Määramine
ProbleemKas probleem on prioriteetne? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
KAASATUD RAVIJUHENDID: AACVPR (Guidelines for Cardiac Rehabilitation and Secondary Prevention Programs, Fifth Edition, American Association of Cardiovascular and Pulmonary Rehabilitation, 2013) on toonud välja üldjuhised südamehaigusega patsiendi hetkelise kehalise aktiivsuse hindamiseks ning sellest lähtuvalt füüsilise aktiivsuse osas nõustamiseks ning treeningplaani koostamiseks. PATSIENDI HINDAMINE INDIVIDUAALSE NÕUSTAMISE PAKKUMISEKS:
NÕUSTAMINE ISESEISVATEKS TEGEVUSTEKS:
PATSIENDI HINDAMINE TREENINGPROGRAMMIS OSALEMISEKS:
TREENINGPROGRAMMI KOOSTAMINE:
APTA (The American Physical Therapy Association, 2020) on kirja pannud põhitegevused füsioterapeutidele südamehaigustega patsientide taastusravil. MICT: Füsioterapeudid peaksid stabiilse olukorraga NYHA (New York Heart Association Functional Classes of Heart Failure) klassifikatsiooni alusel II-III astme HFrEF patsientidele (Heart Failure with Reduced Ejection Fraction; puhkeolekus sümptomeid ei esine, tavapärane tegevus või tavapärasest "kergem" tegevus põhjustab väsimust, südamepekslust või hingeldust) määrama sobiliku aeroobse treeningu kasutades järgmisi parameetreid:
MICT-i tulemused: • TippVO2-i suurenemine (WMD = 1,04–4,9 ml/kg/min) - parenemine võrdeline treeningu intensiivsusega, kus suurem treeningintensiivsus toob kaasa suuremaid muutuseid • Elukvaliteedi parenemine (MLHFQ-i kasutades 5,83 - 9,7 punkti) • Haiglaravipäevade ja haiglaravivajaduse vähenemine HIIT: Füsioterapeudid võiksid määrata NYHA klassifikatsiooni alusel II-III astme HFrEF patsientidele kõrge intensiivsusega intervalltreeningu kasutades järgmisi parameetreid:
HIIT-i tulemused:
EAPC (European Association of Preventive Cardiology, 2020) on andnud nii üldsoovitused südamehaigustega patsientidele aeroobse treeningu määramisel, aga ka soovitused kehalise aktiivsuse osas nõustamiseks ja treeningplaani koostamiseks spetsiifiliste südamehaiguste ja kaasuvate haiguste korral. ÜLDSOOVITUSED: Treeningplaan tuleks koostada vastavalt FITT-mudelile (harjutuse sagedus, intensiivsus, kestus, tüüp), võimalusel arvestada söögiaegadega. Üldise soovitusena soovitatakse:
Treeningud võiksid põletada 1000–2000 kcal/nädalas. Programmi koostamisel on soovitatav kontrollida individuaalseid reaktsioone ja taluvust. Esialgsed treeningud peaksid toimuma supervisiooni all. Esialgne hindamine peaks hõlmama füüsilist läbivaatust; SLS-i, vererõhku ning südamerütmi peaks hindama enne treeningut, treeningu ajal ja pärast seda. Kui esineb ebastabiilne vererõhk, treeningu ajal tekib uusi sümptomeid vm, peaksid treeningud jätkuma supervisiooni all. SOOVITUSED ÄGEDA KORONAARSÜNDROOMI JA STENTIMISEGA KORONAARANGIOPLASTIKA KORRAL: Nõustamine treeningutevälise füüsilise aktiivsuse osas:
Kui pole määratud teisiti, soovitage patsientidel pärast programmi lõppu treenida vähemasti 30 min päevas ja 5 päeva nädalas mõõduka intensiivsusega (st 150 minutit nädalas) või 15 minutit päevas 5 päeva nädalas suurema intensiivsusega (75 min/nädalas) või mõlema kombinatsioonina vähemasti 10-minutiliste seanssidena. Lühemad treeningsessioonid (st <10 min) võivad vajadusel samuti sobida. Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED KROONILISE KORONAARSÜNDROOMI KORRAL: Maksimaalse treeningvõimekuse hindamine enne ja pärast taastusraviga alustamist: koormustest sümptomaatika väljatoomiseks veloergomeetril või kõnnilindil. Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED PÄRAST KARDIOLOOGILIST OPERATSIOONI (KORONAARARTERI VÕI KLAPI OPEREERIMINE):
TAVI (kateetrikaudne aordiklapi paigaldamine) puhul:
SOOVITUSED KROONILISE SÜDAMEPUUDULIKKUSE KORRAL: Nõustamine treeningvälise kehalise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine: Aeroobne või vastupanutreening: Soovitatav on mõõduka intensiivsusega pidev vastupanutreeningprotokoll (MICT).
