses ei tulnud välja erinevust: ERS said 29,1% kr. maksahaigusega vs. 29,3% kr. maksahaiguseta pt, p=0,805; VKP said 14,1% kr. maksahaigusega vs. 13,5% kr. maksahaiguseta, p=0,453. Samas kr. maksahaigusega patsiendid vajasid rohkem TRK ülekandeid kui kr.maksahaiguseta patsiendid s.o 18,0% vs. 14,0%, p<0,001. Järeldused: kr. maksahaigusega patsientidel, kellele implanteeritakse LVAD, on suurem suremus protseduurijärgselt võrreldes nendega, kellel kr. maksahaigust ei olnud. Uuringus ei tulnud välja statistiliselt olulist erinevust gruppide vahel VKP kasutamise osas. Hüpotees: suurem suremus kr. maksahaigusega grupis võib olla seotud postop. südame parema poole puudulikkuse ja neerufunktsiooni langusega.Mohanty et al. 2021: retrospektiivne kohortuuring n=244 patsienti (edaspidi pt), kes hospitaliseeriti IROsse ägeda söögitoru vaariksite verejooksuga. n=100 s.o 41% said VKP transfusiooni. Neil, kes said VKP ülekande, oli maksahaigus raskem (MELD skoor suurem, esines rohkem astsiiti, entsefalopaatiat), neil oli INR rohkem pikenenud (1,97 vs 1,45, p<0,001). 19% pt, kellel oli INR<1,5, said VKP ülekande. Mediaan VKP doos neil, kes said VKP, oli 2 doosi; neil, kes surid 42 päeva jooksul oli mediaan VKP doos 3 doosi (vahemik 0-22 doosi), võrrelduna 0 d neil, kes olid elus 42 päeva pärast (p<0,001). Neil, kes said VKP, oli vaariksite verejooks ka raskem, rohkem aktiivset verejooksu endoskoopia teostamise ajal, Hb<70 g/L, südame löögisagedus (SLS) >100 x min, keskmine arteriaalne vererõhk (MAP) <65 mmHg. Tulemused: 42 päeva suremus 19,3% (47/244 pt). Suremus oli suurem VKP saanute grupis 37,0% vs. 6,7%, OR 7,87; 95% CI 3,68-16,83). VKP grupis oli enamikul surma põhjuseks vaariksite verejooks (18 pt, 49%), äge kroonilise maksapuudulikkuse halvenemine (11 pt, 30%), infektsioon (7pt, 19%), hepatotsellulaarne kartsinoom (HCC) (1 pt, 2%). Kui kohandati vanusele, MELD skoorile ja HCCle, siis 42p suremus OR 9,41; 95% CI 3,71-23,90). Suremus VKP doosist sõltuv - suremuse tõenäosus tõuseb iga ühiku ülekandmisega 65% (OR 1,65; 95% CI 1,36-1,99).Cahill et al. 2018: juhtumi kirjeldus; patsiendiks 54a alkohoolse maksatsirroosiga, hospitaliseerimisel S. pneumoniae peritoniidiga patsient. INR hospitaliseerimisel 3,0; ravi eesmärk oli korrigeeriga INR<1,5, mistõttu sai 4 doosi VKP, et paigaldada transjugulaarne intrahepaatiline portosüsteemne šunt. INR korrigeeriti 3,0->1,9, aga tekkis tsirkulatoorne ülekoormus (TACO), kopsuturse, patsient suri 24h jooksul. | ⨁◯◯◯ Väga madal | KRIITILINE |
104,5,7,8,9,10,11,12,13,14 | vaatlusuuringud | suurg,h,k,l,m,n,o,p,q,r | suurj | väga suurj,s,t,u | suurg | puudub | Grant et al. 2021: andmebaasist National Inpatient Sample võeti välja randomiseeritud valim n=22 955, kellele implanteeriti LVAD (vasaku vatsakese assisteeriv seade), nendest 9,6% ehk n=2200 oli krooniline maksahaigus. Võrreldi patsientidel (kroonilise maksahaigusega ja kroonilise maksahaiguseta) LVAD implanteerimise järgselt tulemusi, tüsistuste esinemist. Tulemused: kliiniliselt oluline verejooks protseduurijärgselt (ingl k. major bleeding) 34,3% vs. 30,2%, s.o kr. maksahaigusega patsientidel (edaspidi pt) suurem kui kr. maksahaiguseta pt-l (p<0,001). Subarahnoidaalne verejooks protseduurijärgselt 1,6% vs. 0,7% kr. maksahaigusega vs. kr. maksahaiguseta pt (p<0,001). Kui andmed kohandati vanusele, soole, kaasuvatele haigustele (krooniline neeruhiagus, aneemia), siis tuli välja, et kr. maksahaigus on seotud suurema verejooksu (major