Vaegnägijale
Jala veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse diagnoosimine ning ravi (RJ-I/30.1-2019)
ALGORITM: Kroonilise veenihaigusega patsiendi käsitluse algoritm.
Sissejuhatus
Ravijuhendi koostamise vajadus
Kuigi alajäseme kroonilise veenihaiguse täpne levimus ei ole teada, esineb uuringute järgi alajäseme teleangiektaasiaid või veenilaiendeid (CEAP klassifikatsiooni C1–C2) 75%-l ja kroonilist venoosset puudulikkust (CEAP klassifikatsiooni C3–C6) 16%-l täiskasvanud inimestest (1).
Kuna Eestis pole praegu selle haiguse selgeid diagnostika- ja ravikriteeriume, satuvad eriarsti juurde ja sealt edasi invasiivsele ravile sageli patsiendid, kelle puhul ei ole meditsiiniliselt vajalik veenihaigust korrigeerida.
Tervise Arengu Instituudi andmetel on Eestis viimasel ajal tehtud ligi 1900 veenioperatsiooni aastas (2). Eesti Haigekassa kompenseerib alajäseme veenilaiendite operatsioone aastas umbes 800 000 euro ulatuses (3).Ravijuhend tagab haiguse edukama käsitluse ja ravisoovitused juba esmatasandil. Nii saab paremini selekteerida patsiendid, kes vajavad eriarstile suunamist. Preoperatiivsete diagnostikajuhiste väljatöötamine parendab eriarstiabis patsientide valikut ja invasiivse (sh kirurgilise) ravi kvaliteeti.
Ravijuhendi käsitlusala ja sihtrühm
Ravijuhendis käsitletakse täiskasvanute alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse diagnostikat ning ravi. Ravijuhend on mõeldud perearstidele, üldkirurgidele, veresoontekirurgidele ja pereõdedele.
Ravijuhend annab suunised, kuidas alajäseme veenilaiendite või kroonilise venoosse puudulikkusega patsientide esmast ravi alustada, millal on vaja eriarsti vastuvõtule edasi suunata ja milliseid uuringuid ravi planeerimiseks teha.
Olulisemad tulemusnäitajad on mõõdiku tundlikkus ja spetsiifilisus, kulutõhusus, diagnostiline viivitus, elukvaliteet, haiguse progresseerumine, patsiendi kirjeldatud sümptomite vähenemine, patsiendi rahulolu, korduva invasiivse sekkumise vajaduse vähenemine, ravi kestuse vähenemine ja kiirem aktiivsesse tööellu naasmine.
Ravijuhendi soovitused lähtuvad tõenduspõhiste uuringute tulemustest ja kliinilisest praktikast. Siiski ei võta ravijuhend tervishoiutöötajalt individuaalset vastutust teha õigeid raviotsuseid lähtuvalt konkreetsest patsiendist.
Ravijuhend ei käsitle:
- laste (<18 a) alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse diagnostikat ja ravi
- kaasuvate haiguste ravi
- venoossete haavandite ravi
- alajäseme süva- ja pindmiste veenide ägeda tromboosi (sh tromboflebiidi) diagnostikat ja ravi
- alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse primaarset ennetust
- invasiivse ravi meetodeid
Peamised soovitused
| 1. |  |
Alajäseme veenilaiendid ja krooniline venoosne puudulikkus diagnoositakse esmalt kliinilise läbivaatuse alusel. Praktiline soovitus |
| 2. | |
Kõigil alajäseme veenilaienditega ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidel tuleb esmatasandil määrata CEAP klassifikatsiooni C-komponent. Praktiline soovitus |
| 3. | |
Kõigil alajäseme veenilaienditega ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidel tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt välistada kaebuste põhjusena muud haigused, millel võivad olla sarnased sümptomid. Praktiline soovitus |
| 4. |  |
Kõigile alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidele, kellele planeeritakse invasiivset ravi, peab tegema alajäseme veenide Doppler ultraheliuuringu. Tugev positiivne soovitus; väga madal tõendatuse aste |
| 5. | |
Invasiivse ravi planeerimisel peab alajäseme veenilaienditega ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidel pärast Doppler ultraheliuuringut dokumenteerima CEAP klassifikatsiooni kõik komponendid. Praktiline soovitus |
| 6. |  |
Kompressioonravi on soovitatav kroonilise veenihaiguse sümptomite leevendamiseks ja turse alandamiseks. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
| 7. | |
Venoaktiivsete preparaatide kasutamine võib leevendada kroonilise veenihaiguse sümptomeid. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
| 8. |  |
Enesehinnangulisi küsimustikke ei saa kasutada veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse invasiivse ravi vajaduse üle otsustamiseks. Nõrk negatiivne soovitus; madal tõendatuse aste |
| 9. | |
Sümptomaatilistel kroonilise veenihaigusega patsientidel, kelle haigus vastab CEAP klassifikatsiooni staadiumile C3, kaaluge invasiivset ravi sümptomite leevendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
| 10. | |
Sümptomaatilistel kroonilise veenihaigusega patsientidel, kelle haigus vastab CEAP klassifikatsiooni staadiumile C4, võib kaaluda invasiivset ravi haiguse progressiooni aeglustamiseks. Praktiline soovitus |
| 11. | |
Kaaluge invasiivset ravi kroonilise veenihaigusega patsientidel, kelle haigus vastab CEAP klassifikatsiooni staadiumile C5–C6, kuna see on seotud väiksema haavandi retsidiivi riskiga. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
| 12. | |
Pärast alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse invasiivset ravi on soovitatav kasutada kompressioontooteid survetugevusega 23–32 mmHg vähemalt 1–2 nädalat, et leevendada invasiivsest ravist põhjustatud kaebusi. Nõrk positiivne soovitus, madal kuni mõõdukas tõendatuse aste |
| 13. | |
Kui pärast invasiivset ravi püsivad alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse sümptomid, on kaebuste leevendamiseks soovitatav kasutada kompressioonravi püsivalt. Praktiline soovitus |
Ravijuhendi soovitused koos tõendusmaterjali lühikokkuvõttega
Alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse diagnostika
Anamnees ja sümptomid
Krooniline veenihaigus võib olla erinev, varieerudes kosmeetilisest probleemist (4) kuni elukvaliteeti oluliselt halvendava haiguseni (5). Sageli esitavad patsiendid kaebusi: torkimistunne, põletav tunne, raskustunne, sügelus, turse, valu, lihaskrambid, rahutud jalad või alajäseme väsimine (6). Kaebused on tihti enamväljendunud nendel inimestel, kellel seoses tööga on vajalik pikalt seista. Sümptomid süvenevad enamasti päeva lõpuks ja leevendust võidakse saada jäseme ülestõstmisest või liikumisest (7).Primaarse ja sekundaarse varikoosi eristamiseks on soovitatav uurida, kas anamneesis on olnud süvaveenitromboosi ja mis ravimeid patsient kasutab.
Sekundaarse varikoosi kõige sagedam põhjus on eelnev süvaveenitromboos (7). Oraalsete kontratseptiivide kasutamine tõstab venoosse tromboosi riski (8), seega peab täpsustama, kas patsient kasutab neid. Lisaks peab täpsustama teisi riskifaktoreid: positiivne perekonna anamnees, korduvad rasedused ja adipoossus (4).
Objektiivne uurimine
| 1. | |
Alajäseme veenilaiendid ja krooniline venoosne puudulikkus diagnoositakse esmalt kliinilise läbivaatuse alusel. Praktiline soovitus |
Töörühma praktiline soovitus on KVH esmakordselt diagnoosida kliinilise läbivaatuse alusel. Soovitus lähtub rahvusvahelistest ravijuhenditest ja soovist ühtlustada Eesti senist varieeruvat uurimis- ja dokumenteerimistava. Töörühm võttis soovituse koostamisel arvesse, et praegu kasutatakse KVH diagnostikas enamasti alajäseme veenide Doppler ultraheliuuringut, kuigi selle haiguse peaks diagnoosima eelkõige kliinilise pildi alusel.
Kroonilise veenihaigusega patsiendi uurimine peaks algama läbivaatusega. Läbivaatusel peaks patsient seisma ja läbivaatus peab hõlmama mõlemat alajäset. Hinnata tuleb teleangiektaasiate, veenilaiendite, turse, pigmentatsiooni, ekseemi, lipodermatoskleroosi või valge atroofia ja haavandi esinemist alajäsemel (fotod 1–6, juhendi lõpus peale tabelit 2). Tuleb tähele panna, et veenilaiendiks peetakse alajäseme piirkonna laienenud looklevaid veene, mille diameeter on seisval patsiendil ≥ 3 mm. Turse hindamisel tuleb arvestada, et venoosse geneesi puhul on turse tavaliselt hüppeliigese piirkonnas, kuid turse ei haara labajalga. Samas CEAP klassifikatsiooni C4b staadiumi korral ei esine lipodermatoskleroosi tõttu turset. Oluline on hinnata alajäseme arteriaalset verevarustust ja palpeerida alajäsemel perifeerseid pulsse, et välistada kaebuste põhjusena või kaasuva haigusena oblitereeriv ateroskleroos.
| 2. | |
Kõigil alajäseme veenilaienditega ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidel tuleb esmatasandil määrata CEAP klassifikatsiooni C-komponent. Praktiline soovitus |
Kliiniline klassifikatsioon C0–C6. Patsiendi läbivaatus võimaldab määrata CEAP klassifikatsiooni kliinilise komponendi, mis võib olla 0 (puuduvad nähtavad või palpeeritavad veenihaiguse sümptomid) kuni 6 (aktiivne venoosne haavand). Juhul, kui on tegu sümptomaatilise kroonilise veenihaigusega, siis lisatakse alaindeks „s“ ja asümptomaatilistel juhtudel alaindeks „a“ (näiteks C2s või C2a) (7). Kui patsient pöördub perearsti juurde, peaks määrama CEAP klassifikatsiooni kliinilise komponendi (C) ja vastavalt sellele patsienti edasi käsitlema (vt lisa 1. Kroonilise veenihaigusega patsiendi käsitluse algoritm).