Intervalltreening:
SOOVITUSED PÄRAST SÜDAMESIIRDAMIST: Nõustamine treeningvälise kehalise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED VARAJASEKS AKTIVEERIMISEKS NING TREENINGUKS VATSAKESE ABISEADMEGA PATSIENTIDELE: Treeningprogrammi koostamine:
Keelatud/piiratud:
Treening on keelatud, kui:
SOOVITUSED PERIFEERSETE ARTERITE HAIGUSTE KORRAL: Nõustamine treeningvälise kehalise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED VANURITE KORRAL: Nõustamine treeningutevälise füüsilise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED NÕRKADE (FRAIL) PATSIENTIDE KORRAL: Nõustamine treeningutevälise füüsilise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine: Treening algab kerge-mõõduka intensiivsusega (30–70% 1-RM-st)
SOOVITUSED KAASUVA DIABETES MELLITUSEGA PATSIENTIDELE: Nõustamine treeningutevälise füüsilise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED PÄRAST TIA-T VÕI INSULTI: Nõustamine treeningutevälise füüsilise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED KOK-I KORRAL: Nõustamine treeningutevälise füüsilise aktiivsuse osas:
Treeningprogrammi koostamine:
SOOVITUSED KROONILISE NEERUPUUDULIKKUSE KORRAL: Treeningprogrammi koostamine:
Clinical Practice Guideline for Cardiac Rehabilitation in Korea, 2019 on pannud kirja üldsoovitused kardiorespiratoorsete treeningprogrammide koostamiseks:
|
AACVPR, 2013: ABSOLUUTSED TREENINGVASTUNÄIDUSTUSED:
APTA, 2020: Ravijuhendil ei ole HIITi osas lõplikku seisukohta:
Tõendeid südamepuudulikkusega patsientide HIIT-treeningu ohutuse ja tõhususe kohta tekib üha juurde ning ravijuhendi koostajad loodavad, et käesoleva juhise tulevased muudatused enam ei soovita HIIT-i pelgalt kaasata, vaid käsivad. Siiski on HIIT-i kasutamise osas endiselt suhteliselt vähe uuringuid läbi viidud, valimid on väikesed, tuleb ka ära märkida, et puudub täpne info, kuidas on toimunud uuritud patsientide valimine ja millised patsiendid HIIT-st kõige enam kasu saada võiksid. Vastunäidustused: patsiendid, kellele kõrge treeningintensiivsus ja kõrge südamelöögisagedus võivad olla vastunäidustatud.
Patsiendi eelistuste roll: arvatakse, et programmi järgimine on suurem lühemate, suurema intensiivsusega intervallipõhiste seansside korral.
Ebamäärasus: puudub üksmeel, kas peaks teostama sõeluuringuid patsientide hulgas, et nad saaksid osaleda kõrge intensiivsusega treeningutel, sealjuures, kas on vaja teostada kardiopulmonaalseid koormusteste (CPET - cardiopulmonary exercise testing). EAPC, 2020: ÄGEDA KORONAARSÜNDROOMI JA STENTIMISEGA KORONAARPLASTIKA KORRAL: Pole kindel, kas HIIT on supervisioonita ohutu. Supervisiooniga treeningu osas pole kindel, milline on parim HIIT-protokoll. KROONILISE KORONAARSÜNDROOMI KORRAL: Ei ole läbi viidud piisavalt palju uuringuid, kus treenitakse kõrgemal isheemilisest lävest, samuti pole uuringud konklusiivsed HIIT-i osas. KROONILISE SÜDAMEPUUDULIKKUSE KORRAL: Suuremat pingutust nõudev tegevus (nt jooksmine või sörkimine), mida sooritatakse järelvalveta, vajab kõrge riskiga patsientide puhul lisauuringuid. Treeningintensiivsuse ülemised piirid ei ole selgelt määratletud. Hetkel kasutatakse treeningul ülemise intensiivsuspiiranguna tavaliselt 70-80% VO2 peak-st. Olemasolevate uuringute kvaliteet ei võimalda näidata, kas HIIT on parem ühtlase intensiivsusega aeroobse treeninguga võrrelduna VO2 peak-i tõstmiseks, vasaku vatsakese funktsiooni ja elukvaliteedi parendamiseks. Erinevate treeningkombinatsioonide võrdlemiseks paremuse selgitamiseks on tehtud vähe uuringuid. PÄRAST SÜDAMESIIRDAMIST: Ebakindel info pikas perspektiivsis tulemuste säilitamise osas ja tulemusnäitajate osas nagu suremus, elukvaliteet, tööle naasmine, kliiniliselt stabiilsed patsiendid vs de novo. PERIFEERSETE ARTERITE HAIGUSTE KORRAL: Pole piisavalt infot süstemaatilise treeningu efektiivsuse osas asümptomaatiliste patsientide ning krooniliste patsientide korral. Pole piisavalt infot erinevate treeningprogrammide osas, enama kui 3 treeninsessiooni nädala lõikes kasulikkuse osas, kerge lonkamise tekkel treeningintervalli katkestamise osas. Pole piisavalt infot valuvaba kõnni ning veloergomeetri kasutamise osas, millistele patsientidele sobivad ülakehaharjutused, 30-45-minutiliste sessioonide efetiivsuse osas, intensiivsete ja lühiajaliste sekkumiste osas. NÕRKADE PATSIENTIDE KORRAL: Vähe andmeid erinevate treeningintensiivsuste ja -prgrammide osas. |
