Autor(id):
Küsimus:
Kontekst:
Bibliograafia:
Tõendatuse astme hinnangUuritavate arvMõjuTõendatuse asteOlulisus
Uuringute arvUuringukavandNihke tõenäosusTõenduse ebakõlaTõenduse kaudsusTõenduse ebatäpsusMuud kaalutlusedvärskelt külmutatud plasmatmitteSuhteline
(95% CI)		Absoluutne
(95% CI)
Tüsistuste teke
11
juhuslikustatud uuringud
väga suura
väga suur
väga suura
väga suura
puudub
Lewis et al. 2018: Cochrane ülevaateartikkel, mis kajastas infusioonravi kriitilises seisundis patsientidel; võrreldi kristalloidi ja kolloidi efektiivsust erinevatele tulemusnäitajatele. Kaasatud uuringutest käsitlesid põletushaiget n=7, aga VKP oli kaasatud vaid ühte põletustrauma patsientide uuringusse (O'Mara et al. 2005). Kokkuvõtted tehti kõikide kriitilises seisundis patsientide (sh põletushaigete) kohta. 1) Kriitilises seisundis patsientidel vedelikasendusravi kolloidlahustega (tärkliselahus, dekstraanid, albumiin või VKP) võrreldes kristalloidlahustega ei oma 30 või 90 päeva suremusele suure tõenäosusega paremat efekti. 2) Albumiini või VKP kasutamine võrreldes kristalloidlahustega võib omada vähest paremat efekti või efekt puudub neeruasendusravi vajadusele. 3) Uuringute põhjal ei saa kindlalt väita, kas kolloidlahuste kasutamisel võrreldes kristalloidlahustega esineb oluliselt parem efekt verekomponentide vajadusele. 4) Statistiliselt olulist seost ei esinenud vedelikasendusravi preparaadi (dekstraan, želatiini sisaldav kolloidlahus, VKP või albumiin) ja allergilise reaktsiooni tekke vahel.
⨁◯◯◯
Väga madal
KRIITILINE
Haiglas viibimise kestus
12
vaatlusuuringud
suurb
väike
suurb
väike
puudub
Sahli et al. 2021: retrospektiivne kohortuuring, uuritavad põletustraumaga patsiendid kogu keha põletuspinna suurusega (edaspidi TBSA) 20-80%, omavahel võrreldi ravistrateegiaid, võrdluses kaks 3-aastast perioodi: periood1 2009-2011a (enne eesmärgistatud transfusioonravi) n=36 patsienti (edaspidi pt) (27,8% naised) ja periood2 2016-2018a (transfusioonravi algoritmi alusel, mis hõlmas ka viskoelastse testi kasutamist) n=42 pt (14,3% naised). Tulemused: haiglas viibimise kestuse ja intensiivravi kestuse osas gruppide vahel statistiliselt oluline erinevus puudus, vastavalt: enne algoritmi rakendamist 29,0 päeva (16,5-56,0) vs. pärast algoritmi rakendamist 23,0 päeva (11,0 - 54,0), p=0,49; IROs viibimise kestus vastavalt 22,0 päeva (5,0 - 48,2) enne vs. 12,0 päeva (3,0 - 30,0) pärast algoritmi rakendamist, p=0,13.
⨁◯◯◯
Väga madal
KRIITILINE
Ülekantud verekomponentide maht
72,3,4,5,6,7,8
vaatlusuuringud
suurb,c,d,e,f,g,h
suurc,d
väga suurc,d,e
väga suurc,d,e,f,h
puudub
  • Schaden et al. 2012: prospektiivne 1-keskuseline randomiseeritud uuring; n=30 patsienti, kes vajasid põletushaavade kirurgilist ekstsisiooni. Võrdlusgrupid: kontrollgrupp n=16 pt, rakendati hüübimissüsteemi toetavat ravi vastavalt arsti otsusele; algoritmipõhise ravistrateegia grupp (viskoelastsete testide põhjal) n=14 pt. Ravisekkumised vastavalt ROTEM fikseeritud läviväärtustele: fibrinogeeni kontsentraat (2g), TRK (1d), VKP (4d), traneksaamhape (10mg/kg kohta). ERS ülekanne teostati, kui Hb<80 g/L. Kumulatiivne verekomponentide kasutamine [mediaanväärtus (varieeruvus)] viskoelastsete testide kasutamise grupis 3,0 (1,3 - 5,5) verekomponenti, kontrollgrupis 9,0 (6,0 - 12,3) verekomponenti; p=0,002. ERS ülekannete osas ei tulnud algoritmi- ja kontrollgrupi võrdluses statistiliselt olulist erinevust välja. Algoritmigrupis ei manustatud kellelegi VKP, kontrollgrupis 5,0 (1,5 - 7,5) doosi kokku; p<0,001. TRK ülekanne teostati kontrollgrupis 4 korral (4d kokku), algoritmigrupis ei saanud keegi TRK ülekannet. Fibrinogeeni kontsentraadi kasutamise osas ei tulnud gruppide vahel erinevust välja. Traneksaamhapet ei manustatud.