Etioloogia Ec, Ep, Es, En. Kroonilise veenihaiguse käsitlus sõltub etioloogilistest faktoritest. CEAP klassifikatsiooni järgi saab eristada kolme kroonilist veenihaigust põhjustavat protsessi: kongenitaalne, primaarne või sekundaarne protsess. Juhul, kui etioloogia jääb ebaselgeks, märgitakse En. Kongenitaalsed ehk kaasasündinud faktorid on seotud venoosse süsteemi arenguga (nt Klippeli-Trénaunay sündroom, Parkesi-Weberi sündroom, vaskulaarsed malformatsioonid). Primaarne veenihaigus on tingitud pindmise veenisüsteemi puudulikkusest, mis esineb enamasti nendes piirkondades, kus pindmine veenisüsteem on ühenduses süvasüsteemiga (safenofemoraalne segment, safenopopliteaalne segment ja perforantveenid). Pindmise veenisüsteemi puudulikkus põhjustab venoosset hüpertensiooni ja selle tõttu kujuneb krooniline veenihaigus. Sekundaarse veenihaigusega patsientidel on anamneesis enamasti süvaveenitromboos, kuid ka varasema trauma või intraabdominaalsete tuumorite tõttu võib venoosne äravool halveneda ja tekkida krooniline veenihaigus (7).
Anatoomiline klassifikatsioon As, Ap, Ad, An. Anatoomiline klassifikatsioon võimaldab täpsemalt kirjeldada veenihaiguse lokalisatsiooni. Doppler ultraheliuuringu abil eristatakse venoosse puudulikkuse lokalisatsiooni pindmises veenisüsteemis (As), perforantveenis (Ap) ja süvaveenis (Ad). Juhul, kui anatoomilist lokalisatsiooni ei ole võimalik kindlaks teha, märgitakse An (7).
Patofüsioloogia klassifikatsioon Pr, Po, Pr/o, Pn. Kroonilise veenihaiguse patofüsioloogilised mehhanismid on refluks (Pr), obstruktsioon (Po), refluks ja obstruktsioon (Pr/o). Juhul, kui patofüsioloogilist mehhanismi ei ole võimalik kindlaks teha, märgitakse Pn (7).
| 3. | |
Kõigil alajäseme veenilaienditega ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidel tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt välistada kaebuste põhjusena muud haigused, millel võivad olla sarnased sümptomid. Praktiline soovitus |
Kliinilise läbivaatuse eesmärk on kindlaks teha kroonilise veenihaiguse staadium ning välistada kaebuste ja sümptomite võimalike põhjustena muud haigused, sest nähtava veenihaiguse olemasolu ei ole sageli kaebuste põhjus.
Alajäseme valu diferentsiaaldiagnostika
- oblitereeriv ateroskleroos
- süvaveenitromboos
- tromboflebiit
- radikulopaatia
- neuropaatia
- liigeshaigused
- Bakeri tsüst
- tendiniit
- tallavõlvi muutused
- rahutute jalgade sündroom
- fibromüalgia
Alajäseme turse diferentsiaaldiagnostika
- süvaveenitromboos
- südamepuudulikkus
- neerupuudulikkus
- lümfostaas
- tselluliit
- hüpoalbumineemia
| 4. | |
Kõigile alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidele, kellele planeeritakse invasiivset ravi, peab tegema alajäseme veenide Doppler ultraheliuuringu. Tugev positiivne soovitus; väga madal tõendatuse aste |
| 5. | |
Invasiivse ravi planeerimisel peab alajäseme veenilaienditega ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidel pärast Doppler ultraheliuuringut dokumenteerima CEAP klassifikatsiooni kõik komponendid. Praktiline soovitus |
Doppler UH uuringut on soovitatav teha kõigile patsientidele enne invasiivse ravi planeerimist, kuna uuringute järgi olulist refluksi võib esineda SF ja SP ühenduskohas ka C1⎼C2 kroonilise veenihaigusega patsientidel (1) ja operatiivse ravi mahu planeerimine vastavalt UH leiule aitab vähendada korduvate operatsioonide vajadust (11).
Doppler ultraheliuuringus loetakse haiguslikuks refluksi kestusega > 0,5 s pindmistes veenides, > 1 s vFC-s, vFS-s ja vP-s (7, 12) ning > 0,35 s perforantveenides (12). Kuigi CEAP klassifikatsiooni C4–C6 puhul esineb refluksi sagedamini kui C0–C3 puhul, ei ole kõrgema C-komponendiga refluksi olemasolu siiski absoluutne, esinedes pindmistes veenides C4–C6 korral vastavalt 24,1%, 67,1% ja 72,7% (13).
Veenipuudulikkuse kriteerium on küll refluks, kuid ka veeni laienemine korreleerub refluksiga. Normi piires on v. saphena magna kuni 5 mm läbimõõduga ja v. saphena parva kuni 3 mm läbimõõduga (14). Töörühma arvates KVH radioloogiline diagnostika varieerub ja seetõttu peeti vajalikuks koostada radioloogiline protokoll, mis võimaldaks ühtlustada Doppler ultraheliuuringuga KVH diagnoosimise kriteeriume (vt lisa 2. Alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsiendi invasiivse ravi eelne Doppler ultraheliuuringu protokoll).
Kahe randomiseeritud kontrollitud uuringu alusel (Blomgren jt. 2005 , Blomgren jt. 2011) operatsioonimahu planeerimine kroonilise veenihaigusega patsientidel vastavalt preoperatiivse Doppler ultraheli uuringu tulemusele vähendab oluliselt postoperatiivset refluksi esinemist safenofemoraalses ühenduskohas (15, 16) ja safenopopliteaalses ühenduskohas (16). Blomgren jt kirjeldasid 2005. aasta juhuvalikuga kontrollitud uuringus safenofemoraalse refluksi esinemist 2 aastat pärast operatsiooni Doppler ultraheliuuringu grupis 11%-l (14/127) ja ainult kliinilise läbivaatuse grupis 34,1%-l (44/129) (RR = 0,39, 95% CI 0,22–0,68, p < 0,001) (15). 7 aastat pärast operatsiooni esines safenofemoraalses ühenduskohas refluksi vastavalt 11,6% (11/95) ja 38,4% (38/99) (RR = 0,37, 95% CI 0,20–0,70, p < 0,001) (16).
Blomgreni jt 2011. aasta juhuvalikuga kontrollitud uuringust (n = 258) selgus, et Doppler ultraheliuuringu preoperatiivsel kasutamisel oluliselt vähenes korduvate operatsioonide vajadus. Korduvat operatsiooni oli vaja 7 aastat pärast primaarset operatsiooni Doppler ultraheliuuringu grupis 12,1%-l (15/124) ja ainult kliinilise läbivaatuse grupis 28,4%-l (38/134) (RR = 0,49, 95% CI 0,28–0,85, p = 0,001) (16).
Töörühm koostas tugeva positiivse soovituse teha alajäseme Doppler ultraheliuuring kõigile KVH patsientidele, kellele planeeritakse invasiivset ravi. Soovituse tegemisel arvestas töörühm uuringu ohutust ja vastuvõetavust patsientide poolt. Uuringu tegemise kulu on mõõdukas ning meetod patsiendile hästi talutav.
Doppler ultraheliuuring invasiivse ravi planeerimiseks võimaldab välistada süvaveenipuudulikkuse, safenofemoraalse ja safenopopliteaalse ühenduse puudulikkuse ning annab lisainfot kroonilise veenihaiguse etiopatogeneesi kohta. Täpsem teave veenihaiguse ulatusest võimaldab planeerida invasiivse sekkumise õiget mahtu. Teada on ka selle uuringu tähtsus süva- ja pindmiste veenide tromboosi diagnoosimisel. Enne invasiivse ravi planeerimist tehtavas uuringus hinnatakse nii süva- kui ka pindmisi veene ja uuringumaht on suurem võrreldes tavapärase alajäseme veenide Doppler ultraheliuuringuga (vt lisa 2. Alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsiendi invasiivse ravi eelne Doppler ultraheliuuringu protokoll). Doppler ultraheliuuringule enne invasiivset ravi suunab kirurg, kuna tema teeb lõpliku otsuse invasiivse ravi vajaduse ja mahu kohta. Perearst ei pea suunama patsienti Doppler UH uuringule, v.a olukordades, kui seda on vaja diferentsiaaldiagnostilisel eesmärgil või muudel kaalutlustel. Juhul, kui perearst suunab patsiendi Doppler UH uuringule, siis tehakse patsiendile tavapärane alajäsemete Doppler UH uuring, mille käigus välistatakse süvaveenitromboos ja posttrombootilised muutused.
Alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse ravi
Konservatiivne ravi
Kompressioonravi| 6. | |
Kompressioonravi on soovitatav kroonilise veenihaiguse sümptomite leevendamiseks ja turse alandamiseks. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
Kompressioonravi on alajäseme varikoosi sümptomite leevendamiseks laialdaselt kasutusel ja sageli on kompressioonravi esmane ravimeetod enne kirurgilist korrektsiooni (17).
Eri ravijuhendites on erinevad soovitused kompressioonravi kasutamise kohta. NICE ravijuhend ei soovita kasutada kompressioonravi esmavalikuna, eelistades invasiivseid ravimeetodeid (11). Euroopa Vaskulaarkirurgide Seltsi (European Society for Vascular Surgery) 2015. aasta juhendis leitakse vastupidi, et kompressioonravi on CEAP klassifikatsiooni C0–C4 patsientidele efektiivne ravimeetod kroonilise veenihaiguse sümptomite leevendamiseks (7). Soome 2017. aasta kroonilise venoosse puudulikkuse ravijuhendis ei anta C2–C3 varikoosiga patsientide jaoks konkreetseid ravivaliku soovitusi. Juhendis mainitakse, et kompressioonravi ei hoia ära haiguse progresseerumist, kuid osal patsientidel võib leevendada kroonilise veenihaigusega seotud kaebusi (18).
2018. aasta konsensusdokument kompressioonravi näidustuste kohta (Rabe jt) soovitab kasutada kompressioonravi kroonilisest venoossest puudulikkusest tingitud subjektiivsete sümptomite ja turse leevendamiseks ning elukvaliteedi parandamiseks. Kuid pole tõendeid, et kompressioonravi hoiaks ära haiguse progressiooni (19).
Uuringutes kasutatakse eri survetugevuse ja disainiga kompressioontooteid ning andmed veenilaienditega patsientide kompressioonravi mõju kohta on äärmiselt heterogeensed. 2018. aasta Rabe jt konsensusdokument leiab, et nii I kui ka II survetugevuse klassi kompressioontooted (vt tabel 2) võivad leevendada subjektiivseid sümptomeid ja turset CEAP klassifikatsiooni C1–C3 veenihaigusega patsientidel (19–25). Samas kroonilise venoosse haavandi puhul soovitatakse kasutada kompressioonravi survetugevusega vähemalt 40 mmHg hüppeliigese tasandil, et aidata kaasa haavandi paranemisele (26). Uuringud näitavad, et väiksema survetugevusega kompressioontoodete kasutamine tõenäoliselt parandab ravisoostumust (19).
Töörühm leidis, et õige survetugevusega kompressioontoote valik sõltub nii haiguse raskusastmest kui ka patsiendi kompressioontoote taluvusest. Tõdeti, et veenilaienditega patsiendi puhul peaks kompressioontoote valikul lähtuma põhimõttest, et toode leevendaks sümptomeid ja patsient taluks seda hästi. Võeti arvesse kompressioonraviga kaasnevaid lisakulusid, kuid nende kulutõhusus on aktsepteeritav.Töörühm tegi konsensusliku otsuse kompressioonravi astme osas: kompressioonravi võib alustada 2. kompressioonravi klassist. Kui see ei ole talutav, siis regulaarseks kasutamiseks võib soovitada 1. klassi kompressioontooteid.
Ravijuhendi valmimise ajal on Eestis valdavalt kättesaadavad meditsiinilised kompressioonravi tooted, mis vastavad Saksa standardile (vt tabel 2. Kompressioonravi survetugevuse klassid).
Töörühm koostas nimekirja kompressioonravi vastunäidustustest, toetudes rahvusvahelistele juhenditele ja pikaajalisele praktilisele kogemusele.
Kompressioonravi on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:
- sümptomaatiline alajäsemete arterite ateroskleroos ja oklusioon (lühimaa käimistakistus, rahuolekuvalu, isheemiline haavand, gangrenoossed muutused; perifeersed pulsid labajalal ei ole palpeeritavad!)
- kongestiivne südamepuudulikkus (NYHA III–IV)
- polüneuropaatia (nt diabeetiline neuropaatia).
Kompressioonravi tuleb kasutada ettevaatlikkusega:
- nahaatroofiaga patsientidel (nt patsientidel, kel on pikaaegsel süsteemsel hormoonravil tekkinud pärgamentjas nahk).
2013. aasta Cochrane’i ülevaates (Shingler jt) hinnati CEAP klassifikatsiooni C2–C4 patsientide kompressioonravi efektiivsust. Neljas ülevaatesse kaasatud juhuvalikuga uuringus (Anderson jt 1990, n = 72; Chant jt 1985, n = 104; Jones jt 1980, n = 30; Jungbeck jt 1997, n = 37) hinnati sümptomite muutust kompressioonravil ja kõigis nendes uuringutes subjektiivsed sümptomid leevenesid. Kuna sümptomite hindamise süsteem oli erinev ning andmed heterogeensed, ei saanud teha metaanalüüsi (28–32).
Schuli jt 2011. aasta juhuvalikuga uuringu (n = 58) eesmärk oli hinnata patsientide elukvaliteedi muutust pärast kompressioonravi või ainult skleroteraapiat. Uuringus osales 58 laienenud retikulaarsete veenide või teleangiektaasiatega patsienti, kellel ei esinenud põhitüve/süvasüsteemi refluksi. Patsiendid randomiseeriti kahte gruppi: kompressioonravi tugevusega 30 mmHg 6 nädalat, pärast seda skleroteraapia ja ainult skleroteraapia grupp. Tulemusi hinnati modifitseeritud AVVQ (Aberdeen Varicose Vein Questionnaire) küsimustiku abil 6 nädalat pärast kompressioonravi, vahetult pärast skleroteraapiat ja 12 kuud hiljem. Uuringu alguses oli kompressioonravigrupis keskmine valuskoor 3,4; pärast 6 nädalat kompressioonravi oli valuskoor 2,5 (p < 0,5). Turseskoorid olid kompressioonravigrupil vastavalt 2,3 ja 2 (p väärtus teadmata). Krampide esinemise skoorid olid vastavalt 2,8 ja 2 (p < 0,5). Rahuoleku sümptomite skoorid olid vastavalt 3,3 ja 2,2 (p < 0,5). Valulikkuse skoorid olid vastavalt 4,4 ja 3,1 (p < 0,0001) (33).
Benigni jt leidsid 2003. aasta juhuvalikuga uuringus (n = 125), et CEAP klassifikatsiooni C1–C3 varikoosiga naistel 10–15 mmHg kompressioonravi grupis oli pärast 15-päevast jälgimisperioodi vähem valu ja teisi sümptomeid (v.a paresteesiad) kui platseebogrupis. Uuringus leiti, et jälgimisperioodi lõpus oli kompressioonravigrupis üldist düskomforditunnet VAS-i (visual analogue scale) skaala alusel vähem kui kontrollgrupis, kus kasutati mittekompressioonsukka (1,4 ± 1,8 vs. 2,9 ± 2,1, p = 0,01). Valu vähenes 55,7%-l patsientidest kompressioonravigrupis ja 30,2%-l patsientidest kontrollgrupis (p = 0,0215). Raskustunne vähenes 66,1%-l patsientidest kompressioonravigrupis ja 35,2%-l patsientidest kontrollgrupis (p = 0,0025). Turse vähenes 45,6%-l patsientidest kompressioonravigrupis ja 18,9%-l patsientidest kontrollgrupis (p = 0,0240) (34).
Kakkos jt hindasid 2018. aasta juhuvalikuga kontrollitud uuringus (n = 30) 18–21 mmHg tugevusega kompressioonsukkade mõju CEAP klassifikatsiooni C2–C4 patsientide subjektiivsetele sümptomitele. VAS-i alusel vähenes valu nädalase kompressioonravi järel kompressioonravigrupis 7,4 punktilt 1,7 punktile ja kontrollgrupis 6,9 punktilt 4,5 punktile (p = 0,02). Uurijad ei leidnud kahe grupi vahel statistiliselt olulist vahet teistel sümptomitel (turse, raskustunne, paresteesiad, öised krambid, põletustunne ja sügelus) (35).