Soovitud mõjuKui suur on eeldatav soovitud mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs (Neto et al, 2018) uuris HIIT-i (high intensity interval training) mõju MICT-ga (moderate intensity continuous training) võrrelduna südamepuudulikkusest tingitud vähenenud väljutusfraktsiooniga (HFrEF) patsientidele. Kaasatud oli 13 randomiseeritud kontrolluuringut 411 patsiendiga. Osalejate sees oli nii mehi kui ka naisi vanuses 47-76. Tulemusnäitajatena hinnati tippVO2-e (peak oxygen consumption (peak VO2, mL·kg−1 ·min−1 )), ventilatsiooni (sisse- ja väljahingatava õhu mahu) suurenemist vastusena süsihappegaasi tootmisele (VE/VCO2 slope) ja elukvaliteeti. 13 uuringut mõõtis tulemusnäitajana tippVO2-e (peak VO2). HIIT-protokolli alusel treenis 215 inimest, MICT-protokolli alusel 196 inimest. HIIT-uuringutes oli keskmine VO2 peak enne treeningutega alustamist 15.9 mL·kg−1 ·min−1, sekkumisjärgne keskmine VO2 peak oli 18.5 mL·kg−1 ·min−1. MICT-uuringutes oli keskmine VO2 peak enne treeningutega alustamist 16 mL·kg−1 ·min−1, sekkumisjärgne keskmine aga 17.4 mL·kg−1 ·min−1. Metaanalüüs näitas märkimisväärset VO2 peak-i erinevust (1,4 mL·kg-1·min−1 (95% CI: CI: 0,11 kuni 2,6 N = 411) HIIT-rühmas osalejate puhul võrreldes MICT-rühmaga. Edasise analüüsi käigus jaotati uuringud kaheks: isokalorilised uuringud (treeningute käigus põletati samaväärne kalorihulk) (95% CI: CI: −0.3 to 2.23 N = 146) ja mitteisokalorilised uuringud (95% CI: −0.4 to 3.3, N = 265) ning leiti, et kummaski alagrupis ei olnud märkimisväärset vahet VO2 suurenemise osas HIIT- ja MICT-protokollide vahel, mõju oli samaväärne. Analüüsiti ka uuringuid lähtudes uuringperioodi pikkusest (kolm rühma = sekkumine kuni 12 nädalat, täpselt 12 nädalat, üle 12-e nädala) erinevust HIIT-i ja MICT-i vahel ei leitud. Veel analüüsiti uuringuid lähtuvalt osalejate vanusest (kaks rühma = vanus kas alla 60-e eluaasta või üle selle), samuti erinevust HIIT-i ja MICT-i vahel ei leitud. 6 uuringut mõõtis tulemusnäitajana ventileerimise sõltuvust süsihappegaasi tootmisest (VE/VCO2 slope). HIIT-grupis oli kokku 70 osalejat, MICT-grupis 65 inimest. Märkimisväärset erinevust HIIT vs MICT ei leitud. 8 uuringut mõõtis tulemusnäitajana muutuseid elukvaliteedis, kasutati valideeritud küsimustikke: üht üldküsimustikku (SF-36) ja 3-e haiguse spetsiifikast tulenevat küsimustikku (MLHFQ, MacNew, KCCQ). Erinevusi HIIT-i ja MICT-i vahel ei leitud. 5 uuringut kasutas analüüsimiseks MLHFQ-i, mille alusel teostati ka subanalüüs. HIIT-rühmas oli 40 osalejat, MICT-rühmas 39 osalejat. HIIT-uuringutes osalejate keskmine punktide arv enne sekkumist oli 30,7, pärast sekkumist 24,8. MICT-uuringutes osalejate keskmine punktide arv enne sekkumist oli 31,8 ning pärast sekkumist 24. Märkimisväärset erinevust HIIT vs MICT ei leitud 1.2 (95% CI: CI: −5.81 to 8.19 N = 79). Kokkuvõttena leiti VO2 peak suurenemine HIIT-rühmades MICT-rühmadega võrrelduna, kui aga protokolle analüüsida lähtuvalt protokollide ülesehituse sarnasusele (isokaloriline treening, sekkumise kestus, osalejate vanus), siis erinevust HIIT-i ja MICT-i vahel enam ei ole. VE/VCO2 slope-i ning elukvaliteedi muutumise osas erinevusi samuti ei leitud. Metaanalüüsi autorid toovad välja, et MICT-i praktiseerimine võib HFrEF-ga patsientidele olla teostatavam, mistõttu võiks seda eelistada, samas tuleb tulemustesse suhtuda kriitiliselt, sest HIIT ja MICT-i samaväärsuse tõestamiseks on puudu kõrge kvaliteediga suure valimiga pika perioodiga uuringud. Süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs (Gu et al, 2023) uuris, kuidas mõjuvad HIIT-programmid MICT-programmidega võrrelduna südamepuudulikkusega haigete treeningvõimekusele ja elukvaliteedile. Uuringusse kaasati 16 randomiseeritud kontrolluuringut 661 osalejaga vanuses 53-77. 