  • Koljonen et al. 2016: n=558 põletuspatsienti, kes olid hospitaliseeritud vähemalt 1 päeva, sõltumata põletuspiirkonna suurusest. Registripõhine uuring verekomponentide kasutuse osas põletustraumaga patsientidel. Kõikidest patsientidest n=192 (34%) sai hospitaliseerimise jooksul verekomponendi(-tide) ülekande. Kokku manustati ERS 2422 doosi, TRK 1728 doosi, VKP (afereesiplasma) 420 doosi ja pärast 2007. aastat Octaplasi 1517 doosi. Kõiki kolme verekomponenti sai 29% patsientidest, 45% sai ainult ERS ülekandeid ning 6% sai ainult Octaplasi. Verekomponendi ülekande saanud patsiendid olid statistiliselt oluliselt: vanemad, õnnetusjuhtum oli rohkem seotud tule-/leegikahjuga ja põletustega erinevates kehapiirkondades ja nende haiglas viibimise suremusnäitajad ületasid nende patsientide suremusnäitajaid, kes ei saanud verekomponendi ülekandeid. Järeldati, et verekomponentide ülekannete vajadus sõltus põletuse anatoomilisest lokalisatsioonist ja patsiendi elulemusest. Uuringu tulemuste alusel ei saa põhjuslikku seost välja tuua suurema suremuse ja suurema verekomponentide vajaduse vahel, arvesse tuleb võtta põletuse astet ja põletuspinna suurust.
  • Sahli et al. 2021: retrospektiivne kohortuuring põletustraumaga patsientidel TBSA 20-80%, omavahel võrreldi ravistrateegiaid, võrdluses kaks 3-aastast perioodi: periood1 2009-2011a (enne eesmärgistatud transfusioonravi) n=36 pt (27,8% naised) ja periood2 2016-2018a (transfusioonravi algoritmi alusel, mis hõlmas ka viskoelastse testi kasutamist) n=42 pt (14,3% naised). Tulemused: algoritmipõhine transfusioonravi viis verekomponentide kasutuse vähenemiseni: ERS kasutus vähenes 33 doosi võrra (95% CI -52,8 .. -12,9; p=0,002), VKP kasutus vähenes 9 doosi võrra (95% CI -14,7 .. -2,6; p=0,006), fibrinogeeni kasutus vähenes 1,4g võrra (95% CI -2,2 .. -0,5; p=0,001) patsiendi kohta.
  • Niemi et al. 1998: prospektiivne uuring põletustrauma patsientidel n=13, mediaan TBSA 35%, kes vajasid traumapiirkonna kirurgilist käsitlust (1. nädala jooksul). Verekaotus asendati kristalloidi, kolloidi ja ERS ülekannetega. Ravistrateegia: kui pt oli saanud 10d ERS, siis manustati 4d VKP ja seejärel 1d VKP koos 1d ERS-ga. Keskmiselt sai patsient 12,4 doosi ERS ülekannet (7-23). 10 pt said VKP, 7 pt said TRK ülekande(id). Preoperatiivselt oli PT% mediaan 67% ja aPTT mediaan 44s. Tromboelastograafial oli hüübe formeerumise kiirus vähenenud ja fibriini-trombotsüütide interaktsioon häirunud pre- ja postoperatiivselt. Trombotsütopeenia esines kogu uuringu kestel. Fibrinogeeni ja FVIII aktiivsus oli kõrge preoperatiivselt (vastavalt mediaan 6,1 g/L ja 253%). 4 pt surid. Autorid pakuvad hüpoteesina välja, et põletustraumaga patsiendile võiks VKP manustada operatsiooni varasemas faasis, kuigi antud uuringus ei tulnud hüübimisanalüüside (pre-, op. ajal ja postop.) põhjal välja VKP kasutamise võimalikku positiivset tulemit koagulopaatiale (põletushaigel ära kasutav ja lahenduskoagulopaatia).
  • Cullen et al. 1989: prospektiivne uuring n= 9 ulatusliku põletustraumaga patsienti, kellel TBSA keskmiselt 46% (20-60%) ja kellele teostati põletushaavade kirurgiline töötlus. Op. ravi 7.-14. päeval al. traumast. Kontrollid n=12 pt ilma põletuseta, kellele teostati samuti suure verekaotusega operatsioon. Keskmine hinnanguline verkaotus operatsiooni ajal 64% (30-111%) patsiendi eelduslikust veremahust. Kolm patsienti kuulusid mõlemasse uuringugruppi. Patsiendid said ERS ja kristalloidi ülekandeid. Preoperatiivselt oli põletusega patsientidel PLT, fibrinogeeni ja FVIII väärtused kõrgemad kui kontrollidel, PLT ja FIX sisaldus langes aeglasemalt põletusega patsientidel kui kontrollidel. Kummaski grupis ei tekkinud kellelgi koagulopaatiat, keegi ei vajanud faktori asendusravi, VKP, krüopretsipitaati ega TRK ülekandeid. Järeldati, et profülaktiline VKP või TRK kasutamine ei ole põletustraumaga patsientidele näidustatud, kui ei esine koagulopaatiat ega kindla(te) faktori(te) defitsiiti.