Kompressioonravi põhiliseks probleemiks peetakse patsientide vähest ravisoostumust. Kankam jt leidsid 2018. aasta süstemaatilises ülevaates (n = 8104), et kuni 66,3% patsientide ravisoostumus oli hea või pigem hea ehk nemad kasutasid kompressioonravi rohkem kui 50% ettenähtud ajast. Parem ravisoostumus oli madalama kompressiooniastmega (alla 25 mmHg) toodete kasutamisel (77%, SD = 12,4% vs. 64,6%, SD = 19,2%). Vähese ravisoostumuse põhjused olid kompressioonraviga kaasnev valu, düskomfort, raskused jalgapanekul, liigne survetunne, kuumatunne, nahaärritus, kompressioonravi ebaefektiivsus, kõrge hind ja kosmeetilised põhjused (27). Ziaja jt 2011. aasta vaatlusuuringus (n = 16 770) leiti, et kompressioonravi katkestamise levinumad põhjused olid kõrge hind (33%), higistamine (27,3%), sügelus (13,6%), kosmeetilised põhjused (13,6%), turse (6,8%), eksudatsioon (3,4%) ja raskused suka jalgasaamisel (2,3%) (36). Raju jt 2007. aasta prospektiivses ülevaateuuringus (n = 3144) leiti, et kroonilise veenihaiguse tõttu invasiivsele ravile suunatud patsientidest ainult 21% kasutas kompressioonravi iga päev. Kompressioonravi ei kasutanud ebaselgetel põhjustel kuni 30% uuringus osalenutest; 25% patsientidest tunnistas, et nemad ei saanud perearstilt vastavat soovitust; 14% uuringus osalejatest lõpetas kompressioonravi, sest ei saanud sellest abi; 23% katkestas kompressioonravi jalgade ebameeldivate aistingute tõttu (nt kuumatunne, valulikkus); 2% lõpetas ravi kosmeetilistel põhjustel: 2%-l tekkis kontaktdermatiit; vähem kui 2% uuringus osalenutest nimetas kompressioonravi katkestamise põhjuseks kõrget hinda. Ravisoostumus oli suurem (kuni 50%) patsientidel, kellel oli varasemas anamneesis süvaveenitromboos. Uuringus ei leitud seost CEAP klassi ja ravisoostumuse vahel. Kuni neljandik uuringus osalenutest ei saanud rakendada kompressioonravi tervislikel põhjustel (37). Paremat kompressioonravi ravisoostumust on kirjeldatud ühes juhuvalikuga uuringus (Couzan jt 2012, n = 401) progressiivset tüüpi kompressioontoodete kasutamisel (38).
Kompressioonravi foonil kroonilise veenihaiguse progressiooni kohta pole kõrge kvaliteediga uuringuid. Sell jt võrdlesid 2014. aasta juhuvalikuga uuringus (n = 153) kompressioonravi ja kirurgilise ravi mõju CEAP klassifikatsiooni C2–C3 patsientide elukvaliteedile. Uuringu teisene tulemusnäitaja oli haiguse progressioon 1 aasta ja 2 aastat pärast ravi. 2 aasta pärast hinnati 138 patsiendi kliinilist seisundit ning määrati haiguse raskusaste: 80%-l (56/70) konservatiivset ja 29,4%-l (20/68) kirurgilist ravi saanud patsientidel jäi haiguse raskusaste samaks (CEAP klassifikatsiooni järgi C2–C3); 13%-l (9/70) konservatiivset ja 65%-l (44/68) kirurgilist ravi saanud patsientidel haiguse raskusaste muutus CEAP klassifikatsiooni järgi C0–C1; 4,3%-l (3/70) kompressioonravi saanud patsientidel tekkis nahamuutus (CEAP klassifikatsiooni järgi C4), nahamuutusi ei tekkinud kirurgilist ravi saanud patsientidel (23). Kostas jt jälgisid 2010. aasta vaatlusuuringus (n = 73) 5 aasta jooksul patsiente, kellele alajäseme varikoosi tõttu oli tehtud kontralateraalse alajäseme varikoosi arenemise sekkumine. Haigus progresseerus CEAP klassifikatsiooni alusel 5 aasta pärast: C0→C1 5 juhul (6,8%), C0→C2 5 juhul (6,8%), C0→C3 2 juhul (2,7%), C0→C2/3 2 juhul (2,7%), C1→C2 6 juhul (8,2%), C1→C3 3 juhul (4,1%), C2→C3 2 juhul (2,7%), C2→C4 2 juhul (2,7%). Kroonilise venoosse puudulikkuse nähud olid tekkinud 8%-l haigetest, kes kasutas regulaarselt kompressioonravi, ning 68%-l haigetest, kes ei kasutanud kompressioonravi üldse (p < 0,001) (39).Venoaktiivsed preparaadid
| 7. | |
Venoaktiivsete preparaatide kasutamine võib leevendada kroonilise veenihaiguse sümptomeid. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
Venoaktiivsed preparaadid on laialdaselt kasutusel. Eestis on kõik müügisolevad venoaktiivsed preparaadid käsimüügis. Venoaktiivseid preparaate saab klassifitseerida kahte gruppi: looduslikud (nt kastaniekstrakt, rutiinid, teised flavonoidid) ja sünteetilised (kaltsiumi dobesilaat, naftasoon, aminafton). Venotoonikumid vähendavad kapillaaride permeaabelsuse ja põletiku mediaatorite sünteesi ning parandavad veeniseina toonust (7).Töörühm võttis arvesse keskmise kvaliteediga tõendust, et venotoonikumid võivad leevendada kroonilise veenihaiguse sümptomeid (valu ja turse), ning seda, et patsiendid taluvad neid pigem hästi. Töörühm tõdes, et uuringud soosivad venotoonikumide kasutamist kroonilise venoosse puudulikkuse sümptomite leevendamiseks.
2016. aasta Cochrane’i süstemaatilises ülevaates ja metaanalüüsis (Martinez-Zapata jt, 66 juhuvalikuga uuringut, n = 6013) uuriti järgmiste venoaktiivsete preparaatide mõju kroonilise veenihaiguse sümptomitele: flavonoidid (rutosiidid, greipi ekstrakt, diosmiin ja hidrosmiin), kaltsiumi dobesilaat, naftasoon, aminaftoon, kromokarb, saponosiidid.
Ülevaates leiti, et nimetatud preparaadid vähendavad alajäseme turset ning kroonilise venoosse puudulikkuse sümptomeid (valu, krambid, paresteesiad): 1–6 kuu pärast esines turse vastavalt 40,6%-l (254/626) patsientidel venoaktiivsete preparaatide grupis vs. 57,5%-l (356/619) kontrollgrupis, RR = 0,7, 95% CI 0,63–0,78; nimetatud preparaatide kasutajatel esines vähem alajäsemete krampe (RR = 0,72, 95% CI 0,58–0,89), paresteesiaid (RR = 0,67, 95% CI 0,50–0,88) ning valu (RR = 0,63, 95% CI 0,48–0,83) (40).
MPFF-i (micronized purified flavonoid fraction, Dalflon/Mobiven) kohta on tehtud mitu uuringut, sh kõrge kvaliteediga juhuvalikuga uuringud, mis näitavad, et MPFF vähendab kroonilise venoosse puudulikkusega haigetel alajäseme turset (41). Madalama teadusliku tõenduse kvaliteediga juhuvalikuga uuringud näitavad, et MPFF vähendab alajäsemevalu, raskustunnet ja punetust (41). Kakkos jt tegid 2018. aastal süstemaatilises ülevaates kahe juhuvalikuga uuringu põhjal metaanalüüsi, mis näitas, et elukvaliteet paranes oluliselt MPFF-i grupis (SMD (standardized mean difference) = –0,21, 95% CI –0,37 kuni –0,04, n = 601). MPFF-i grupis esines ka oluliselt vähem jalakrampe (20% ehk 11/55 vs. 40,6% ehk 26/64, RR = 0,51, 95% CI 0,29–0,92), turset (20,9% ehk 28/134 vs. 52,6% ehk 70/13, RR = 0,39, 95% CI 0,27–0,56) ja raskustunnet jalgades (18,3% ehk 26/142 vs. 52,5% ehk 74/141, RR = 0,35, 95% CI 0,24–0,51) (41).
2016. aasta Cochrane’i süstemaatiline ülevaade (Martinez-Zapata jt, 34 juhuvalikuga kontrollitud uuringut, n = 4054) näitas, et venotoomikumide tarvitamisel tekivad kerged kõrvaltoimed suurema tõenäosusega kui platseeboga (vastavalt 329/2080 ehk 15,8% vs. 249/1974 ehk 12,6%, RR = 1,21, 95% CI 1,05–1,4). Enamasti on tegu kergete gastrointestinaalsete sümptomitega (40).
Invasiivne ravi
| 8. | |
Enesehinnangulisi küsimustikke ei saa kasutada invasiivse ravi vajaduse üle otsustamiseks. Nõrk negatiivne soovitus; madal tõendatuse aste |
Kroonilise veenihaiguse käsitlemisel küsimustike kasutamist on uuritud muuhulgas seoses patsientide üha kasvava sooviga saada invasiivset ravi parema kosmeetilise tulemuse pärast.
Kõige tuntum haigusspetsiifiline enesehinnanguline küsimustik, mis on valideeritud ja laialt kasutusel KVH uuringutes, on AVVQ. Küsimustik võtab arvesse nii patsiendi kaebusi, elukvaliteeti kui ka kliinilisi muutusi
Töörühm otsustas uurida, kas AVVQ küsimustiku kasutamine võimaldaks selekteerida patsiendid, kellele on invasiivne ravi näidustatud elukvaliteedi languse tõttu.
Smith jt näitasid 1999. aasta prospektiivses ülevaateuuringus (n = 137), et AVVQ on usaldusväärne (Cronbachi alfa = 0,74), korreleerub hästi teiste elukvaliteedi mõõdikutega ja on invasiivse sekkumise järgsete muutuste suhtes tundlik. Tugev korrelatsioon leiti sekkumise järel AVVQ ja SF-36 nelja domeeni vahel: kehaline seisund, valu, füüsilise tervise häiretest tingitud piirangud ja sotsiaalne toimetulek (43). On näidatud, et AVVQ on sekkumise järel muutustele tundlik ja seetõttu võib seda kasutada, et hinnata sümptomeid enne ja pärast invasiivset ravi (43).