3-s uuringus oli patsientidel väljutusfraktsioon südamepuudulikkuse korral säilunud (HFpHF), ülejäänud 13-s uuringus vähenenud (HFrHF). Kõik uuringud mõõtsid ühe tulemusnäitajana tippVO2-e. Algselt leiti peak VO2-e märkimisväärne suurenemine HIIT-gruppides MICT-ga võrrelduna 1.68 ml * kg-1 * min-1 (95% CI: 0.81 to 2.55 n = 661), kuid kui jäeti välja uuringud (3 tk), kus esines märkimisväärne heterogeensus, vähenes I^2 väärtus 48%-lt 0%-le. Gruppe analüüsiti ka lähtuvalt väljutusfraktsiooni säilumisest, leiti, et HIIT suurendas peak VO2-e MICT-ga võrrelduna HFrHF-patsientidel 1.89 ml * kg-1 * min-1 (95% CI: 0.97 to 2.82 n = 520), kuid HIIT-i ja MICT-i vahel polnud vahet HFpHF-patsientidel 0.53 ml * kg-1 * min-1 (95% CI: -1.13 to 2.18 n = 141). Treeningutele kuluvast koguajast (st mitu minutit treeniti kogu perioodi jooksul kokku) lähtudes jagati uuringud kolmeks. Kui analüüsiti tulemusi HFrHF-patsientidega treenitud ajast lähtuvalt, leiti, et HIIT parendas peak VO2-e MICT-ga võrrelduna gruppides, kus treeniti lühiajaliselt (WMD: 2.37 ml * kg-1 * min-1 95% CI: 0.99 to 3.76 n = 198), kuid keskmise ajalise kestusega gruppides ning pikajaliseid treeninguid teostanud gruppides HIIT ja MICT vahel erinevuseid ei leitud (WMD: 1.18 ml * kg-1 * min-1 95% CI: -0.70 to 3.06 n = 257), (WMD: 1.92 ml * kg-1 * min-1 95% CI: -0.11 to 3.94 n = 65). Mõõdeti tulemusnäitajana ka ventileerimise sõltuvust süsihappegaasi tootmisest (VE/VCO2 slope), HIIT-rühmas oli 143 osalejat ning MICT-rühmas 142, märkimisväärset erinevust tulemustes ei leitud. Elukvaliteedi muutust hinnati samuti ning statistilist erinevust HIIT vs MICT ei leitud -0.16 (95% CI: -0.48 to 0.17 n = 519). Metaanalüüsi ja süstemaatilise kokkuvõtte autorid toovad välja, et põhjus, miks HIIT-programmides osalejate tippVO2 ajaliselt kõige kauem treeninud gruppides MICT-ga võrrelduna märkimisväärselt ei suurenenud, võib olla selles, et HIIT-programmidest kinnipidamine on pikaajalise sekkumise korral väike st patsiendid ei saavutatud soovituslikku intensiivsust. Tuuakse ka välja, et kaasatud 16-st uuringust 14 on väikese valimiga või viidud läbi ühes kindlas kohas, mistõttu tuleb tulemustesse suhtuda kriitiliselt. Süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs (Okamura et al, 2023) uuris HIIT-programmi mõju MICT-programmiga võrrelduna südamepuudulikkusega patsientidele. Tulemusnäitajatena hinnati tippVO2-e, anaeroobse läve VO2-e (AT VO2) VE/VO2 suhet ja elukvaliteeti. Valimisse kaasati 15 uuringut 557 osalejaga, paljudel oli diagnoositud HFrEF, vähestel oli väljutusfraktsioon säilunud (3 kaasatud uuringut). Mitmes uuringus olid uuritavad vaid mees-soost, 7-s kaasatud uuringus oli uuritavate vanus 65+. Sekkumisperiood kestis 3-st nädalast 3-e kuuni. TippVO2-e suurenemist hinnati 15-s uuringus 557 osalejaga. Leiti, et HIIT-programmi järgijate tippVO2 suurenes märkimisväärselt enam MICT-programmi järgijatega võrrelduna (MD 1.46, 95% CI 0.39 to 2.53; participants=557; studies=15; I2=65.7%; very low-quality evidence). Kui aga jäeti välja kõik randomiseeritud kontrolluuringud, kus tulemuste kõrvalekallete (risk of bias) oli suur, HIIT-i ja MICT-i vahel märkimisväärset erinevust ei leitud (MD 2.13, 95% CI−1.84 to 6.10; participants=147; studies=2; I2=70.0%). Anaeroobse läve VO2-e (AT VO2) mõõdeti 12-s randomiseeritud kontrolluuringus 379 osalejaga, HIIT-i ja MICT-i vahel märkimisväärseid erinevuseid ei leitud (MD −0.61, 95% CI−3.05 to 1.84; participants=304; studies=9; I2=70.9%; very low-quality evidence). VE/VCO2 suhet mõõdeti 9-s uuringus 304 osalejaga ning HIIT-i ja MICT-i vahel märkimisväärseid erinevuseid ei leitud (MD −0.61, 95% CI−3.05 to 1.84; participants=304; studies=9; I 2=70.9%; very low-quality evidence). Elukvaliteedi parenemist hinnati 7-s uuringus 358 osalejaga, HIIT-i ja MICT-i vahel märkimisväärseid erinevuseid ei leitud (SMD 0.36, 95% CI − 0.18 to 0.90; participants=358; studies=7; I 2=78.7%; very low-quality evidence). Edasisel analüüsil vaadati tippVO2 suurenemist lähtuvalt osalejate vanusest, kehamassisindeksist, väljutusfraktsiooni säilumisest, algtaseme tippVO2-st, sekkumise kestusest. Osalejad jagati kahte gruppi ning leiti, et tippVO2 oli sekkumisjärgselt kõrgem neil, kes olid vanuses 65+, BMI oli alla 28 kg/m2, väljutusfraktsioon oli