  • Lu et al. 2013: retrospektiivne 1-keskuseline uuring n=89 põletustraumaga patsientidel TBSA 15-65% (mediaan TBSA 22%). 97,7% patsientidest said algselt antikoagulatsioonravi kas profülaktilises või terapeutilises annuses; v.a juhtudel, kui oli vaja teostada haava kirurgilist töötlust. VKP manustati, kui oli haavast aktiivne veritsus ja esines lab. parameetrites aPTT pikenemine ja PT-INR ≥ 1,5. Verekomponentide ülekanded: 71,9% said ERS ülekande(id) (60 p jooksul mediaan 6 doosi/pt), 44,9% said VKP ülekande(id). Kõik patsiendid, kes said VKP ülekande, said ka ERS ülekande. Patsiendid, kes said rohkem ERS ülekandeid, said ka rohkem VKP ülekandeid. Patsiendid, kelle põletuse TBSA% oli suurem, said ka rohkem verekomponentide ülekandeid: lineaarne korrelatsioon, vastavalt ERS ja VKP kohta R(2): 0,45 ja 0,33, p<0,001. Patsiendid, kellel oli inhalatsiooniga seotud põletus, said rohkem verekomponentide ülekandeid võrreldes nendega, kellel inhalatsioonipõletust ei esinenud, vastavalt mediaan ERS 19 doosi ja VKP 3 doosi, võrreldes medaan ERS 3d ja VKP 0d. Terapeutilises annuses antikoagulatsioonravi saanud pt-d said ERS ülekandeid 5-8x rohkem ja VKP 2-4x rohkem kui profülaktilisel antikoagulatsioonravil olevad pt-d.
  • Wu et al. 2016: retrospektiivne uuring n=133 põletustraumaga patsientidel TBSA>40%. Kokku 97,7% pt vajas verekomponendi ülekannet. TBSA varieerus 40-98,5%, eraldi mõõdeti täispaksuses naha põletuspinna suurust. Ülekande näidustused: VKP-l hüpoproteineemia ja koagulatsioonihäire; ERS ülekande näidustused defineeritud protokollis. 86,5% said ERS ülekande(id), 97,7% said plasma ülekande(id). Verekomponente kanti üle nii op. ajal kui väljaspool op.ruumi. ERS ülekande suuremat vajadust ennustasid: vanus, täispaksuses põletus TBSA ja op. arv; koagulopaatia olemasolu ja IROs ravi pikkus näitasid trendi suurema arvu ERS vajaduse osas. Plasma ülekande suuremat vajadust ennustasid naissugu, suur täispaksuses naha põletuspind ja suurem arv operatsioone. Plasma ülekannete arv patsiendi kohta oli suurem kui ERS üekannete vajadus, eriti esimese 48h jooksul trauma järgselt ja perioperatiivses perioodis, ERS ülekannete vajadus oli suurem operatsiooni ajal.
    • ⨁◯◯◯
    Väga madal
    KRIITILINE
    Tüsistuste teke
    19
    juhuslikustatud uuringud
    suuri
    suuri
    väike
    suuri
    puudub
    O'Mara et al. 2005: RCT, ülesehitus prospektiivne, 1-keskuseline; uuringus n=31 patsienti põletuspinnaga TBSA ≥ 25% (inhalatsiooniga seotud põletus) või TBSA ≥ 40% (ei olnud inhalatsiooniga seotud põletus). Kolloidi saanute grupp n=16, kasutati VKP + Ringer Lac (RL), 24h jooksul RL 2000,0 mL ja VKP doos 75 mL/kg, uriini soovitud kiirus 0,5-1,0 mL/kg/h; kristalloidi saanute grupp n=15, kasutati Parklandi valemit, Ringer Lac. Tulemused: intraabdominaalse rõhu tõus (IAP) kristalloidi grupis suurem kui kolloidi grupis: 26,5 vs. 10,6 mmHg (p<0,0001). n=2 pt kolloidi grupis IAP>25 mmHg, n=1 pt kristalloidi grupis säilitas IAP<25 mmHg. Kristalloidi grupis 4 patsienti suri, neist kahel tekkis abdominaalne kompartmentsündroom, teised surid hiljem (s.t mitte uuringuperioodi ajal) sepsise ja multiorganpuudulikkuse tagajärjel. VKP grupis surmade arv 3. Mõlemas uuringugrupis oli surnud patsientidel suurem % kehapindalast põletusest haaratud, põletus oli sügavam, IAP tõus mõlemas grupis suurem, need patsiendid said suurema koguse infusioonravi. Neerufunktsioon (Krea, uurea tippväärtuste alusel) oli kehvem ja uriini kogus (mL/kg/h) väiksem kristalloidi saanutest hiljem surnud patsientide rühmal, võrreldes nendega kristalloidi saanutest, kes ei surnud. Aluste liig oli hospitaliseerimisel rohkem referentspiirist kõrvalekaldunud neil kristalloidi saanutest, kes hiljem surid, võrreldes nende patsientidega, kes kristalloidi grupis ei surnud. Kristalloidi grupis oli vajalik hemodünaamika tagamiseks suurem vedeliku manustamise kogus: 0,26 vs. 0,21 L/kg kohta (p < 0,005). Esines korrelatsioon infundeeritud vedeliku koguse ja IAP vahel mõlemas grupis.