Staniszewska jt leidsid 2013. aasta prospektiivses jälgimisuuringus (n = 199) mitmemõõtmelise analüüsiga seose halvema elukvaliteedi (AVVQ järgi), naissoo ja bilateraalse varikoosi vahel. CEAP klassifikatsiooni C2 varikoosi puhul leiti elukvaliteedi langus vaid bilateraalse varikoosi korral (44). Ward jt näitasid 2013. aasta ülevaateuuringus (n = 106), et AVVQ läviskoori korral (AVVQ = 20) jäi suur osa C3 ja osa C4 varikoosiga patsientidest invasiivsele ravile suunamata. Ülevaateuuringu andmetel puudub AVVQ puhul kindel läviskoor, millest alates saaks lugeda kirurgilist ravi efektiivsemaks kui konservatiivset ravi (45).
VDS (venous disability score) moodustab osa kroonilise venoosse puudulikkuse klassifikatsioonist (VSS ehk venous severity scoring), mille töötas 2000. aastal välja Ameerika Fleboloogide Assotsiatsioon (American Venous Forum) (46). See klassifikatsioonisüsteem võeti kasutusele muuhulgas selletõttu, et see võimaldab dokumenteerida sekkumisjärgseid muutusi. Selle süsteemi komponendid osutusid muutuste suhtes tundlikumaks kui kasutusel olev CEAP klassifikatsioon.
VSS-i valideerimisuuringutes (Kakkos jt 2003, Vasque jt 2010) leiti, et VDS on samuti tundlik invasiivse sekkumise järgsete muutuste suhtes, kuid pole tõendust, et küsimustikku saaks kasutada operatiivse ravi vajaduse üle otsustamiseks (47, 48).
5-küsimuseline VVSymQ instrument töötati välja Ameerika Ühendriikide toidu- ja ravimiameti (FDA – Food and Drug Administration) juhtnööride järgi. VVSymQ on psühhomeetriliselt valideeritud ja lihtsasti kasutatav enesehinnanguline küsimustik. Instrument hindab veenihagusega seotud sümptomeid.
Prospektiivses jälgimisuuringus (Wright jt 2016, n = 40) ei esinenud korrelatsiooni VVSymQ skoori ja CEAP klassifikatsiooni vahel (49). Aber jt leidsid 2017. aastal, et küsimustik on kõrge testi-retesti usaldusväärsus- ja konstruktivaliidsusega, seega sobib see hästi kroonilise veenihaigusega seotud elukvaliteedi hindamiseks (50).
Toetudes madala kuni väga madala kvaliteediga tõendusele, leidis töörühm, et käsitletud küsimustikest ei sobi ükski invasiivse ravi vajaduse üle otsustamiseks. Enamasti on tegu jälgimisuuringutega, mis hindavad küsimustike valiidsust, usaldusväärsust ja tundlikkust invasiivse ravi järgsete muutuste suhtes. Seetõttu ei saa olla kindel, et küsimustike kasutamine on tõendatud konservatiivse ravi järel patsientide seisundi hindamiseks. Uuringutes on saadud vastuolulisi tulemusi AVVQ skoori läve kohta, millest alates on invasiivsele ravile suunamine seotud parema elukvaliteedi ning ravitulemusega.
Töörühm loobus soovituse andmisest enesehinnanguliste küsimustike kasutamise kohta invasiivsest ravist saadud efekti hindamiseks. Töörühm võttis arvesse asjaolu, et küsimustiku kasutamine raviefekti hindamiseks ei muudaks oluliselt patsiendi edasist käsitlust, sest selle abil ei ole võimalik hinnata korduva operatsiooni vajadust. Ravijuhendis käsitletud küsimustikke ei ole Eestis valideeritud ja valideerimise kulu ei ole mõistlik.
| 9. | |
Sümptomaatilistel kroonilise veenihaigusega patsientidel, kelle haigus vastab CEAP klassifikatsiooni staadiumile C3, kaaluge invasiivset ravi sümptomite leevendamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks. Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
| 10. | |
Sümptomaatilistel kroonilise veenihaigusega patsientidel, kelle haigus vastab CEAP klassifikatsiooni staadiumile C4, võib kaaluda invasiivset ravi, et aeglustada haiguse progressiooni. Praktiline soovitus |
| 11. | |
Kaaluge invasiivset ravi kroonilise veenihaigusega patsientidel, kelle haigus vastab CEAP klassifikatsiooni staadiumile C5–C6, kuna see on seotud väiksema haavandi retsidiivi riskiga Nõrk positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste |
Kõrge kvaliteediga juhuvalikuga uuringutes on leitud, et invasiivset ravi saanud CEAP klassifikatsiooni C3 patsientide elukvaliteet on pärast kirurgilist sekkumist parem ja subjektiivseid kroonilise veenihaiguse sümptomeid on vähem kui kompressioonravigrupis. Näidatud on ka sümptomite vähenemist ja elukvaliteedi paranemist CEAP klassifikatsiooni C2 veenihaiguse korral.
Töörühm võttis arvesse kroonilise venoosse puudulikkuse definitsiooni, mille järgi on anormaalse verevoolu tõttu veenulite ja kapillaaride endoteel ning hiljem pehme kude kahjustatud alates CEAP klassifikatsiooni C3 staadiumist. Saksamaa Fleboloogide Ühingu korraldatud suures epidemioloogilises uuringus leiti, et 6 aastaga süvenes varikoos ainult 31%-l CEAP klassifikatsiooni C2 varikoosiga patsientidel. Riskifaktoritena toodi mitmetunnuselises analüüsis välja patsientide vanus, adipoossus ja arteriaalne hüpertensioon (51). Seega leidis töörühm, et C2 varikoosi korral pole invasiivse ravi järele meditsiinilist vajadust ning eelkõige on oodata kosmeetilist efekti. Kirjanduses ei ole piisavat tõendusmaterjali CEAP klassifikatsiooni C4 veenihaigusega patsientide invasiivse ravi efektiivsuse kohta ja seetõttu teeb töörühm soovituse kaaluda C4 patsientide invasiivset ravi (vt lisa 1. Kroonilise veenihaigusega patsiendi käsitluse algoritm).
Töörühm pidas oluliseks, et perearst hindaks invasiivse ravi vastunäidustusi ja patsiendi invasiivse ravi soovi. See aitaks vähendada eriarstiabi ebaotstarbekaid visiite. Invasiivse ravi kohta lõpliku otsuse langetamiseks suunatakse patsient kirurgi vastuvõtule. Iga raviasutus otsustab ise, kas alajäseme veenihaigusega patsienti käsitleb üldkirurg või veresoontekirurg.
Invasiivne ravi on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:
- sümptomaatiline alajäsemete arterite ateroskleroos ja oklusioon (perifeersed pulsid labajalal pole palpeeritavad)
- süvaveenitromboos
- posttrombootiline sündroom
- hüübimishäire
- rasedus
Sell jt võrdlesid 2014. aasta juhuvalikuga uuringus (n = 153) kompressioonravi ja kirurgilise ravi mõju CEAP klassifikatsiooni C2–C3 patsientide elukvaliteedile. Kirurgilise ravi grupis vähenes VCSS (venous clinical severity score) 2 aasta pärast 4,2 punkti võrra ja kompressioonravigrupis 1,1 punkti võrra. Eeldus oli, et VCSS-i alusel on kliiniliselt oluline muutus minimaalselt 2 punkti (23).
Michaels jt hindasid 2006. aasta juhuvalikuga uuringus (n = 246) patsientide sümptomeid, SF-36 ning EuroQol-i 5D-skoori 1 aasta ja 2 aastat pärast kirurgilist või kompressioonravi. Leiti, et 2 aastat pärast kirurgilist ravi paranes elukvaliteet SF-36 ja EuroQol-i 5D-skoori alusel oluliselt (52).
Venoosse haavandiga patsientide ravi kohta avaldasid Mauck jt 2014. aastal metaanalüüsi (11 uuringut, n = 1451), kus võrreldi haavandi paranemist ja retsidiivi pärast kirurgilist või konservatiivset ravi. Haavandi paranemise tulemused (7 uuringut, n = 1141) olid natuke paremad kirurgilise ravi grupis (RR = 1,06, 95% CI 1–1,13), ainult juhuvalikuga kontrollitud uuringute metaanalüüs (5 RCT, n = 852) ei näidanud olulist vahet kahe grupi vahel (RR = 1,04, 95% CI 0,98–1,09). Kahe juhuvalikuga kontrollitud uuringu põhjal tehtud metaanalüüs (n = 871) näitas, et haavandi retsidiivi esines oluliselt vähem kirurgilist ravi saanud patsientidel (RR = 0,67, CI 95% 0,41–1,10), kuid tegu ei ole statistiliselt olulise tulemusega (53).