vähenenud (HFrHF), tippVO2 algtase oli suurem kui 15 ml/kg/min ning sekkumine kestis kuni 3 kuud. Tulemusi analüüsiti veelgi ning leiti, et HIIT parendas tippVO2 taset MICT-ga võrrelduna märkimisväärselt eelkõige just neil, kellel oli KMI madalam (r= −0.508, p=0.028, 95% CI−0.95 to−0.07). Meta-analüüsi ja süstemaatilise ülevaate autorid arvavad, et põhjus, miks HIIT on kasulik enam madala KMI-ga patsientidele, võib seisneda sarkopeenias - HIIT suurendab lihasmassi MICT-st enam. On uuritud, et vähenenud väljutusfraktsiooniga inimeste KMI on üldiselt ka väiksem säilunud väljutusfraktsiooni puhul (HFrHF vs HFpHF), mis võib olla põhjuseks, miks HIIT-programmi järgides on HFrHF-patsientide tippVO2 suurenemine tulemuslikum. Autorid toovad välja ka piirangud, millega tuleks tulemusi vaadates arvestada: madal uuringute kvaliteet, suur risk kõrvalekalleteks. Süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs (Qin et al, 2021) uuris HIIT-i mõju müokardiinfarktijärgsetele patsientidele MICT-i ja harjumuspärase füüsilise aktiivsusega võrrelduna. Uuriti, kuidas HIIT mõjub treeningvõimekuse kasvule, tulemusnäitajatena mõõdeti tippVO2-e, vererõhku, SLS-i, vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni, vasaku vatsakese mahtu diastooli lõpul, elukvaliteeti. Hinnati ka, kas treeningul võib olla tervistkahjustav mõju. Analüüsi kaasati 7 randomiseeritud kontrolluuringut ja 1 kohortuuring 387 inimesega vanuses 55 - 76, 205 neist treenis HIIT-protokolli alusel. Sekkumine kestis 6 - 12 nädalat. TippVO2-e hinnati 7-s uuringus 340 osalejaga ning leiti, et HIIT parendas tulemust kontrollgrupiga võrrelduna märkimisväärselt [MD = 3.83 mL/kg/min, 95% CI (3.25, 4.41), P< 0.01], heterogeensus oli madal (I2 = 0%, P = 0.25). Kontrollgrupp jagati ka kaheks: MICT ning tavapärane füüsiline aktiivsus. Leiti, et tippVO2 suurenes HIIT-gruppides nii MICT-gruppide kui ka teiste kontrollgruppidega võrrelduna [MD = 3.73 mL/kg/min, 95% CI (3.06, 4.40), P < 0.01] (P=0.87, I2=0%); [MD = 4.13 mL/kg/min, 95% CI (2.99, 5.26), P < 0.01] (P=0.03, I2=67%). Vererõhku nii puhkeolekus kui ka treeningu ajal mõõdeti 3-s uuringus 144 osalejaga, kõigis uuringutes järgis kontrollgrupp MICT-protokolli. HIIT vs MICT vahet märkimisväärset erinevust ei leitud: süstoolne vererõhk [MD = 3.45 mmHg, 95% CI (-1.66, 8.57), P = 0.19] (P=0.16, I2=45%) ja diastoolne vererõhk [MD = -0.21 mmHg, 95% CI (-7.74, 7.31), P = 0.96] (P=0.02, I2=75%). SLS-i nii puhkeolekus kui ka treeningu ajal mõõdeti 5-s uuringus 232 osalejaga ning HIIT-i ja kontrollgrupi tulemuste vahel märkimisväärset erinevust ei leitud: kõrgeim SLS [MD = 0.74 min-1, 95% CI (-2.82, 4.30), P= 0.68] (P=0.7, I2=0%) ja puhkeoleku SLS [MD = 1.60 min-1, 95% CI (-0.27, 3.47), P= 0.09] (P=0.4, I2=2%). Vasaku vatsakese funktsiooni hinnati 2-s uuringus 54 osalejaga, erinevust HIIT vs kontrollgrupp ei leitud: LVEF [MD = 4.46%, 95% CI (-5.75, 14.68), P = 0.39](P<0.01, I2=87%) ja LVEDV [MD = -8.89 mL, 95% CI (-21.93, 4.16), P = 0.18](P=0.52, I2=0%). Elukvaliteeti hinnati 4-s uuringus 261 inimesega. Ühes uuringus, kus küsimustikeks valiti PHQ-9, HADS-A, ISI, FSS, saadi tulemuseks elukvaliteedi märkimisväärne parenemine HIIT-gruppides MICT-gruppidega võrrelduna. Teises uuringus, kus kasutati PHQ-9 küsimustikku, erinevust ei leitud. 2-s uuringus kasutati hindamiseks MacNew küsimustikku ning tulemuste osas märkimisväärset erinevust HIIT-i ja kontrollrühmade vahel ei leitud [MD = 0.62, 95% CI (-0.14, 1.37), P = 0.11](P<0.01, I2=94%). Treeningute turvalisust hinnati samuti, kuna 6-s uuringus raporteeriti negatiivset kõrvalmõju, ei leitud, et HIIT oleks tervistkahjustavam kontrollgruppidega võrrelduna [risk difference = 0.01, 95% CI (-0.02, 0.04), P = 0.53] (P=0.84, I2=0%). Autorid toovad välja, et uuritud valim oli väike ning sekkumisperiood pigem lühike, samuti ei arvestatud tulemuste tõlgendamisel ravimite tarvitamisega ja analüüsiti lisaks randomiseeritud kontrolluuringutele ka üht kohortuuringut. Meta-analüüs (Tucker et al, 2019) uuris treeningu mõju HFrHF patsientidel vasaku vatsakese väljutamisfraktsiooni parenemisele. Tulemusnäitajatena mõõdeti vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni (LVEF), vasaku vatsakese mahtu diastooli lõpus (LV end-diastolic volume) ja tippVO2-e (peak VO2). Analüüsi kaasati 18 randomiseeritud kontrolluuringut, kus osalejate keskmine vanus oli 63 eluaastat, 77% osalejatest olid mehed, südamepuudulikkuse põhjus oli peaasjalikult isheemia. 