    ⨁◯◯◯
    Väga madal
    KRIITILINE
    Tüsistuste teke
    92,7,10,11,12,13,14,15,16
    vaatlusuuringud
    suurb,j,k,l,m,n,o
    suurp
    suurb,j,l
    suurj,k,l
    puudub
  • Zhao et al. 2003: hiinakeelne artikkel, viidatud Yang et al. 2012 uuringus. Põletusega patsiendid, põletus >40% TBSA, millega kaasnes šokk. Uuringugrupid: VKP grupp n=9 pt, VKP 4000-6500 mL (57-93 mL/kg) 48h jooksul; Gelofusiini grupp n=11 pt, Gelofusiin 4000-6500 mL (57-93 mL/kg) 48h jooksul. Fikseeritud parameetrid: südame väljutusmaht, kudede hapnikuga varustatus, hematokrit, vere ja plasma viskoossus, laktaat, aluste liig (mõõdetud 1. kuni 48. tunnini põletuse järgselt). Esmase infusioonravi järgselt 24. tunnil oli plasma viskoossus Gelofusiini grupis madalam kui VKP saanute grupis (p<0,05). Teiste mõõdetud parameetrite osas gruppide vahel statistiliselt oluline erinevus puudus (s.t v.a plasma viskoossus) erinevate ajaintervallide järgselt (p>0,05). Järeldused: põletustraumaga šokis patsiendil esmases vedelikinfusioonravi faasis on Gelofusiini kliiniline efekt sarnane VKP efektile. Gelofusiini on võimalik kasutada plasma asemel põletusega šokis patsientide ravi varajases faasis.
  • Sahli et al. 2021: retrospektiivne kohortuuring põletustraumaga patsientidel TBSA 20-80%, omavahel võrreldi ravistrateegiaid, võrdluses kaks 3-aastast perioodi: periood1 2009-2011a (enne eesmärgistatud transfusioonravi) n=36 pt (27,8% naised) ja periood2 2016-2018a (transfusioonravi algoritmi alusel, hõlmates ka viskoelastsete testide kasutamist) n=42 pt (14,3% naised). Tulemused: tüsistuste osas algoritmipõhises grupis leiti, et infektsioonide tekke sagedus on vähenenud 61,8% vs. 41,5%, p=0,11 (tulemus ei ole statistiliselt oluline), kuseteede infektsioonide sageduse vähenemise osas statistiliselt oluline erinevus enne 14 (41,2%) vs. pärast 4 juhtu (9,8%), p<0,01. Lisaks tuli gruppide vahel erinevus välja antifungaalse ravi määramise osas - 14 juhtu (38,9%) enne vs. 6 juhtu (14,3%) pärast algoritmi rakendamist, p=0,02. Teiste mõõdetud tüsistuste osas (sepsis, multiorganpuudulikkus, baktereemia, a/b-ravi kasutus, HIT, trombemboolilised tüsistused) statistiliselt olulist erinevust välja ei tulnud. Haiglaravi ajal patsientide suremuse osas statistiliselt oluline erinevus gruppide võrdluses puudus: 14 juhtu (38,9%) enne ja 11 juhtu (26,8% pärast algoritmi rakendamist, p=0,33.
  • Wiktor et al. 2020: retrospektiivne uuring, kaasati n=56 põletustraumaga TBSA >20% patsienti (jäeti välja elektritrauma-, polütraumapatsiendid ja patsiendid, kes surid 24h jooksul al. traumast). Kõik pt, kelle põletus TBSA >30%, said prokokolli alusel VKP 6-8 tunni jooksul alates traumast. n=40 pt teostati esmast infusioonravi VKP-ga vs. n=16 pt said ainult kristalloidlahust. Keskmiselt sai pt VKP koguseliselt 1866 ml (779-4484 ml). VKP saanutel oli %TBSA suurem - mediaan 41% (29-57%) vs. VKP mittesaanutel 22% (20-24%), p<0,001. Mediaan vedelikinfusioonravi maht I/O suhe (ingl. k hourly resuscitation ratio ml/kg/%TSBA/h) paranes VKP manustamise järgselt 1,0 (IQR 0,4-3,7) -> 0,4 (IQR 0,2-1,5) 2 tundi VKP manustamise järgselt, p=0,01. 24 tunni jooksul manustatud vedelikravi maht gruppide võrdluses oli sarnane VKP grupis 3,94 vs. VKP mittesaanute grupis 3,92 (statistiliselt oluline erinevus gruppide võrdluses puudus). Ei registreeritud ühtegi kõhuõõnesisest kompartmentsündroomi, ARDS ega TRALI.