Järelravi
| 12. | |
Pärast alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse invasiivset ravi on soovitatav kasutada kompressioontooteid survetugevusega 23–32 mmHg vähemalt 1–2 nädalat, et leevendada invasiivsest ravist põhjustatud kaebusi. Nõrk positiivne soovitus, madal kuni mõõdukas tõendatuse aste |
| 13. | |
Kui pärast invasiivset ravi püsivad alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkuse sümptomid, on kaebuste leevendamiseks soovitatav kasutada kompressioonravi püsivalt. Praktiline soovitus |
Alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsientidele soovitatakse pärast invasiivset ravi kompressioonravi, et vähendada operatsiooni- või protseduurijärgset valu, turset ja hematoome. Kasutusel on erinevaid kompressioonravi tooteid ja rakendatakse kompressioonravi eri režiime (54). Eestis kasutatakse praegu vahetult pärast invasiivset ravi pikaajalist kompressioonravi (4 nädalat), mille probleemid on olnud vähene ravisoostumus ja igapäevaelu piirangud. Uuringutes on leitud, et pikaajaline kompressioonravi vahetult pärast invasiivset ravi põhjustab pikemat töölt eemalolekut (55). Seetõttu otsustas töörühm üle vaadata kehtivad soovitused ja leida optimaalne invasiivse ravi järgne kompressioontoodete kasutamise režiim.
Juhuvalikuga uuringud on näidanud, et pärast invasiivset ravi on kompressioonravi ravisoostumus pigem väike (56–58), kuid kompressioonravi kasutamisel on 35 mmHg survetugevusega kompressioonsukad siiski paremini talutavad kui 23 mmHg survetugevusega kompressioonsukad (57). Enamikus teadusuuringutes ei leitud lühikese ja pika kompressioonravi grupi vahel pärast invasiivset ravi valu, elukvaliteedi ega protseduurijärgsete tüsistuste olulist erinevust. Kompressioonravi kestus varieerus uuringutes paarist päevast kuni 1 nädalani lühikese kompressioonravi korral ning 1 kuni 4 nädalani pika kompressioonravi korral. Seega otsustas töörühm muuta kehtivat praktikat ning tegi soovituse kasutada kompressioonravi pärast invasiivset ravi 1–2 nädalat.
Töörühm tegi praktilise soovituse kasutada pikaajalist kompressioonravi pärast postoperatiivset perioodi. Tõendusmaterjali süstemaatilise otsinguga ei õnnestunud leida uuringuid, mis käsitleksid kompressioonravi mõju kroonilise veenihaiguse progressioonile just sellel perioodil. Töörühm leidis, et patsiendid, kellele on tehtud invasiivset ravi C2–C3 varikoosi tõttu, võivad jätkata kompressioonraviga juhul, kui kroonilise veenihaiguse sümptomid püsivad või ilmuvad uuesti mõne aja pärast. Kroonilise veenihaiguse C4–C6 staadiumis patsiendid peaksid kasutama püsivat kompressioonravi, kuna see soodustab kroonilise venoosse haavandi kiiremat paranemist ning hoiab ära haavandi retsidiive (26).
Invasiivse ravi järgne valu
2013. aasta metaanalüüsi järgi (Huang jt, n = 316) ei olnud pärast kirurgilist ravi postoperatiivse valu kohta lühikese (3 päeva elastikside kuni 3 päeva elastikside + 1 nädal kompressioonsukad) ja pika kompressioonravi (3 päeva elastikside + 3 nädalat kompressioonsukad kuni 3 päeva elastikside + 4 nädalat kompressioonsukad) grupi vahel 4. nädalal statistiliselt olulisi erinevusi (kaalutud keskmine erinevus –0,03 (95% CI –0,53 kuni –0,47)) (55, 59). Ka 6. nädalal (n = 220) ei esinenud lühikese (3 päeva elastikside + 1 nädal kompressioonsukad) ja pika kompressioonravi (3 päeva elastikside + 3 nädalat kompressioonsukad) grupi vahel statistiliselt olulisi erinevusi (kaalutud keskmine erinevus –0,01 (95% CI –0,31 kuni 0,33)) (59, 60).
2018. aasta ülevaates (Shakarchi jt) hinnati lühikese ja pika kompressioonravi mõju endovenoosse ablatsiooni järgsele valule. Ühe juhuvalikuga uuringu kohaselt (n = 69) esines valu vähem pika kompressioonravi grupil (7 päeva) kui lühikese kompressioonravi grupil (2 päeva) (61). Teistes uuringutes (n = 79, n = 101, n = 400, n = 85) ei esinenud kahe grupi vahel olulisi erinevusi (lühike kompressioonravi 4 tundi kuni 1 päev, pikk kompressioonravi 3–15 päeva) (62–66).
2015. aasta süstemaatilise ülevaate alusel (El-Sheika jt) juhuvalikuga uuringus (O Hare jt, n = 124) ei kirjeldata pärast ultraheli kontrolli all tehtud vahtskleroteraapiat 2. ja 6. protseduurijärgsel nädalal lühikese (24 tundi) ja pika kompressioonravi grupi (5 päeva) valuskooride erinevusi (54, 67). Endovenoosse ablatsiooni järel olid Bakkeri jt 2013. aastal juhuvalikuga kontrollitud uuringus (n = 93) 1. protseduurijärgsel nädalal madalamad valuskoorid pika kompressioonravi grupil (lühike kompressioonravi 2 päeva, pikk kompressioonravi 7 päeva) (valuskoorid 3,7 vs. 2, p < 0,001). 6. postoperatiivsel nädalal ei olnud kahe grupi vahel olulisi erinevusi (61). Ka Eldermani jt 2014. aasta uuringus (n = 111) olid endovenoosse ablatsiooni järel 1. nädalal madalamad valuskoorid pika kompressioonravi grupil, kuid täpsemaid andmeid ei ole esitatud (lühike kompressioonravi 1 päev, pikk kompressioonravi 14 päeva) (62).
Invasiivse ravi järgse valu hindamiseks on kasutatud ka SF-36 füüsilise valu domeeni. O’Hare’i jt juhuvalikuga uuringus (n = 124) ei esinenud ultraheli kontrolli all tehtud vahtskleroteraapia järel 6. nädalal lühikese (24 tundi) ja pika kompressioonravi (5 päeva) grupi vahel SF-36 kehalise valu domeeni olulisi erinevusi (67).
Mariani jt hindasid juhuvalikuga kontrollitud uuringus (n = 60) kompressioonsukkade ja elastiksideme kasutamist kirurgilise ravi järgselt ei leitud statistiliselt olulist vahet valuskooride osas ei 3. postoperatiivsel päeval (p=0,0578) ega 7. postoperatiivsel päeval (p=0,431) (68).
Cavezzi jt hindasid juhuvalikuga uuringus (n = 97) vahtskleroteraapia ja varikektoomia järgse valu esinemist VAS-i skaalal (0 – valu puudub, 10 – väga tugev valu) 23 mmHg survetugevusega kompressioonsukkade (grupp A) ja 35 mmHg survetugevusega kompressioonsukkade (grupp B) kandmise korral. 3. protseduurijärgsel päeval oli grupis A keskmine valuskoor 2,45 ja grupis B 0,5 (p = 0,00). 7. protseduurijärgsel päeval olid skoorid vastavalt 1,5 ja 0,41 (p = 0,01). 7.–40. protseduurijärgsel päeval kandsid kõik patsiendid 18–21 mmHg survetugevusega kompressioonsukkasid ja valuskoorid 40. päeval olid 1,44 grupis A ja 0,00 grupis B (p = 0,02) (57).
Invasiivse ravi järgne elukvaliteet
2015. aasta süstemaatilise ülevaate alusel (El-Sheika jt) ei leidnud ultrahelikontrolli all vahtskelroteraapia järgselt O’Hare jt (n = 124) ja Hamel-Desnos jt (n = 29 (ilma kompressioonravita!) ja n = 31) lühikese (0–1 päeva) ja pika kompressioonravi grupi (5 päeva kuni 3 nädalat) vahel elukvaliteedi erinevusi (56, 67). Eldermani jt 2014. aasta uuringus (n=111) ei kirjeldatud ka endovenoosse laserablatsiooni järel (n = 111) kahe grupi vahel erinevusi (lühike kompressioonravi 1 päev, pikk kompressioonravi 14 päeva) (62). O’Hare jt ning Elderman jt kasutasid elukvaliteedi hindamiseks AVVQ-d, Hamel-Desnos jt kasutasid selleks CIVIQ-d (56, 62, 67). SF-36 alusel oli Bakkeri jt (n = 93) juhuvalikuga kontrollitud uuringus endovenoosse laserablatsiooni järel elukvaliteet parem pika kompressioonravi grupil 1. protseduurijärgsel nädalal: kehalise valu domeeni skoorid vastavalt 66 vs. 86, p < 0,001; füüsilise funktsioneerimise domeeni skoorid vastavalt 85,1 vs. 95,7, p < 0,001; vitaalsuse domeeni skoor vastavalt 75 vs. 83,7, p = 0,03. 6. protseduurijärgsel nädalal ei esinenud enam kahe grupi vahel erinevusi (lühike kompressioonravi 2 päeva, pikk kompressioonravi 7 päeva) (61). 6 nädalat pärast sekkumist ei leidnud ei O’Hare jt ultraheli kontrolli all vahtskleroteraapia järel (n = 124) ega Elderman jt (n = 111) endovenoosse laserablatsiooni järel elukvaliteedis SF-36 alusel kahe grupi vahel olulisi erinevusi (54, 62, 67).