14-s uuringus kasutati MICT-i, 4 uuringut võrdlesid HIIT-i tulemusi MICT-i või kontrollgrupiga, 4-s uuringus hinnati vastupanutreeningu mõju kas üksi või aeroobse treeninguga kombineeritult. Treeningperioodi pikkus kestis 1-st kuust 10-ne aastani, kuid enamjaolt kestis sekkumine 3-6 kuud. LVEF parenemist MICT-programmi mõjul hinnati 14-s uuringus 810 patsiendiga ning leiti märkimisväärne parenemine, kuid uuringutes esines heterogeensus (WMD = 3.79%, 95% CI 2.08 to 5.50), (I2 = 57.0%). Kui uuringud jagada sekkumise pikkuse alusel kaheks, leiti, et MICT, mis kestis kuni 6 kuud, parendas tulemusi veidi (9 trials; 463 patients; WMD = 2.33%, 95% CI 0.84 to 3.82%; I2 = 3.8%), aga enam kui 6 kuud kestnud sekkumine parendas tulemusi märkimisväärselt (5 trials; 347 patients; WMD = 6.26%; 95% CI 4.39 to 8.13%; I2 = 32.3%). Leiti, et ka HIIT mõjus LVEF-tulemustele hästi (4 trials; 267 patients; WMD = 3.70%; 95% CI 1.63 to 5.77%; I2 = 8.5%), aga kui hinnati vastupanutreeningu mõju LVEF-ile üksi või aeroobse treeninguga kombineeritult, siis märkimisväärset parenemist ei täheldatud. Kui erinevate treeningrežiimide rakendamise tulemusi kontrollgruppide tulemustega võrreldi, siis LV end-diastolic volume treeningu mõjul ei vähenenud, aga kui võrreldi vaid HIIT-treeninguid vs kontrolltreeninguid, oli mahu langus märkimisväärne (3 trials, n = 235; WMD: −10.66 ml, 95% CI −17.73 to −3.58 ml, I2 = 0.0%). Peak VO2 suurenes märkimisväärselt MICT-programmi rakendamisel kontrollgruppidega võrrelduna (13 trials; 749 patients, WMD = 2.67 ml·kg·min−1 ; 95% CI 1.81 to 3.53 ml·kg·min−1 ; I2 = 70.6%). Kui uuringud jagati kaheks, leiti, et tippVO2 suurenes enam neist, mis kestsid enam kui 6 kuud (9 trials, 463 patients; WMD = 2.01 ml·kg·min−1 ; 95% CI 1.06 to 2.96 ml·kg·min−1 ; I2 = 54.0%) vs (4 trials, 286 patients, WMD = 3.88 ml·kg·min−1 ; 95% CI 2.79 to 4.98 ml·kg·min−1 ; I 2 = 48.4%). Leiti, et tippVO2 suurenes märkimisväärselt ka HIIT-programmi rakendamisel kontrollgruppidega võrrelduna (4 trials, n = 267 patients; WMD = 3.63 ml·kg·min−1 ; 95% CI 1.99 to 5.28 ml·kg·min−1 ; I2 = 71.6%), sama tulemus oli ka vastupanutreeningu kasutamisel nii üksi kui ka aeroobse treeninguga kombineerituna. Viimaks võrreldi MICT-i ja HIIT-i omavahel ning erinevust tulemuste osas ei leitud (4 trials; 256 patients; WMD = 1.89 ml·kg·min−1 ; 95% CI −0.39 to 4.16 ml·kg·min−1 ; I2 = 86.7%). Meta-analüüsi autorid tõid välja, et kaasatud HIIT-programmid kestsid kuni 12 nädalat, mistõttu on HIIT-i pikaajaline mõju teadmata. Süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs (Wang et al, 2022) uurisid HIIT-programmi mõju MICT-ga võrrelduna südamepuudulikkuse (HF) ja koronaalarterite haigustega (CAD) patsientide treeningsuutlikkusele. Tulemusnäitajatena hinnati tippVO2-e, anaeroobse läve kõrgust (AT), vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni (LVEF), VE/VO2 suhet. Meta-analüüsi kaasati 14 randomiseeritud kontrolluuringut 664 osalejaga vanuses 60-74, neist 80% olid mehed. Sekkumise kestus oli 3,5-st nädalast 16-e nädalani. Leiti, et HIIT parendas tippVO2 taset MICT-ga võrrelduna märkimisväärselt (14 trials; 650 patients; mean difference of 1.83 mL/kg/min, 95% CI 0.99 to 2.67 mL/kg/min, P < 0:0001), kuid esines heterogeensus (I2 = 39:0%). Kui analüüsiti tulemusi CAD-gruppides, leiti, et HIIT-i mõju oli märkimisväärne (seven trials; 360 patients; mean difference of 1.4 mL/kg/min, 95% CI 0.7 to 2.11 mL/kg/min, I2 = 0%, P < 0:0001), kuid HF-gruppides HIIT-il niivõrd suurt mõju ei olnud (seven trials; 290 patients; mean difference of 1.77 mL/kg/min, 95% CI 0.20 to 3.34 mL/kg/min, P = 0:03; I2 = 61%). Tulemusi analüüsiti ka sekkumise kestuse järgi, leiti, et kuni 8-nädalane HIIT-sekkumine parendas tippVO2 väärtust märkimisväärselt (five trials; 312 patients; mean difference of 1.40 mL/kg/min, 95% CI 