Määramine
ProbleemKas probleem on prioriteetne? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Töörühm esitas kliinilise küsimuse nr 1: Kas kõigil otiidi diagnoosiga lastel tuleb kasutada esmaseks raviks antibiootikumi või jälgimistaktikat parema ravitulemuse saamiseks? Töörühm ei ole veendunud, et kõigil otiidi diagnoosiga lastel peab kohe alustama antibakteriaalset ravi. Seni on antibakteriaalset ravi soovitatud alati alustada alla 2-aastastel lastel, töörühm ei ole veendunud, et see on optimaalne käsitlus. Soovitakse selgitada, milliseid otiidi diagnoosiga lapsi (millises vanuses, milliste sümptomitega) peab ravima antibiootikumidega ja millisel juhul võib rakendada jälgimistaktikat. Tulemusnäitajad: kliiniline paranemine, kõrvavalu taandumine, palaviku taandumine, ravi ebaõnnestumine, kõrvaltoimete esinemine, otiidi tüsistuste esinemine. Käesoleva juhendi koostamiseks vaadati läbi 2 ravijuhendit:
Neist viimane baseerus samadel süstemaatilistel ülevaadetel kui NICE juhend ning lisaks veel ühel uuringul, mille tulemusnäitajad aga ei ühtinud töörühma poolt esitatud küsimustega: uuriti, kas jälgimistaktika mõjutab antibiootikumide kasutamist Iisraeli lastel. Seega Centre of Research Excellence in Ear and Hearing Health of Aboriginal and Torres Strait Islander Children ravijuhendi täiendavat tõendust antud juhendisse ei kaasatud. NICE juhend soovitab enamikel ägeda otiidiga lastel mitte alustada antibakteriaalset ravi või valida viivitatud antibakteriaalse ravi taktika (back-up antibiotic prescription), kuid vastavalt spetsialisti kliinilisele hinnangule võib alustada ka kohest antibakteriaalset ravi. Antibakteriaalse ravi alustamisel tuleb kaaluda, kas ravi alustamisest saadav väike kliiniline kasu ületab võimalike kaasuvate kõrvaltoimete ilmnemise riski. NICE juhend toob välja, et viivitatud antibakteriaalse ravi taktika puhul võiks antibakteriaalse ravi alustamise tingimused olla järgnevad: kui patsiendi kliiniline seisund halveneb või ei parane 3 päevaga või kui ükskõik mis ajahetkel patsiendi seisund halveneb kiiresti või märkimisväärselt. Kohest antibakteriaalset ravi soovitatakse kaaluda <2-aastastel bilateraalse ägeda otiidiga lastel ja kõikidel lastel, kellel on otorröaga äge otiit. NICE juhend soovitab kohest antibakteriaalset ravi alustada ka üldseisundi häirega lastel; lastel, kellel on raskele haiguskulule viitavad sümptomid; kaasuvate haigustega lastel, kellel on suur risk tüsistusteks (sh kaasuvad südame-, kopsu-, neeru-, maksa-, neuromuskulaarsed haigused, immuunsupressioon, tsüstiline fibroos, enneaegselt sündinud lapsed). NICE juhend tugines oma analüüsis kolmele süstemaatilisele ülevaatele: (Venekamp RP, 2015), Spurling K, 2013, (Rovers MM, 2006); kus antud küsimusele vastamiseks koostati GRADE tabel, mis võeti üle. Töörühma huvitanud kliinilise küsimuse osas sisaldas Spurling et al 2013 ülevaade võrreldes (Venekamp RP, 2015) ülevaatega vaid ühte täiendavat uuringut: (Chao J, 2008) mille tulemused hinnati GRADE meetodil. Peale juhendis leiduva tõendusmaterjali tehti värskema (kui NICE juhendis kasutatud) tõendusmaterjali süstemaatiline otsing kliinilise küsimuse kohta. Leiti NICE juhendis käsitletud süstemaatilise ülevaate Spurling K, 2013 uuendatud 2017. a versioon, mis vaadati üle ning (Holm NH, 2020) süstemaatiline ülevaade. (Holm NH, 