2018. aasta ülevaates (Shakarchi jt) leiti kolme juhuvalikuga kontrollitud uuringu alusel (n = 79, n = 400, n = 85), et endovenoosse ablatsiooni järgse kompressioonravi pikkus ei mõjuta elukvaliteeti. Nendes uuringutes kestis lühike kompressioonravi 1 päeva ja pikk 7–15 päeva (62, 64–66).
Vahtskleroteraapia järel kompressioonravi vs. ilma kompressioonravita uuringus (Hamel-Desnos, 2010; n = 60) paranes mõlemas grupis elukvaliteet oluliselt (Quality of Life – Global score) võrreldes protseduurieelse skooriga nii 14. kui ka 28. protseduurijärgsel päeval, kuid kahe grupi vahel ei esinenud statistiliselt olulisi erinevusi (kompressioonravi pikkus 3 nädalat 15–20 mmHg kompressioonsukkadega). Kompressioonravigrupil oli skooride muutus 14. protseduurijärgsel päeval –5,5 (n = 22, p = 0,02) ja 28. protseduurijärgsel päeval –9,4 (n = 23, p = 0,0002); ilma kompressioonravita vastavalt –9 (n = 21, p = 0,0005) ja –11 (n = 24, p = 0,001) (56).
Töölt eemalolek
2013. aasta süstemaatilises ülevaates (Huang jt) näidati ühes juhuvalikuga uuringus (Houtermans-Auckel jt, 2009; n = 104), et lühikese kompressioonravi grupil (3 päeva) oli töölt eemaloleku periood oluliselt lühem kui pika kompressioonravi grupil (3 päeva + 4 nädalat) (vastavalt 11 päeva vs. 15 päeva, p = 0,02) (55). Teistes uuringutes (Biswas jt 2007, n = 220; Raraty jt 1999, n = 131) ei esinenud kahe grupi vahel olulisi erinevusi (lühike kompressioonravi 1 nädal kuni 3 päeva + 1 nädal, pikk kompressioonravi 3 päeva + 3 nädalat kuni 16 tundi + 6 nädalat) (59, 60, 69).
Al Shakarchi jt 2018. aasta ülevaatest selgub, et kompressioonravi pikkus (lühike kompressioonravi 4 tundi kuni 1 päev, pikk kompressioonravi 3–15 päeva) ei mõjutanud uuringutes (Elderman jt 2014, n = 79; Kraznai jt 2016, n = 101; Ye jt 2016, n = 400) endovenoosse ablatsiooni järgset täieliku paranemise või tööle naasmise aega (62–64, 66).
Tüsistused
Huangi jt 2013. aasta metaanalüüsis esines postoperatiivseid tüsistusi 42/160 lühikese kompressioonravi grupil (3 päeva kuni 3 päeva + 1 nädal) ja 50/156 pika kompressioonravi grupil (3 päeva + 3 nädalat kuni 3 päeva + 4 nädalat) (RR 0,84, 95% CI 0,60–1,18) (55, 59, 60).
Shakarchi jt 2018. aasta ülevaates leiti, et kahes juhuvalikuga uuringus (Ye jt 2016, n = 400; Ayo jt 2017, n = 85) ei olnud endovenoosse ablatsiooni järgsete hematoomide esinemises lühikese (1 päev) ja pika kompressioonravi (7–15 päeva) grupi vahel olulisi erinevusi (64, 65). Kahes uuringus (Elderman jt 2014, n = 79; Krasznai jt 2016, n = 101) ei olnud ka endovenoosse ablatsiooni järgse alajäseme turse puhul kahe grupi vahel (lühike vs. pikk kompressioonravi, vastavalt 4 tundi kuni 1 päev vs. 3–14 päeva) olulisi erinevusi (62, 63). Ühes uuringus (Krasznai jt 2016, n = 101) leiti, et lühema kompressioonravi grupis (4 tundi) oli endovenoosse ablatsiooni järgselt tüsistusi (hematoom, tromboflebiit, turse, paresteesiad, naha ärritus, villid ja haavainfektsioon) vähem kui pika kompressioonravi grupis (3 päeva) (63). Teistes uuringutes (Bakker jt 2013, n = 69; Elderman jt 2014, n = 79; Ye jt 2016, n=400; Ayo jt 2017, n=85) ei mõjutanud kompressioonravi pikkus (lühike 1–2 päeva, pikk 7–15 päeva) tüsistuse esinemist (61, 62, 64–66).
Mariani jt leidsid 2001. aasta juhuvalikuga kontrollitud uuringus, et pärast kirurgilist ravi esines tüsistusi kompressioonsukkade grupis 10% (3/30) (kubeme piirkonna hematoom, kubeme piirkonna haava infektsioon ja dehistsents, lümforröa) ning elastiksidemete grupis 2/30 (6,7%) (verejooks v. saphena magna kanalist, süvaveenitromboos) (p = 0,64). Sealjuures reie piirkonna hematoomide suurus oli mõlemas grupis sarnane nii 7. postoperatiivsel (p = 0,29) kui ka 14. postoperatiivsel päeval (p = 0,154). Alajäseme turset esines 7. postoperatiivsel päeval 20% (6/30) kompressioonsukkade grupis ja 50% (15/30) elastiksideme grupis (p = 0,015). 14. postoperatiivsel päeval esines turset vastavalt 3,3% (1/30) ja 16,7% (5/30) (p = 0,085) (68).
Hamel-Desnos jt hindasid juhuvalikuga uuringus (n = 60) vahtskleroteraapia järgseid tulemusi kompressioonraviga vs. ilma kompressioonravita. Kõrvaltoimetes või tüsistustes ei esinenud kahe grupi vahel statistiliselt olulisi erinevusi (kompressioonravi pikkus 3 nädalat 15–20 mmHg kompressioonsukkadega) (56).
Reich-Schupke jt hindasid 2014. aasta juhuvalikuga kontrollitud uuringus (n = 88) kliinilise skaala põhjal kirurgilise ravi järgseid muutusi (grupp A 18–21 mmHg survetugevusega kompressioonravi, grupp B 23–32 mmHg survetugevusega kompressioonravi), kus 0 = leidu ei esinenud ja 3 = väljendunud leid. 1 nädal pärast kirurgilist ravi esines grupis B turset oluliselt vähem kui grupis A (kliiniline skaala grupis A 0,71, grupis B 0,30; p = 0,016). Ka ultraheli andmetel esines grupis B vähemväljendunud turseleid (kliiniline skaala grupis A 0,85, grupis B 0,40; p = 0,013). 70,2%-l grupis B ja 46,3%-l grupis A ei olnud 1. operatsioonijärgsel nädalal üldse turset. 6. operatsioonijärgsel nädalal oli turse kliiniline skaala grupis B 0,09 ja grupis A 0,07 (p = 0,873). Ultrahelileiu alusel oli 6. operatsioonijärgsel nädalal kliiniline skaala vastavalt 0,15 ja 0,09 (p = 0,459). Nii 1 nädal kui ka 6 nädalat pärast kirurgilist ravi ei olnud hematoomi esinemises kahe grupi vahel olulisi erinevusi ei läbivaatuse (vastavalt p = 0,694 ja p = 0,410) ega ultrahelileiu alusel (vastavalt p = 0,201 ja p = 0,201) (58).
E-konsultatsioon
Tõhusamaks koostööks loodi 2013. aastal perearstidele võimalus konsulteerida tervise infosüsteemi kaudu eriarstidega patsiendi diagnoosi täpsustamiseks ning ravi määramiseks. Vastavalt Eesti Perearstide Seltsi, Eesti Veresoontekirurgide Seltsi ning Eesti Veresoonte- ja Endovaskulaarkirurgia Seltsi sõlmitud kokkuleppele võib suunata patsiendi veresoontekirurgi e-konsultatsioonile alajäseme veenilaienditega alates CEAP klassifikatsiooni C3–C4a klassist. Praegu pole üldkirurgidel e-konsultatsiooni võimalust. E-konsultatsiooniks vajalik info on kättesaadav www.riigiteataja.ee (70).Ravijuhendi koostamine
KVH ravi- ja käsitlusjuhendi koostamise algatas Balti Fleboloogia Assotsiatsiooni asepresident, üldkirurg dr Evo Kaha 2017. aastal. Ravijuhendi teemaalgatuse koostamisel konsulteeriti Eesti Veresoontekirurgide Seltsi, Eesti Perearstide Seltsi ja Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni esindajatega. 2018. aastal moodustati töörühm ja sekretariaat (mõlema koosseisud on esitatud ravijuhendi alguses) ning hakati ravijuhendit koostama. Töörühma ja sekretariaadi liikmeteks kutsuti asjakohaste kutsealade (veresoontekirurgia, üldkirurgia, peremeditsiin, õendus) ning Eesti Haigekassa esindajad.Eesti Haigekassa ravijuhendite nõukoda kinnitas 25. septembril 2018 KVH ravi- ja käsitlusjuhendi käsitlusala, mille määratlemiseks kasutati 6 PICO‑formaadis kliinilist küsimust. 2019. aasta veebruaris lisas töörühm käsitlusalasse veel ühe kliinilise küsimuse, mille ravijuhendite nõukoda kinnitas koosolekul 19. veebruaril 2019. Ravijuhendi käsitlusala, ravijuhendi täisversioon, tõendusmaterjali kokkuvõtted, ravijuhendi rakenduskava, koosolekute protokollid ning ravijuhendi koostajate huvide deklaratsioonide kokkuvõte on veebilehel www.ravijuhend.ee.