0.70 to 2.10 mL/kg/min; I2 = 0%), 12+-nädalased HIIT-sekkumised parendasid tippVO2 väärtust tagasihoidlikumalt (three trials; 99 patients; mean difference of 2.81 mL/ kg/min, 95% CI 0.31 to 5.31 mL/kg/min; I2 = 0%) ning 8-12-nädalastes sekkumistes oli MICT-i ja HIIT-i mõju tippVO2 tõusule samaväärne (five trials; 221 patients; mean difference of 0.41 mL/kg/min, 95% CI 0.88 to 1.70 mL/kg/min; I2 = 0%). MICT-ga võrrelduna oli HIIT-i mõju AT suurendamisele märkimisväärne (10 trials; 446 patients; mean difference of 0.99mL/kg/min, 95% CI 0.50 to 1.48mL/kg/min, P < 0:0001, I2 = 37%), veidi parem oli mõju ka LVEF-le (four trials; 211 patients; mean difference of 3.13%, 95% CI 0.55% to 5.71%, P = 0:02, I2 = 0%). VE/VO2 slope-i ja ennustatava tippVO2 väärtuste osas oli HIIT-i mõju MICT-ga samaväärne. Analüüsi autorid toovad välja, et puudu on endiselt pikaajalised uuringud, kus on treeninguna kasutatud HIIT-i. Samuti tuuakse välja analüüsitud uuringute heterogeensus, mida tuleb tulemusi tõlgendades arvestada. Ravijuhendi käsikirja uuendamise käigus leiti Gomes-Neto (2025) süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs, mis kaasas kokku 27 JUKU-t. 24 JUKU-t, kus osales 1259 patsienti, hindasid maksimaalset hapniku tarbimist (VO2peak). HIIT rühmas suurenes VO2peak rohkem (MD = 2,11 mL/kg/min; 95 % CI 1,14, 3,07) võrreldes MICT grupiga. Kuus uuringut, kus osales 316 patsienti, hindasid elukvaliteeti, nendest viis JUKU-t hindasid globaalset skoori. HIIT ja MICT gruppide vahel ei leitud erinevust elukvaliteedis (Gomes-Neto et al., 2025) Uue teostatud otsinguga lisandus 2 uuringut. Süstemaatilise ülevaate (Chichagi F et al, 2024) eesmärgiks oli võrrelda kõrge intensiivsusega intervalltreeningu (HIIT) ja mõõduka intensiivsusega pideva treeningu (MICT) mõju patsientidele, kes on läbinud koronaararterite šunteerimise operatsiooni (CABG). Kõrge intensiivsusega intervalltreeningu (HIIT) ja mõõduka intensiivsusega pideva treeningu (MICT) mõju koormustaluvusele hinnati neljas randomiseeritud kliinilises uuringus, milles osales kokku 143 koronaararterite šunteerimise operatsiooni läbinud patsienti. Uuringute tulemused näitasid, et kõrge intensiivsusega intervalltreeningu kasutamine võib pakkuda võrreldes mõõduka intensiivsusega treeningutega mitmeid eeliseid, eriti seoses funktisionaalse võimekuse ja südame autonoomse regulatsiooni parandamisega. Lühiajaliselt (4 nädalat) ei olnud HIIT ja MICT vahel olulisi erinevusi, kuid pikaajaliselt (6 kuud) parandas HIIT oluliselt rohkem VO₂peak-i kui MICT. Ghazavi jt. (2025) viisid läbi süstemaatilise ülevaate ja metaanalüüsi, et võrrelda mõõduka intensiivsusega intervalltreeningu (MIIT) ja kõrge intensiivsusega intervalltreeningu (HIIT) mõju globaalsele longitudinaalsele deformatsioonile (GLS) südame-veresoonkonna haigustega patsientidel. Analüüs hõlmas üheksat artiklit. Mõlemad treeningmeetodid parandasid GLS-i märkimisväärselt: MIIT puhul oli muutus -1,72 [95% CI, -2,68 kuni -0,77] ja HIIT puhul -1,86 [95% CI, -3,01 kuni -0,71]. Kuigi HIIT näitas veidi suuremat efekti, ei olnud erinevus MIIT-iga võrreldes statistiliselt oluline. Alamgrupi analüüsid näitasid, et treeningu kestus ja patsientide algne haigusseisund ei mõjutanud treeningu mõju GLS-ile. Tulemuste põhjusel võib järeldada, et nii MIIT kui ka HIIT parandavad GLS-i südame-veresoonkonna haigustega patsientidel, kuid edasised uuringud on vajalikud nende leidude kinnitamiseks. |
- |
Soovimatu mõjuKui suur on eeldatav soovimatu mõju? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Meta-analüüs ja süstemaatiline ülevaade (Okamura et al, 2023): kõrvalnähtudest teatati 8-l juhul 15-st randomiseeritud kontrolluuringust. 