2020) süstemaatiline ülevaade 5 randomiseeritud juhtkontrolluuringust (RCT) hõlmas 4 juba eeltoodud süstemaatilistes ülevaadetes käsitletud ja GRADE tabelisse kantud uuringut. Seega kanti tabelisse vaid (Holm NH, 2020) ülevaates täiendavalt käsitletud (Ruohola A, 2018) randomiseeritud juhtkontrolluuringu tulemused. Hõlmatud uuringud hindasid erinevate antibakteriaalse ravi alustamise strateegiate efektiivsust (antibakteriaalne ravi vs jälgimistaktika, viivitatud vs kohene antibakteriaalne ravi; viivitatud antibakteriaalne ravi vs jälgimistaktika; antibakteriaalne ravi vs platseebo). Uuringutesse kaasati 1 kuu kuni 18-aastased lapsed tüsistusteta ägeda otiidiga lapsed. Seejuures uuringutes kasutatud otiidi diagnoosikriteeriumid erinesid (tümpanomeetria leid, otoskoopia leid, sümptomaatika). Mõningates uuringutes oli lubatud ka teiste ravimite kasutamine lisaks antibiootikumidele (nagu suukaudsed valuvaigistid). Enamikes uuringutes ei kuulunud korduv äge otiit ei uuringusse kaasamisse ega välistamise kriteeriumite hulka, kuid enamikes uuringutes jäeti uuringust välja viimastel päevadel või nädalatel antibakteriaalset ravi saanud lapsed. Kokkuvõttes sisestati GRADE tabelisse NICE ravijuhendi tõendusmaterjal, mis hindas erinevate antibakteriaalse ravi rakendamise strateegiate mõju kliinilisele paranemisele, ravi ebaõnnestumisele, tüsistuste ja kõrvaltoimete ilmnemisele. Lisaks sisestati GRADE tabelisse 1 randomiseeritud topelt-pimendatud platseebokontrollitud juhtkontrolluuringu (Ruohola A, 2018) tulemused, mis hindas antibakteriaalse ravi mõju kliinilisele paranemisele ja tüsistuste ilmnemisele. |
|
Soovitud mõjuKui suur on eeldatav soovitud mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Cochrane süstemaatilistes ülevaadetes(Venekamp RP, 2015) ja (Spurling GK, 2017) ning (Rovers MM, 2006) süstemaatilises ülevaates ja (Ruohola A, 2018) RCT-s hinnati erinevate antibakteriaalse ravi rakendamise strateegiate mõju kliinilisele paranemisele. Tulemusnäitajateks olid: kõrvavalu, palavik, valu tugevus, haiglane enesetunne, nutmine, öine rahutus, keskkõrva efusiooni lahenemine. Viivitatud antibakteriaalne ravi vs jälgimistaktika (Chao J, 2008) (Spurling GK, 2017) ülevaates sisaldunud RCT) ei leidnud 3. päeval kõrvavalu ega palaviku esinemise osas olulist erinevust viivitatud antibakteriaalse ravi grupi ja jälgimistaktika grupi vahel (N 206; 25% vs 29%; šansside suhe OR 0,64 (CI 95% 0,29-1,38)); (madala kvaliteediga tõendus). Viivitatud antibakteriaalse ravi grupis esines palavik 3. päeval 17% ja jälgimistaktika grupis 8%. Šansside suhe (OR 1,45 (95% CI 0,50- 4,24) (madala kvaliteediga tõendus). Viivitatud antibakteriaalne ravi vs kohene antibakteriaalne ravi (Spurling GK, 2017) (vt üksikuuringute tulemused GRADE tabelist) ei leidnud viivitatud antibakteriaalse ravi ja kohese antibakteriaalse ravi gruppide vahel olulisi erinevusi järgmiste näitajate osas: kõrvavalu 3. päeval (N 212; 25% vs 15%; suhteline risk 1,7 (CI 95% 0,96-2,99), 4. - 6. päeval (N 265; 64,4% vs 66,9%; suhteline risk RR 0,96 (CI 95% 0,81 kuni 1,15)) ja kõrvavalu 7. päeval (N 212; 2,7% vs 0%; suhteline risk 6,38 (CI 95% 0,33-121,9)). Tegemist on madala kuni keskmise kvaliteediga tõendusega. Viivitatud antibakteriaalne ravi oli vähem efektiivne valutugevuse leevendamisel 3. päeval (Likert skaala 1-10, mida väiksem