bleeding) riskiga, kohandatud OR 1,24; 95% CI 1,09-1,41, p=0,002). Samas GI verejooksu riski osas uuringugruppides ei tulnud statistiliselt olulist seost välja. Mõlemas uuringugrupis kasutati vajadusel (näidustust ei ole välja toodud) ERS ja VKP komponente, nende kasutuses ei tulnud välja erinevust. Samas kr. maksahaigusega patsiendid vajasid rohkem TRK ülekandeid kui kr.maksahaiguseta patsiendid, s.o 18,0% vs. 14,0%, p<0,001. Warrillow et al. 2020: ägeda maksapuudulikkusega patsiendid n=62, kes hospitaliseeriti IROsse (>50% paratsetamoolimürgistus, 20% suunati erakorralisele maksatransplantatsioonile, 1/3 suri). Tulemused: hospitaliseerimisel INR 5,5 (kvartiilide vahe ehk IQR 3,8-8,7), mediaan aPTT 62 s (IQR 44-87 s), mediaan madalaim fibrinogeeni sisaldus 1,1 g/L (IQR 0,8-1,6 g/L). Mediaan esialgne madalaim PLT 83 E9/L (IQR 41-122 E9/L). Esmane INR väärtus ei korreleerunud veritsuskomplikatsioonide esinemisega. IROs viibimisel pt-l, kellel esines verisuskomplikatsioon, oli INR 3,0 (95% CI 2,3-3,7), võrreldes pt kes ei veritsenud INR 2,3 (95% CI 2,0-2,5, p=0,02). 58% sai VKP, mediaan 5,5 doosi (sh 50% pt ilma verejooksuta said VKP), 40% sai krüopretsipitaati, mediaan 16 doosi, 35% sai TRK ja 15% sai protrombiini kompleksi kontsentraati (PCC). Veritsuskomplikatsioonide esinemine (19%) oli seotud sügavama hüpofibrinogeneemia ja trombotsütopeeniaga. Kokku n=12 tekkis verejooks, kõige sagedasem GI veritsus, lisaks veenikanüüli kohast verejooks ja n=2 tekkis spontaanne intrakraniaalne verejooks. Järeldused: fibrinogeeni kontsentratsioon ja PLT väärtused korreleeruvad paremini veritsusriskiga ägeda maksapuudulikkuse esinemisel. Mohanty et al. 2021: retrospektiivne kohortuuring n=244 patsiendil, kes hospitaliseeriti IROsse ägeda söögitoru vaariksite verejooksuga, kellest n=100 s.o 41% said VKP transfusiooni. Neil, kes said VKP ülekande, oli maksahaigus raskem (MELD skoor suurem, rohkem astsiiti, entsefalopaatiat), neil oli INR rohkem pikenenud (1,97 vs. 1,45, p<0,001). 19% patsientidest, kellel oli INR<1,5, sai VKP ülekande. Mediaan VKP dooside arv oli 3. Neil, kes said VKP, oli vaariksite verejooks ka raskem, rohkem aktiivset verejooksu endoskoopia teostamise ajal, Hb<70 g/L, SLS>100 x min, MAP <65 mmHg. Tulemused: suurem risk, et verejooksu ei suudeta kontrollida 5 päevaks OR 3,87; 95% CI 1,28-11,70). Iga järgmise VKP ülekandega väheneb 5 päeva ajahetkel verejooksu kontrollimise tõenäosus 26% võrra, OR 1,26; 95% CI 1,10-1,43). Rassi et al. 2019: prospektiivne jälgimisuuring maksatsirroosiga (eelkõige alkoholist indutseeritud) n=276 patsiendil, analüüsi kaasati n=53 pt, kellel oli analüüsides koagulopaatia (defineeritud kui PT-INR ≥ 1,5) ja esines VKP näidustus. VKP doos 10-20 mL/kg kohta (profülaktiliselt keskmiselt 11,3+/-1,3mL/kg), näidustuseks: veritsus või profülaksia enne invasiivset protseduuri kui PT-INT ≥ 1,5. 28 patsienti (52,8%) sai VKP profülaktiliselt enne protseduuri (endoskoopia, TVK, torakotsentees, transparietaalne maksabiopsia, transjugulaarne maksabiopsia, koloskoopia +/-biopsia, paratsentees, bronhoskoopia, SAH dreneerimine, jne), 25 patsienti (47,2%) said VKP verejooksu peatamiseks. Tulemused: VKP parandas koagulatsiooni parameetreid, aga INR eesmärkväärtuse <1,5 saavutas 15% VKP saanutest. VKP mõju trombiini moodustumisele: ETP TM parameeter paranes 5,7%. Grade 3 verejooks, mis vajas vereülekannet, tekkis 3 patsiendil, kahel tekkis grade 2 verejooks (Hb langus 20-30 g/L); neil kõigil oli trombotsütopeenia PLT 23-56 