  • Tejiram et al. 2016: kohortuuring põletustraumaga patsientidel n=9, põletuspinnaga TBSA ≥ 25%, kes hospitaliseeriti intensiivraviosakonda. Hospitaliseerimisel ja 2, 4, 8, 12, 24 tunni järel ning edasi iga 12 tunni järel kuni 96 tunnini (4 päeva) koguti vereanalüüsid; kliiniline seisundi hindamine Baux ja FLAMES (Fatality by Longevity, APACHE II, measured extent of burn and sex) skooringute alusel. Tulemused: n=5 patsienti suri, neil oli kõrgem Baux skoor (125,26 vs. 91,05, p<0,05) ja FLAMES skoor (60,57% vs. 32,4%, p>0,05) võrreldes patsientidega, kes ei surnud, surnud patsientidel esines atsidoosi ajaliselt rohkem ja see oli sügavam kui neil, kes ei surnud. Patsiendid, kes surid, vajasid rohkem verekomponentide ülekandeid, mehhaanilist ventilatsiooni kui need, kes ei surnud. Kõikidel patsientidel oli INR<1,5 ja PTT<45s 24h jooksul al. hospitaliseerimisest, n=2 tekkis kõrvalekalle referentsväärtusest. FVIII ja FIX aktiivsuse tõus esines n=7 patsiendil hospitaliseerimisel. AT ja proteiin C aktiivsus oli hospitaliseerimisel langenud kõikidel patsientidel. Kõikidel patsientidel oli ref.piirist suurem PAP, D-Di, fibriini monomeeride tase kogu hospitaliseerimise jooksul.
  • Jones et al. 2017: retrospektiivne ravilugudel põhinev uuring (ingl k. chart review), ulatusliku põletustraumaga patsiendid, kellele teostati esmast šoki ravi VKP-ga, analüüsi kaasati n=18 patsienti. Algselt kaasati 83 patsientide ravilood, kellest n=65 jäeti välja: toksiinide/suitsu inhalatsioonist tingitud põletusega, kopsukontusiooniga, pneumoonia diagnoosiga, kongestiivse südamepuudulikkusega, esineva ALI diagnoosiga patsiendid. n=1 (5,5%) tekkis TRALI. Patsiendil oli põletuspinna suurus TBSA 53,5%, sai kokku 6228 ml VKP, TRALI tekkis 6h pärast VKP transfusiooni lõppu. Patsient suri südameseiskuse tõttu 10. päeval, verekülvide alusel dgn: Pseudomonas sepsis, rögakülvis Pseudomonas, enterobakter ja MRSA.
  • Aharoni et al. 1989(1, 2): põletustraumaga patsientidel (>12a) n=336, TBSA >20%, kasutati šoki ravis vähendatud mahuga infusioonravi (ingl k. low-volume resuscitation formula) protokolli: VKP 75 ml/kg kohta esimese 36h jooksul, lisaks Ringer Lac 2000,0 ml esimese 24h jooksul. Kaasati ka lapsed <12a n=146, kui TBSA >15%, kasutati sama šoki raviskeemi. Lisaks toopiline ravi, kirurgiline ravi, enteraalne hüperalimentatsioon. Surmad kokku: n=58 pt (12%), esimese 48h jooksul surid peamiselt 71-100% TBSA põletuspinnaga patsiendid. Esimese 48h jooksul suure põletuspinnaga pt surmade põhjuseks: suur põletuspind, hiline hospitaliseerimine, kõrge iga. Letaalne pind 50 indeks (LA50) mõõdeti neljas vanuserühmas, 15-44a hulgas LA50 oli kõrgem kui võrdlusuuringutes (LA50= 73). Järeldati, et see võib olla tingitud adekvaatsest šoki ravist madalama infusioonravi mahuga. ARDS esinemine 2,5% kokku, 9,4% n=65 patsiendist, kellel oli TBSA >50%. ARDS dgn-ga pt suremus 67% (n=8). Pneumoonia esinemine 4,4% kokku, 12,5% n=65 patsiendist, kellel oli TBSA >50%. Pneumoonia dgn-ga suremus 62% (n=13). Võrreldi teiste uuringutega, järeldati, et madalam infusioonravi maht šoki ravis võib vähendada hingamisteedega seotud tüsistuste - ARDS ja pneumoonia - esinemissagedust.