number, seda vähem valu) võrreldes kohese antibakteriaalse raviga: 1 RCT, N 213 valuskoor 2,6 vs 1,8 (keskmise kvaliteediga tõendus). Samas 7. päeval võrdlusgruppide vahel oluline erinevus puudus (1 RCT; N 213; 1,17 vs 1,05) (keskmise kvaliteediga tõendus). Viivitatud antibakteriaalse ravi grupis oli oluliselt suurem patsientide osakaal, kes tundsid end haiglaselt 3. päeval võrreldes kohese antibakteriaalse ravi grupiga (N 285; 30% vs 10%; suhteline risk RR 2,13 (CI 95% 1,31-3,46 (keskmise kvaliteediga tõendus). Kui võrreldi päevade arvu, millal lapsed nutsid, siis viivitatud ravi grupis oli see keskmiselt 2,23 päeva ja kohese ravi grupis 1,54 päeva ning kui vaadati öist rahutust siis 2,35 vs 1,6 päeva (keskmise kvaliteediga tõendus). 3. päeval oli palaviku esinemises mõningane erinevus viivitatud ja kohese antibakteriaalse ravi grupi vahel (N 206; 17% vs 8%; šansside suhe OR 1,45 (CI 95% 0,5-4,24)). 4.-6. päeval palaviku esinemises enam olulisi erinevusi viivItatud ja kohese antibakteriaalse ravi grupi vahel ei olnud (N 265; 31,8% vs 34,6%; šansside suhe OR 0,88 (CI 95% 0,53-1,47)). Tegemist on madala kvaliteediga tõendusega. Kohene antibakteriaalne ravi vs jälgimistaktika (Venekamp RP, 2015) 5 RCT süstemaatilises ülevaates (vt üksikuuringute tulemused GRADE tabelist) ei leitud olulisi erinevusi kohese antibakteriaalse ravi ja jälgimistaktika grupis järgnevate tulemusnäitajate osas: kõrvavalu esinemine 3.-7. päeval (4 RCT-d; N 959; 29,5% vs 35,6%; suhteline risk RR 0,75 (CI 95% 0,5-1,12); mõõduka kvaliteediga tõendus) ja 11.-14. päeval (1 RCT; N 247; 61% vs 66,9%; suhteline risk RR 0,91 (CI 95% 0,75-1,1); mõõduka kvaliteediga tõendus). Antibakteriaalne ravi vs platseebo Cochrane süstemaatiline ülevaade (Venekamp RP, 2015) 13 RCT-st hindas antibakteriaalse ravi mõju võrreldes platseeboga ägeda otiidiga lastel. Ülevaatesse kaasatud uuringutes kasutati kõige sagedamini antibakteriaalseks raviks suukaudseid penitsilliine ja makroliide. Antibakteriaalne ravi ei vähendanud oluliselt kõrvavalu 24 h jooksul võrreldes platseeboga (5 RCT-d, N 1394; 37,7% vs 42,6%; suhteline risk RR 0,89 (CI 95% 0,78-1,01); kõrge kvaliteediga tõendus). 60% lastest olid 24 h pärast haigestumist valuvabad, sõltumata sellest, kas nad said antibakteriaalset ravi või mitte. Antibakteriaalse ravi grupis esines vähem kõrvavalu 2. - 3. päeval (7 RCT-d; N 2320; 11,6% vs 15,9%; suhteline risk RR 0,70 (CI 95% 0,57-0,86); keskmise kvaliteediga tõendus); kuigi 84% platseebo grupi lastest olid 2.-3. päeval valuvabad. 4. - 7. päeval oli samuti antibakteriaalse ravi grupis vähem kõrvavalu kui platseebo grupis (8 RCT-d, N 1347; 17,5% vs 24,1%; suhteline risk RR 0,76, (CI 95% 0,63-0,91); NNT 16 (CI 95% 10-44); keskmise kvaliteediga tõendus); ning samasugune mõju oli näha ka 10. - 12. päeval (1 RCT; N 278; 7,2% vs 21,6%; suhteline risk RR 0,33 (CI 95% 0,17-0,66); NNT 7 (CI 95% 5-16); kõrge kvaliteediga tõendus). Seejuures olid absoluutsed erinevused gruppide vahel siiski väiksed. Patsientide alamgruppide analüüs (Rovers MM, 2006) metaanalüüs hõlmas 6 RCT tulemusi (1643 last vanuses 6 kuud 12 aastat) ning hindas antibakteriaalse ravi (amoksitsilliin/klavulaanhape 1 RCT; amoksitsilliin 7 RCT) mõju võrreldes platseeboga, seejuures arvesse võttes patsientide gruppide muid omadusi (vanus, unilateraalne vs bilateraalne otiit; otorröa esinemine) Alla 2-aastaste laste grupis, kes said antibakteriaalset ravi, oli oluliselt vähem valu, palavikku ja mõlemat 3. - 7. päeval, võrreldes platseebo grupiga (6 RCT-d; N 567; 32,5% vs 47,7%; suhteline risk RR 0,77 (CI 95% 0,68-0,89); NNT 7; keskmise kvaliteediga tõendus) ja ka ainult valu 3. - 7. päeval (6 RCT-d; N 567; 28% vs 39,4%; suhteline risk RR 0,83 (CI 95% 0,73-0,93); NNT 9; keskmise kvaliteediga tõendus). 