2 RCT-d raporteerisid minestamist ja ärevust, ülejäänud ei kirjeldanud, millised kõrvalmõjud täpselt esinesid. Meta-analüüs ja süstemaatiline ülevaade (Qin et al, 2021): treeningute turvalisust hinnati samuti, kuna 6-s uuringus raporteeriti negatiivset kõrvalmõju, ei leitud, et HIIT oleks tervistkahjustavam kontrollgruppidega võrrelduna [risk difference = 0.01, 95% CI (-0.02, 0.04), P = 0.53] (P=0.84, I2=0%). Pavy B, Iliou MC, Meurin P, Tabet JY, Corone S; Functional Evaluation and Cardiac Rehabilitation Working Group of the French Society of Cardiology Safety of exercise training for cardiac patients. Results of the French Registry of complications during cardiac rehabilitation. Arch Intern Med 2006;166: 2329–2334. Uuringus, mis hõlmas 25 420 südame-veresoonkonna haigustega (SVH) patsienti, registreeriti 20 tõsist kardioloogilist juhtumit, millest 5 olid seotud koormustestiga ja 15 treeninguga. Juhtumite esinemissagedus oli 1 iga 8484 koormustesti kohta ning 1 iga 49 565 patsiendi-treeningtunni kohta. Südame seiskumise määr oli 1,3 juhtumit 1 000 000 treeningtunni kohta. Need andmed näitavad selgelt, et tänapäevane südame taastusravi on väga ohutu. Siiski ei analüüsitud selles 65 keskust hõlmanud mitmekeskuselises uuringus kehalise koormuse intensiivsuse mõju. Wewege MA, Ahn D, Yu J, Liou K, Keech A. High-intensity interval training for patients with cardiovascular disease-is it safe? A systematic review. J Am Heart Assoc 2018;7:e009305 Süsteemaatiline ülevaade (n = 1117 osalejat; HIIT: n = 547, mõõduka intensiivsusega pidev treening [MICT]: n = 570) näitas, et HIIT on seotud suhteliselt madala suuremate kardiovaskulaarsete tüsistuste määraga pärgarterite haigusega (CAD) või südamepuudulikkusega (HF) patsientide seas – üks suurem kardiovaskulaarne tüsistus iga 11 333 HIIT-treeningtunni kohta. Quindry JC, Franklin BA, Chapman M, Humphrey R, Mathis S. Benefits and risks of high-intensity interval training in patients with coronary artery disease. Am J Cardiol 2019;123:1370–1377. Teine süsteemaatiline ülevaade leidis, et kuigi HIIT põhjustab ägedaid südamega seotud sündmusi kuus korda sagedamini kui MICT, jääb siiski HIIT-i ja MICT-i võrdluses absoluutne kardiovaskulaarsete sündmuste ja lihas-luukonna vigastuste risk madalaks. |
|
Tõendatuse kindlusKui kindel võib kokkuvõttes olla sekkumise mõju tõendatuses? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
tõenduse aste varieerus väga madalast mõõdukani. |
- |
VäärtushinnangudKas see, kuivõrd inimesed (inimeste erinevad alarühmad) peamisi tulemusi väärtustavad, varieerub või kui ebakindlad me nende hinnangutes oleme? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi otsingut ei tehtud. |
- |
Mõjude tasakaalKas sekkumise soovitud ja soovimatu mõju vahekord viitab sekkumise või võrdlus(tegevuse) ülekaalule? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
|
- |
Vajaminevad ressursidHow large are the resource requirements (costs)?" |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Kõrge intensiivsusega - juhendatud. Mõõduka intensiivsusega tavaliselt kodus iseseisvalt. |
Kas kõrge riskiga haiged peaksid juhendatud olema ka mõõduka puhul? |
Vajaminevate ressursside tõendatuse kindlusMilline on ressursivajaduse (kulude) tõendatusse aste? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Eraldi otsingut ei teostatud |
|
KulutõhususKas sekkumise kulutõhusus soosib sekkumist või võrdlust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Ei otsitud/analüüsitud |
|
Võrdsed võimalusedKuivõrd sekkumine mõjutab tervisevõimaluste võrdsust? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
|
|
VastuvõetavusKas sekkumine on huvitatud osapooltele vastuvõetav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Mõõdukas tõenäoliselt vastuvõetavam |
|
TeostatavusKas sekkumine on teostatav? |
||
Hinnang |
Uurimistöö tõendid |
Täiendavad kaalutlused |
|
|
Praktilise poole pealt võib HIIT kasutamine olla keeruline, peab oskama hästi planeerida treeningut (veloergomeetril või kõnnirajal. Tartu Ülikooli Kliinikumis nt ei õnnestunud teha uuringut kahe treeningmeetodi võrdlemisel, sest HIIT gruppi ei olnud võimalik piisavalt uuritavaid värvata (patsiendid ei kvalifitseerunud tervisliku seisundi tõttu). Medicumis kasutatakse HIITi, 30 sek koormus, 30 sek paus. Piirangud saab panna pulsi või Watt-de alusel. Tehakse nii individuaalse kui rühmatreeninguna, piirväärtused on rattale programmeeritud. Muidugi on see olenevalt patsiendist individuaalne, arst saab anda soovituse võimalusel HIITi kasutada ja siis füsioterapeut muudab kokkuleppel patsiendiga ja nt vastavalt Borgi skaalale. |
|