  • Du et al. 1991: põletustrauma patsiendid n=30 (>16a), põletuspind TBSA ≥ 30% (kesmine 46%). Uuringugrupid: n=10 patsienti said esmase šoki ravis Ringer Lac 4 ml iga %BSA/kg kohta, n=10 pt said hüpertoonilist NaCl lahust 4 ml iga %BSA/kg kohta, n=10 pt said VKP 75 ml/kg 36h jooksul + 2000,0 ml Ringer Lac/päevas. Uriini kogus gruppide võrdluses statistiliselt p>0,05. Infundeeritud vedeliku maht oli suurim Ringer Lac grupis (3,8 ml/kg/TBSA%) ja väikseim VKP grupis (2,68), p<0,05. Kõikide patsientide kehakaal suurenes vedelikinfusiooni ajal, mediaan 10,69% 1. päeva lõpuks Ringer grupis, 7,88% hüpertoonilise lahuse grupis ja 2,38% VKP grupis, 2. päeva lõpuks vastavalt 13,9%, 11,99%, 4,37%, p<0,01. Kokku 7 patsienti surid, n=2 VKP grupis (ulatuslik põletus, suitsu inhalatsiooni trauma). VKP kasutamine põletushaigel šoki ravis võimaldab vähendada kehakaalu tõusu ja tursete teket.
  • Lu et al. 2013: retrospektiivne 1-keskuseline uuring n=89 põletustrauma patsientidel TBSA 15-65% (mediaan TBSA 22%). 97,7% said algselt antikoagulatsioonravi kas profülaktilises või terapeutilises annuses; v.a juhtudel, kui oli vaja teostada haava kirurgilist töötlust. 60p suremus kokku 14,6%. Suremus oli seda suurem, mida suurem oli põletuspind ja patsiendi vanus, vastavalt OR 1,13 (95% CI 1,03-1,25) ja OR 1,14 (95% CI 1,04-1,24), p<0,05 mõlema kohta. Statistiliselt olulist seost ei esinenud suremuse ja ERS ega suremuse ja VKP ülekannete vahel. Samas esines trend VKP ülekannete arvu ja suurema suremuse vahel OR 1,37 (95% CI 0,99-1,88), p=0,055 ning ERS ülekannete arvu ja väiksema suremuse vahel OR 0,89 (95% CI 0,76-1,03), p=0,13. Sümptomaatilise VTE esinemine 11,2%, hepariin-indutseeritud trombotsütopeenia esinemissagedus 1,1%.
    • ⨁◯◯◯
    Väga madal
    KRIITILINE
    Tüsistused
    117
    vaatlusuuringud
    suurq
    väike
    suurq
    suurq
    puudub
    Welling et al. 2019: ülevaateartikkel, kuhu kaasati ulatusliku põletustraumaga patsientidega teostatud uuringud (patsiendid, kes vajasid haava kirurgilist töötlust). Kaasati PubMed, EMBASE ja CENTRAL andmebaasidest leitud artiklid, mis vastasid kriteeriumitele, kokku n=6 artiklit. Järeldused: 1) Vereülekande vajadus tõuseb põletuse raskusastmega koos. 2)Viskoelastsed testid (TEG/ROTEM) langetasid intraoperatiivset verekomponentide ülekande vajadust ja neid on kasulik rakendada verejooksu tekke riski hindamiseks ja hemostaatilise eesmärgistatud ravi rakendamiseks kirurgilise operatsiooni (ekstsisiooniga seotud põletuskirurgia) ajal.
    ⨁◯◯◯
    Väga madal
    KRIITILINE

    CI: confidence interval

    Selgitused

    a. Lewis et al. Tegemist metaanalüüsiga, mis võrdles kristalloid- vs. kolloidlahuse kasutamist kriitilises seisundis patsientidel. Põletushaigeid käsitlenud uuringutest vaid üks kaasas patsiente, kes said VKP, ülejäänud said enamasti albumiini lahust. Kolloidlahuse manustamise eesmärk oli vedelikasendusravi, hüübimist ei käsitletud. Uuringugrupid ei ole omavahel üldistuste tegemiseks võrreldavad, sest sekkumise grupis kasutatud lahused olid piisavalt erineva koostisega.
    b. Sahli et al. Retrospektiivne uuring. 1-keskuseline. Väike valim. Võrreldud on transfusioonistrateegiaid omavahel, nende mõju põletustraumaga patseintide käsitluse optimeerimiseks. Ei ole tüsistuste juures registreeritud veritsusi.
    c. Schaden et al. Tegemist traumapopulatsiooniga, kõigil patsientidel oli näidustus kirurgiliseks raviks, mistõttu kedagi ei jäetud välja. Uuringu eesmärk oli võrrelda erinevaid transfusioonistrateegiaid: ROTEM vs. hüübimisanalüüside põhjal raviotsuse tegemine. Gruppidevahelised erinevused oleksid olnud väiksemad, kui oleks rakendatud veelgi restriktiivsemat transfusioonistrateegiat. Ei hinnatud verekaotust enne ja pärast operatsiooni. Patsiente jälgiti vaid esimese postop. hommikuni, trombootilisi tüsistusi selle järgselt ei saa välistada. Kasutati ROTEM analüsaatorit, mis ei ole tundlik antikoagulantsete faktorite ja endoteeli düsfunktsiooni tuvastamisel.