2-aastaste ja vanemate laste seas tuvastati samuti, et lastel, kes said antibakteriaalset ravi oli vähem valu, palavikku või mõlemat 3. -7. päeval võrreldes platseebo grupiga (6 RCT-d; N 1076; 20% vs 30,7%; suhteline risk RR 0,86 (CI 95% 0,8-0,96); NNT 10; keskmise kvaliteediga tõendus) ja ainult valu 3.-7. päeval (6 RCT-d; N 1076; 16% vs 26,4%; suhteline risk RR 0,88 (CI 95% 0,82-0,93); NNT 10; keskmise kvaliteediga tõendus). Seejuures toovad autorid välja, et antibiootikumide mõju ei sõltunud ainult lapse vanusest. Bilateraalse otiidiga lastel täheldati, et antibakteriaalse ravi grupis on vähem valu, palavikku või mõlemat 3. - 7. päeval võrreldes platseebo grupiga (6 RCT-d; N 456; 27% vs 47,5%; suhteline risk RR 0,72 (CI 95% 0,62-0,84); NNT 5; keskmise kvaliteediga tõendus) ja ainult valu korral 3. - 7. päeval (6 RCT-d; N 456; 20% vs 40,7%; suhteline risk Rr 0,75 (CI 95% 0,66-0,85); NNT 5; keskmise kvaliteediga tõendus). Nendel antibakteriaalse ravi grupis olnud lastel, kellel ei olnud bilateraalset otiiti, ei leitud oluliselt vähem valu, palavikku või mõlemat või ainult valu 3.-7. päeval, võrreldes platseebo grupiga (keskmise kvaliteediga tõendus). Autorid toovad välja, et antibakteriaalse ravi efekt ei sõltunud ainult sellest, kas tegemist oli bilateraalse otiidiga. Alla 2-aastastel bilateraalse otiidiga lastel, kes said antibakteriaalset ravi, esines oluliselt vähem valu, palavikku või mõlemat 3. - 7. päeval, võrreldes platseebo grupiga (6 RCT-d; N 273; 30% vs 55,6%; suhteline risk RR 0,64 (CI 95% 0,62-0,8); NNT 4; keskmise kvaliteediga tõendus). Samasugust erinevust täheldati ka ainult valu korral 3. - 7. päeval (6 RCT-d; N 273; 23% vs 46,3%; suhteline risk RR 0,7 (CI 95% 0,58-0,84); NNT 5; keskmise kvaliteediga tõendus). 2-aastastel ja vanematel bilateraalse otiidiga laste puhul ei esinenud võrdlusgruppide vahel olulisi erinevusi palaviku, valu ja mõlema hindamisel (keskmise kvaliteediga tõendus). Otorröaga laste puhul esines antibakteriaalse ravi grupis oluliselt vähem valu, palavikku või mõlemat 3. - 7. päeval võrreldes platseebo grupiga (6 RCT-d; N 116; 24% vs 59,1%; suhteline risk RR 0,52 (CI 95% 0,37-0,73); NNT 3; keskmise kvaliteediga tõendus). Ilma otorröata laste puhul oli samuti erinevus võrdlusgruppide vahel statistiliselt oluline, kuid absoluutne antibiootikumide kasu võrreldes platseeboga oli madalam (6 RCT-d; N 439; 28% vs 42,5%; suhteline risk RR 0,8 (CI 95% 0,7-0,92); NNT 8; keskmise kvaliteediga tõendus). (Ruohola A, 2018) topelt-pimendatud randomiseeritud juhtkontrolluuringus (N 319) hinnati antibakteriaalse ravi efekti 6-36 kuu vanustel lastel keskkõrva efusiooni (MEE) lahenemisele ägeda otiidi korral. Keskmine MEE lahenemise aeg antibakteriaalse ravi grupis oli 35 (30-40) päeva ja platseebo grupis 41 (36-46) päeva (p-väärtus 0,10). Vaadates eraldi alla 2-aastaseid (N 259) lapsi, siis neil oli see aeg vastavalt 36 päeva (31-42) ja 42 päeva (37-48); p-väärtus 0,20. Üle 2-aastaste laste grupis (N 60) oli see aeg vastavalt 26 päeva (17-35) ja 37 päeva (27-47); p-väärtus 0,12. Tegemist on keskmise kvaliteediga tõendusega. |