E9/L ja nad said ka TRK ülekande. Autorite hüpotees, et VKP manustamine maksatsirroosiga patsiendile tõstab portaalsüsteemi rõhku ning suurendab paradoksaalselt verejooksu riski.Vaitkus et al. 2005: retrospektiivne kohortuuring n=79 patsiendil lõppstaadiumi maksahaigusega, kellele teostati südame parema poole ja vasaku poole kateterisatsioon. Keskmine PT-INR 1,49 +/- 0,44, ca 40% patsientidest oli INR>1,5; n=4 (5%) sai VKP enne protseduuri, n=1 (1,3%) tekkis kliiniliselt oluline tüsistus - pseudoaneurüsm. Järeldused: südame kateterisatsioon lõppstaadiumi maksahaigusga patsientidel on aktsepteeritud madala protseduurijärgse veritsusriskiga, ei vaja rutiinselt VKP manustamist protseduurieelselt.Sharma et al. 2009: retrospektiivne juhtkontrolluuring, südame vasaku poole kateterisatsiooni protseduuri läbinud n=88 lõppstaadiumi maksahaigusega patsienti, kontrollgrupis n=81 pt. Keskmine PT-INR 1,6 +/- 0,1 maksahaigusega patsientidel, kontrollgrupis INR 1,1 +/- 0. Suuremahuline verejooks (ingl k. major bleeding) tekkis maksahaigusega pt grupis sagedamini kui kontrollgrupis (14,8% vs. 3,7%). Viiel patsiendil maksahaiguse grupis tekkis pseudoaneurüsm vs. kontrollgrupis üks juhtum. 40% lõppstaadiumi maksahaigusega patsientidest sai 24h enne ja pärast kateterisatsiooni protseduuri VKP ülekande. Järeldused: statistiliselt oluline suurenenud veritsusrisk (p=0,014) maksahaigusega patsientide grupis, see tulenes verekomponentide ülekande suurenenud vajadusest.Pillarisetti et al. 2011: retrospektiivne juht-kontrolluuring, patsientidele teostati angiograafia; n=43 lõppstaadiumi maksahaigusega, kontrollid ilma maksahaiguseta. Keskmine PT-INR 1,4+/- 0,2 maksahaiguse grupis vs. PT-INR 1,1 +/- 0,2 ilma maksahaiguseta grupis. 3 patsienti 12-st, kellel INR>1,6 said VKP, kontrollgrupis 0 VKP saajat. n=1 pt maksahaiguse grupis tekkis minimaalne pindmine veritsus, keegi ei saanud verejooksu tõttu komponentide ülekannet. Järeldused: maksahaigusega ja maksahaigusta patsientidele on angiograafia teostamine võrreldav, ohutuks teostamiseks soovitatakse PT-INR korrigeerida ≥ 1,6.Townsend et al. 2012: retrospektiivne uuring, n=240 lõppstaadiumi maksahaigusega patsientidel, kellele teostati südame parema või vasaku poole kateterisatsioon, jagati 2 gruppi: südame vasaku vs. parema poole kateterisatsioon; PT-INR alusel pikenenud (PT-INR>1,5) vs. minimaalselt pikenenud või normis (PT-INR<1,5) gruppi. 7% kõikidest pt said VKP protseduurieelselt. Parema poole kateterisatsiooni grupis 11 patsiendile teostati protseduurieelselt pikenenud PT-INR tõttu (PT-INR 1,9-3,3) VKP ≥ 2 doosi ülekanne, PT-INR<1,9 saavutas 1 patsient; vasaku poole kateterisatsiooni grupis 6 patsiendile teostati VKP ülekanne protseduurieelselt pikenenud PT-INR tõttu (PT-INR 1,9-3,3), PT-INR <1,5 saavutas 1 patsient. GI verejooksu ja Hb languse tõttu said 3 pt mõlemas grupis ERS ülekande. Kummaski (südame par. ja vas. poole kateterisatsioon) grupis ei tulnud välja statistiliselt olulist Hb langust. Olulist Hb langust ei tulnud välja ka pikenenud ja minimaalselt pikenenud või referentspiirides PT-INR gruppide võrdluses. Pikenenud INR ei ennusta südame kateterisatsiooniga seotud verejooksu tüsistuste teket.von Meijenfeldt et al. 2021: maksatsirroosiga patsiendid n=19, kes vajasid profülaktilist VKP enne invasiivset protseduuri (madala või keskmise veritsusriskiga). Hinnati hüübimisanalüüside alusel hemostaatilist tasakaalu enne ja pärast VKP ülekannet. Võrdluseks terved kontrollid. Tulemused: ex vivo trombiini teke oli säilunud enne VKP ülekannet, pärast ülekannet in vivo ja ex vivo trombiini teke märgatavalt tõusnud (rohkem kui kontrollidel), vastavalt 92% ja 38% trombiin-antitrombiin kompleksid (TAT) ja protrombiini fragmentide 1+2 (F1+2) tasemed, 20% oli tõusnud endogeenne trombiini potentsiaal. PT-INR oli enamikel pärast protseuduuri endiselt >1,5 (langus 1,97->1,68 keskmiselt). Kellelgi ei tekkinud verejooksu 1 päeva jooksul pärast protseduuri.Kwon et al. 2016: n=45 patsienti maksafunktsiooni häirega, kellel PT-INR ≥ 1,5 ja kes vajasid invasiivset protseduuri või väikse mahuga kirurgilist sekkumist ja said ainult VKP (n=15), PCC (n=15) või rFVIIa (n=15). Keskmine VKP doos 1,1+/-0,5 doosi, PCC doos 2523+/-861 ühikut, rFVIIa 2,6+/-0,9mg. PT/INR väärtus <1,5 saavutati 80% PCC saanud pt-st (p=0,03), rFVIIa saanutest 87% (p=0,01), VKP saanutest 27% (p<0,01). Kokku 33 patsiendil (s.o 73%) tekkis väike veritsus, veritsuse osas gruppide vahel ei tulnud välja statistiliselt olulist erinevust. Järeldati, et PCC ja rFVIIa efektiivselt vähendasid PT-INR väärtust koagulopaatiaga kriitilises seisus maksafunktsioonihäirega patsientidel, aga järeldati, et efekt on lühiajaline. PCC ja rFIIa saanutel trombemboolilised tüsistused (mõlema grupi peale kokku 3 juhtu, 72h jooksul al. ravimi manustamisest) - vähese kliinilise tähtsusega juhtumid: TVK tromboseerimine või dialüüsikateetri filtri tromboseerumine. | ⨁◯◯◯ Väga madal |
|
34,10,13 | vaatlusuuringud | suurg,j,o,u | väike | suurg,j,o,u | suur | puudub | Kwon et al. 2016: n=45 patsienti maksafunktsiooni häirega, kellel PT-INR ≥ 1,5 ja kes vajasid invasiivset protseduuri või väiksemahulist kirurgilist sekkumist ja said ainult VKP (n=15), PCC (n=15) või rFVIIa (n=15). Keskmine VKP doos 1,1+/-0,5 doosi, PCC doos 2523+/-861 ühikut, rFVIIa 2,6+/-0,9mg. PT-INR väärtus <1,5 saavutati 80% PCC saanutest (p=0,03), rFVIIa saanutest 87% (p=0,01), VKP saanutest 27% (p<0,01). Verekomponentide kasutamine oli gruppide võrdluses selgelt suurem VKP grupi patsientidel, nii enne kui pärast protseduuri. Hüpervoleemia esines kõige väiksema tõenäosusega PCC grupis (40%, p=0,02) või rFVIIa grupis (33%, p<0,01) võrreldes VKP grupiga (93%). PCC ja rFVIIa kasutamine võiks vähendada autorite hinnangul hüpervoleemia teket. Grant et al. 2021: randomiseeritud valim n=22 955, kellele implanteeriti LVAD (vasaku vatsakese assisteeriv seade), nendest 9,6% ehk n=2200 oli krooniline maksahaigus. Mõlemas uuringugrupis kasutati vajadusel ERS ja VKP komponente, nende kasutuses ei tulnud välja statistiliselt olulist erinevust. Samas kroonilise maksahaigusega patsiendid vajasid rohkem TRK ülekandeid kui kroonilise maksahaiguseta patsiendid, s.o 18,0% vs. 14,0%, p<0,001.Sharma et al. 2009: südame vasaku poole kateterisatsiooni patsiendid (angiograafia), kellest n=88 olid kroonilise maksapuudulikkusega patsiendid, keskmise PT-INR väärtusega 1,6 +/- 0,7 ning n=81 olid kontrollid, kellel keskmine PT-INR 1,1 +/-0,2 (p<0,001). Ülekannete vajadus: ERS 24h jooksul pärast protseduuri (verejooks või Hb langus), TRK 24h jooksul enne ja 24h jooksul pärast protseduuri (verejooks või profülaktiline), VKP 24h jooksul enne ja 24h jooksul pärast protseduuri (verejooks või profülaktiline). Tulemused: ERS sai 16% patsienti maksahaiguse grupis vs. 4% kontrollgrupis (p=0,008), VKP ülekandeid sai 51,7% maksahaiguse grupis vs. 1,2% kontrollgrupis (p<0,001), TRK ülekandeid vastavalt 48,3% vs. 1.2% (p<0,001). | ⨁◯◯◯ Väga madal |
|