    d. Koljonen et al. Registripõhine uuring, antud kohort oli vaid 40% kõikidest põletusega haigetest. Uuriti põletustraumaga patsientidel verekomponentide kasutust. Registritest ei saanud kätte %TSBA ja põletuse etioloogiat, mis on oluline faktor patsientidele teostatud verekomponendi ülekande mahu determineerimisel. Registrites ei olnud täielikku ülevaadet kõikide patsientide kohta Hb, Trom, INR väärtuste kohta.
    e. Niemi et al. Uuring keskendus laboratoorsete parameetrie kaardistamisele raske põletustraumaga patsientidel pre-, op. ajal ja postoperatiivselt. Probleemiks väike valim, uuritavate heterogeensus. Ei registreeritud tüsistusi, sh verejookse, verekaotuse hulka. Patsiente ei jälgitud kauem, kui 1. postop. päev. Ei ole võrdlusgruppi.
    f. Cullen et al. Väike valim. Uuringugrupis mõlemad op. patsiendid (võrreldavus?), polnud täpsemaid pt karakteristikuid esitatud. Verekaotus eeldatav. Patsiente monitooriti op. ajal tavaliste hüübimisuuringutega, ei kasutatud tromboelastomeetrilisi uuringuid. Op. ravi 7.-14. päeval al. traumast (ei olnud esitatud kaalutlusi, miks ei tehtud varem). Patsiendid said ERS ülekandeid, aga ei ole infot, kui palju keegi midagi sai, mis olid Hb väärtused, Hct. Op.järgselt patsientide jälgimise kohta andmed puuduvad.
    g. Lu et al. 1-keskuseline uuring, väike valim. Retrospektiivne. Verekomponentide ordineerimine ei olnud standardiseeritud. Lühike jälgimise aeg. Autorite hinnangul ka pt selektsiooniga seotud võimalikud nihked. Puudus info, mis kehapiirkonna põletusega oli tegmist, kas pt vajas kirurgilist ravi, kas esines organpuudulikkust, sepsist (VTE riskifaktorid). Kardiovaskulaarsete haigustega patsientide antiagregantravi saamist ei registreeritud. Suremuste kohta ei registreeritud, kas tegemist võis olla veritsusega. Verekomponentide ülekannete juures ei fikseeritud, kas need olid seotud kirurgiliste prtseduuridega, ei olnud toodud lab.parameetrite väärtuseid ja näidustuste transfusioonraviks.
    h. Wu et al. Retrospektiivne, 1-keskuseline uuring, suhteliselt väike valim. Ei analüüsitud AK-ravi mõju verekomponentide ülekannetele. Ei analüüsitud vereanalüüside tulemusi, tüsistuste esinemist, sh verejooksu, infektsioonide, mehhaanilise ventilatsiooni esinemissagedust ja seost verekomponentide ülekannetega.
    i. O'Mara et al. Väike valim, mille põhjalt keeruline üldistusi teha; ainult rasked patsiendid; üks uuringugrupp sai ainult VKP, ei olnud toodud hüübimisanalüüse, veritsuste kohta infot, samuti kirurgiliste protseduuride vajaduse kohta info puudus.
    j. Zhao et al. Valim väike. Patsiendid ainult raske põletustraumaga. Võrreldi omavahel kahte kolloidlahust - želatiinil põhinevat Gelofusini ja VKP.
    k. Wiktor et al. Retrospektiivne uuring, väike valim. Ei olnud lab.analüüside vastuseid, ei olnud patsiente hinnatud koagulopaatia/veritsuse osas. Hinnati ainult VKP raskete kõrvaltoimete suhtes.
    l. Tejiram et al. Väike valim. Ei olnud võrdlusgruppe, kontrollgruppi. Puudub kliiniline info verejooksude, verekomponentide ülekannete, vedelikinfusiooni mahu, põletustrauma kirurgilise sekkumise kohta. Ei rakendatud tromboelastomeetrilisi uuringuid.
    m. Jones et al. Uuringutüüp retrospektiivne chart review. Väike valim. Puudus võrdlusgrupp. Analüüsi ei kaasatud eelnevalt hingamisteede patoloogiaga või inhalatiooniga seotud põletustrauma patsiente.
    n. Aharoni et al 1989. Väike valim, ühekeskuseline. Ei ole vereanalüüside tulemusi, patsientide karakteristikud ei ole piisavas mahus välja toodud, ei ole koagulopaatiat käsitletud, välja toodud. Statistilist analüüsi ei ole teostatud. Ei ole võrdlusgruppi. Kaasatud ka lapsed.