|
Soovimatu mõjuKui suur on eeldatav soovimatu mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Cochrane süstemaatilistes ülevaadetes (Venekamp RP, 2015) ja(Spurling GK, 2017) ning (Rovers MM, 2006) metaanalüüsis ja (Ruohola A, 2018) RCT-s hinnati erinevate antibakteriaalse ravi rakendamise strateegiate mõju ravi ebaõnnestumisele, tüsistuste ja kõrvaltoimete ilmnemisele. Tulemusnäitajateks olid: tümpanomeetria kõrvalekalle, kuulmekile perforatsioon, unilateraalse otiidi korral kontralateraalse otiidi lisandumine, mastoidiidi esinemine, keskkõrva efusiooni püsimine, kõrvaltoimete (kõhulahtisus, oksendamine, lööve) esinemine. Viivitatud antibakteriaalne ravi vs jälgimistaktika (Chao J, 2008) ((Spurling GK, 2017) ülevaates sisaldunud RCT) uuringus oli kahes grupis kokku 206 patsienti (106 vs 100) ja tüsistusi ei esinenud ühelgi juhul (madala kvaliteediga tõendus). Kohene antibakteriaalne ravi vs jälgimistaktika (Venekamp RP, 2015) süstemaatilise ülevaates (vt üksikuuringute tulemused GRADE tabelist) ei leitud olulisi erinevusi kohese antibakteriaalse ravi ja jälgimistaktika grupis järgnevate tüsistuste osas: 4 nädalat hiljem tümpanomeetria kõrvalekalle, kuulmekile perforatsioon (väga madal kuni kõrge tõenduse kvaliteet). Antibakteriaalne ravi vs platseebo (Venekamp RP, 2015) süstemaatilises ülevaates oli antibakteriaalse ravi grupis oluliselt vähem lapsi, kellel 2-4 nädalat hiljem esines kõrvalekaldeid tümpanomeetrial (7 RCT-d; N 2138; 39,2% vs 48,1%; suhteline risk RR 0,82 (CI 95% 0,74-0,9); NNT 12 (CI 95% 8-21); keskmise kvaliteediga tõendus). Seejuures olid absoluutsed erinevused gruppide vahel siiski väiksed. 6-8 nädalat hiljem ei esinenud antud tulemusnäitaja osas olulist erinevust võrdlusgruppide vahel (madala kvaliteediga tõendus), ega ka 3 kuud hiljem (kõrge kvaliteediga tõendus). Kuulmekile perforatsiooni esines antibakteriaalse ravi grupis oluliselt vähem kui platseebo grupis (5 RCT-d; N 1075; 1,7% vs 4,8%, suhteline risk RR 0,37 (CI 95% 0,18-0,76);NNT 33 (CI 95% 20-100) keskmine tõenduse kvaliteet). Seejuures olid absoluutsed erinevused gruppide vahel siiski väiksed ja 95% platseebo grupis olnud lastest ei esinenud kuulmekile perforatsiooni. Antibakteriaalse ravi grupis esines vähem esialgselt unilateraalse otiidiga lastel kontralateraalse otiidi lisandumist võrreldes platseebo grupiga (4 RCT-d; N 906; 10,6% vs 18,8%; suhteline risk RR 0,49 (CI 95% 0,25-0,95); madala kvaliteediga tõendus). Seejuures 81% platseebo grupi lastest ei kujunenud bilateraalset otiiti. (Ruohola A, 2018) RCT-s hinnati antibakteriaalse ravi efekti keskkõrva efusiooni lahenemisele (MEE) ning leiti, et 4 nädalat pärast esmast ägeda otiidi diagnoosi ei esinenud võrdlusgruppide vahel erinevusi MEE püsimise osas (N 226; 55% vs 55%; p-väärtus 0,94), keskmise kvaliteediga tõendus. 8 nädalat püsis MEE antibakteriaalse ravi grupis 43% ja platseebo grupis 52%; p-väärtus 0,16 (keskmise kvaliteediga tõendus). (Rovers MM, 2006) metaanalüüsis, milles analüüsiti 6 RCT (N 1643) andmeid ei esinenud ühelgi patsiendil jälgimisperioodil mastoidiiti vms tõsist tüsistust (madal tõenduse kvaliteet). Tuvastati 1 meningiidi juhtum 3. haiguspäeval platseebo grupis (väga madal tõenduse kvaliteet). Kõhulahtisust (N 1643) esines 4-21% antibakteriaalse ravi grupis ja platseebo grupis 2-14% (madal tõenduse kvaliteet). Löövet esines vastavalt 1-8% vs 2-6% patsientidest (madal tõenduse kvaliteet). (Venekamp RP, 2015) süstemaatilises ülevaates (8 RCT-d) leiti oluliselt suurem risk kõrvaltoimeteks (oksendamine, kõhulahtisus, lööve) antibakteriaalse ravi grupis võrreldes platseebo grupiga (N 2107; 27,1% vs 19,6%; suhteline risk RR 1,38 (CI 95% 1,19-1,59); NNH 13 (CI 95% 9-25); keskmise kvaliteediga tõendus). (Spurling GK, 2017) süstemaatilises ülevaates oli 2 RCT-d, milles võrreldi kõrvaltoimete esinemist viivitatud antibakteriaalse ravi ja kohese antibakteriaalse ravi vahel. Oksendamise ja nahalööbe esinemises osas võrdlusgruppide vahel erinevust ei tuvastatud (keskmise kvaliteediga tõendus). Viivitatud antibakteriaalse ravi grupis esines oluliselt vähem kõhulahtisust võrreldes kohese antibakteriaalse ravi grupiga (2 RCT-d; N 550; 8,5% vs 20,9%; suhteline risk RR 0,41 (CI 95% 0,26-0,64); NNH 8 (CI 95% 5-15); kõrge kvaliteediga tõendus). (Venekamp RP, 2015) süstemaatilises ülevaates (vt üksikuuringute tulemused GRADE tabelist) leiti,et kohese antibakteriaalse ravi grupis on suurem risk kõrvaltoimeteks (oksendamine, kõhulahtisus, lööve) võrreldes jälgimistaktika grupiga (2 RCT-d; N 450; 29% vs 17%; suhteline risk RR 1,71 (CI 95% 1,24-2,36); NNH 8 (CI 95% 5-19); keskmise kvaliteediga tõendus). |
|
Tõendatuse kindlusKui kindel võib kokkuvõttes olla sekkumise mõju tõendatuses? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Kasutatud tõendusmaterjali tõendatuse aste on madalast kuni kõrgeni, mõne tulemusnäitaja osas ka väga madal. Kokkuvõttes on tõendatuse aste väga madal. |
|
VäärtushinnangudKas see, kuivõrd inimesed (inimeste erinevad alarühmad) peamisi tulemusi väärtustavad, varieerub või kui ebakindlad me nende hinnangutes oleme? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi tõendusmaterjali otsingut patsientide väärtushinnangute ja eelistuste kohta kliinilisele küsimusele vastamisel ei tehtud. |
|
Mõjude tasakaalKas sekkumise soovitud ja soovimatu mõju vahekord viitab sekkumise või võrdlus(tegevuse) ülekaalule? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
|
|
Vajaminevad ressursidKui suur on ressursivajadus (kulud)? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Sellel teemal eraldi tõendusmaterjali ei otsitud. |
|
Vajaminevate ressursside tõendatuse kindlusMilline on ressursivajaduse (kulude) tõendatusse aste? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Sellel teemal eraldi tõendusmaterjali ei otsitud. |
|
KulutõhususKas sekkumise kulutõhusus soosib sekkumist või võrdlust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Kulutõhususe uuringuid eraldi ei otsitud. |
|
Võrdsed võimalusedKuivõrd sekkumine mõjutab tervisevõimaluste võrdsust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Patsientide võrdsete võimaluste kohta eraldi uuringuid ei otsitud. |
|
VastuvõetavusKas sekkumine on huvitatud osapooltele vastuvõetav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Vastuvõetavust ei olnud käsitletud uuringutes hinnatud. |
|
TeostatavusKas sekkumine on teostatav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Jah. |
|