    o. Du et al. Väike valim. Grupid ei pruugi olla omavahel võrreldavad otsuste tegemiseks. Ei ole välja toodud põhjalikku analüüsi pt karakteristikute kohta, ravimite (sh diureetikumide kasutamise kohta), kirurgilise sekkumise vajaduse, vereanalüüside kohta. Mõõdetud on vaid kehakaalu kui otsest vedelikinfusiooni tagajärge, ei ole arvesse võetud teisi potentsiaalseid mõjutegureid.
    p. Tüsistuste tekke ebakõla - uuringutes on toodud erinevaid tulemeid näiteks hingamisteede kompikatsioonide esinemise osas. Põhjus: uuringud ei ole omavahel võrreldavad, on heterogeensed ja teostatud erinevatel aegadel (analüüside kättesaadavus, verekomponentide kvaliteet, ravi dokumenteerimine).
    q. Welling et al. Analüüsi kaasati vaid inglisekeelsed uuringud. Põletustrauma patsiendid, kellel TBSA >20%. Osades kaasatud uurignutes jäeti välja patsiendid, kelle põletus oli nii ulatuslik ning kes surid X aja jooksul (enamasti 24-48tj) alates hospitaliseerimisest. Kirjanduse ülevaatesse on kaasatud vaid osa kõigist põletuspatsientidest, kes vajasid kirurgilist käsitlust.

    Viited

    1.Lewis SR, Pritchard MW,Evans DJ,Butler AR,Alderson P,Smith AF,Roberts I. Colloids versus crystalloids for fluid resuscitation in critically ill people. Cochrane Database Syst Rev; 2018.
    2.Sahli SD, Pedrazzi N,Braun J,Spahn DR,Kaserer A,Plock JA. Effect of a factor-based coagulation management on blood product use after major burn injury: A retrospective cohort study. Burns; 2021.
    3.Schaden E, Kimberger O,Kraincuk P,Baron DM,Metnitz PG,Kozek-Langenecker S. Perioperative treatment algorithm for bleeding burn patients reduces allogeneic blood product requirements. Br J Anaesth; 2012.
    4.Koljonen V, Tuimala J,Haglund C,et al. The Use of Blood Products in Adult Patients with Burns. Scandinavian Journal of Surgery; 2016.
    5.Niemi T, Svartling N,Syrjälä M,Asko-Seljavaara S,Rosenberg P. Haemostatic disturbances in burned patients during early excision and skin grafting. Blood Coagul Fibrinolysis; 1998.
    6.Cullen JJ, Murray DJ,Kealey GP. Changes in coagulation factors in patients with burns during acute blood loss. J Burn Care Rehabil; 1989.
    7.Lu RP, Lin FC,Ortiz-Pujols SM,Adams SD,Whinna HC,Cairns BA,et al. Blood utilization in patients with burn injury and association with clinical outcomes (CME). Transfusion; 2013.
    8.Wu G, Zhuang M,Fan X,Hong X,Wang K,Wang H,Chen Z,Sun Y,Xia Z. Blood transfusions in severe burn patients: Epidemiology and predictive factors. Burns; 2016.
    9.O'Mara MS, Slater H,Goldfarb IW,Caushaj PF. A prospective, randomized evaluation of intra-abdominal pressures with crystalloid and colloid resuscitation in burn patients. J Trauma; 2005.
    10.Yang L, Stanworth S,Hopewell S,Doree C,Murphy M. Is fresh-frozen plasma clinically effective? An update of a systematic review of randomized controlled trials. Transfusion; 2012.
    11.Arek J Wiktor, Heather Carmichael Elizabeth B Weber Patrick Duffy Anne L Lambert Wagner. Safety and Efficacy of Early Fresh Frozen Plasma Administration in Burn Resuscitation. Journal of Burn Care &amp;amp; Research; 2020.
    12.Tejiram S, Brummel-Ziedins KE,Orfeo T,Mete M,Desale S,Hamilton BN,Moffatt LT,Mann KG,Tracy RP,Shupp JW. In-depth analysis of clotting dynamics in burn patients. J Surg Res; 2016.
    13.Jones LM, Deluga N,Bhatti P,Scrape SR,Bailey JK,Coffey RA. TRALI following fresh frozen plasma resuscitation from burn shock. Burns; 2017.
    14.Aharoni A, Abramovici D,Weinberger M,Moscona R,Hirshowitz B. Burn resuscitation with a low-volume plasma regimen--analysis of mortality. Burns; 1989.
    15.Aharoni A, Moscona R,Kremerman S,Paltieli Y,Hirshowitz B. Pulmonary complications in burn patients resuscitated with a low-volume colloid solution. Burns; 1989.
    16.Du GB, Slater H,Goldfarb IW. Influences of different resuscitation regimens on acute early weight gain in extensively burned patients. Burns; 1991.
    17.Welling H, Ostrowski SR,Stensballe J,Vestergaard MR,Partoft S,White J,Johansson PI. Management of bleeding in major burn surgery. Burns; 2019.