Ravijuhendi koostamisel lähtuti „Eesti ravijuhendite koostamise käsiraamatu“ (2017) põhimõtetest. Kliiniliste küsimuste arutamiseks ja soovituste sõnastamiseks pidas töörühm 8 koosolekut. Iga koosoleku alguses vaadati läbi töörühma ja sekretariaadi liikmete võimalike majanduslike huvide deklaratsioonid ning veenduti otsustajate kallutamatuses. Koosolek oli otsustusvõimeline, kui kohal oli vähemalt 2/3 töörühma liikmetest. Koosolekute otsused olid konsensuslikud. Sekretariaat valmistas igaks koosolekuks ette kliiniliste küsimuste tõendusmaterjali. Selleks analüüsiti olemasolevate ravijuhendite soovitusi ning nende aluseks olevat tõendusmaterjali, vajaduse korral otsiti teaduslikku tõendusmaterjali lisaks. Soovituste koostamisel arvestati lisaks teadusliku tõendusmaterjali tugevusele ka sekkumise kasu tervisele (sh potentsiaalse kasu ja kahju vahekorda), patsientide eelistusi ja väärtushinnanguid, soovitusega kaasneda võivat patsientide ebavõrdsesse olukorda jätmist ning võimalusi ja ressursse soovitatava tegevuse rakendamiseks Eesti kontekstis.
Ravijuhendi kinnitamise järel uuendatakse seda 5 aasta pärast või uute asjakohaste teadusandmete ilmnemisel.
Tõendusmaterjali otsimine ja hindamine
Ravijuhendi koostamiseks otsiti tõendusmaterjali Eesti ravijuhendite käsiraamatu juhiste järgi. Esmalt otsiti veenilaiendeid ja kroonilist venoosset puudulikkust käsitlevaid tõenduspõhiseid ravijuhendeid. Ravijuhendite süstemaatilise otsingu tegi TÜ meditsiiniteaduste valdkonna ravijuhendite püsisekretariaat.Läbi vaadati spetsiaalsed ravijuhendite andmebaasid: National Institute for Health and Care Excellence (http://www.nice.org.uk), Käypä hoito (http://www.kaypahoito.fi), European Society for Vascular Surgery (http://www.esvs.org), Eesti ravijuhendite andmebaas (https://www.ravijuhend.ee).
Lisaks otsiti ajavahemikus 1. jaanuar 2013 – 11. juuli 2018 avaldatud ingliskeelseid ravijuhendeid meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasist PubMed järgmise otsingustrateegiaga: Search ((((((((((((((((((((varicose veins) OR chronic venous insufficiency) OR chronic venous disease) OR primary venous insufficiency) OR secondary venous insufficiency) OR varices) OR varicosities) OR venous insufficiency) OR varix) OR varicosity) OR Varicose Veins[MeSH Terms])) AND ((((lower limb) OR lower extremity) OR leg) OR extremities[MeSH Terms]))) NOT leg ulcer))) AND (("Guidelines as Topic"[Mesh] OR "Health Planning Guidelines"[Mesh] OR "Practice Guidelines as Topic"[Mesh] OR "Guideline" [Publication Type] OR "Standard of Care"[Mesh] OR "Evidence-Based Practice"[Mesh] OR "Evidence-Based Medicine"[Mesh] OR "Clinical Protocols"[Mesh] OR "Practice Guideline" [Publication Type]))) AND ("2013/01/01"[Date - Publication]: "2018/07/11"[Date - Publication])))
11. juulil 2018 tehtud süstemaatilisel otsingul leiti 20 kirjet, mida hinnati sisukokkuvõtete alusel. Käsitlusalale vastavaks osutus 4 ravijuhendit. 15. juulil 2018 tehtud sirveotsingu tulemusel leiti lisaks veel 1 teemakohane ravijuhend. Leitud 5 juhendi kvaliteeti hinnati AGREE II tööriistaga. Iga ravijuhendit hindas teineteisest sõltumatult 2 sekretariaadi liiget, ei esinenud olulisi hinnangute lahknevusi. Töörühm pidas vajalikuks kaasata töösse järgmised ravijuhendid:
| Aasta | Väljaandja | Pealkiri |
| 2013 | National Institute for Health and Care Excellence | Varicose veins: diagnosis and management |
| 2015 | European Society for Vascular Surgery | Management of chronic venous disease |
| 2017 | Duodecim | Update on current care guideline: Venous insufficiency of the lower limb |
Tõendusmaterjali kokkuvõtete koostamiseks otsiti lisaks teaduslikku tõendusmaterjali: süstemaatilisi ülevaateid ja metaanalüüse ning üksikuuringuid, eelistades juhuslikustatud võrdlusrühmaga uuringuid. Täiendavate otsingutega leitud ja ravijuhendi koostamisel kasutatud teadusartiklid on juhendi tekstis viidatud.
Sekretariaat koostas iga kliinilise küsimuse kohta tõendusmaterjali kokkuvõtte tabeli ja soovituse koostamise ehk tõendusmaterjalist soovituseni jõudmise tabeli. Tõendusmaterjali kokkuvõtte tabelis esitati asjakohaste teadusuuringute tulemused ning kvaliteedihinnang. Samas on ära toodud ka tõendusmaterjali otsingustrateegiad. Soovituse koostamise tabelis esitati teadusliku tõendusmaterjali lühikokkuvõte ning huvipakkuva meetodi või tegevuse kasu-kahju-tasakaalu, patsientide eelistuste ja väärtushinnangute, meetodi või tegevuse vastuvõetavuse, teostatavuse ja ressursivajaduse hinnang. Soovituse koostamise tabelis sõnastas sekretariaat soovituse kavandi, kuid lõpliku soovituse suuna ja tugevuse otsustas ning soovituse sõnastas töörühm konsensuslikult nii teadusliku tõendusmaterjali kui ka teiste eelnimetatud kriteeriumite põhjal. Kõik tabelid on esitatud ravijuhendite veebilehel www.ravijuhend.ee.
Tabel 1. CEAP klassifikatsioon
| C: kliiniline klassifikatsioon | C0: puuduvad nähtavad või palpeeritavad veenihaiguse sümptomid |
| C1: teleangiektaasiad, retikulaarsed veenid | |
| C2: varikoossed veenid | |
| C3: ödeem/turse | |
| C4a: pigmentatsioon või ekseem | |
| C4b: lipodermatoskleroos või valge atroofia (atrophie blanche) | |
| C5: paranenud venoosne haavand | |
| C6: aktiivne venoosne haavand | |
| s: sümptomaatiline | |
| a: asümptomaatiline | |
| E: etioloogia | Ec: kongenitaalne |
| Ep: primaarne | |
| Es: sekundaarne | |
| En: venoosset põhjust ei leitud | |
| A: anatoomiline klassifikatsioon | As: pindmised veenid |
| Ap: perforantveenid | |
| Ad: süvaveenid | |
| An: venoosset põhjust ei leitud | |
| P: patofüsioloogia klassifikatsioon | Pr: refluks |
| Po: obstruktsioon | |
| Pr/o: refluks ja obstruktsioon | |
| Pn: venoosset põhjust ei leitud |
Tabel 2. Kompressioonravi survetugevuse klassid
| Survetugevuse klass | Briti standard BS 6612:1985 |
Prantsuse standard ASQUAL |
Saksa standard RAL-GZ 387:2000 |
|
| CCL I | 14–17 mmHg | 10–15 mmHg | 18–21 mmHg | |
| CCL II | 18–24 mmHg | 15–20 mmHg | 23–32 mmHg | |
| CCL III | 25–35 mmHg | 20–36 mmHg | 34–46 mmHg | |
| CCL IV | – | > 36 mmHg | > 49 mmHg | |
Foto 1. CEAP klassifikatsiooni C1 veenihaigus (foto Veronika Palmiste-Kallion).
Foto 2. CEAP klassifikatsiooni C2 veenihaigus (foto Veronika Palmiste-Kallion).
Foto 3. CEAP klassifikatsiooni C3 veenihaigus paremal alajäsemel (foto Veronika Palmiste-Kallion).
Foto 4. CEAP klassifikatsiooni C4 veenihaigus (foto Veronika Palmiste-Kallion).
Foto 5. CEAP klassifikatsiooni C5 veenihaigus (foto Veronika Palmiste-Kallion).
Foto 6. CEAP klassifikatsiooni C6 veenihaigus (foto Veronika Palmiste-Kallion).
Lisa 1. Kroonilise veenihaigusega patsiendi käsitluse algoritm
Lisa 2. Alajäseme veenilaiendite ja kroonilise venoosse puudulikkusega patsiendi invasiivse ravi eelne Doppler ultraheliuuringu protokoll (kooskõlastatud Eesti Radioloogia Ühinguga)
- Süva- ja pindmiste veenide tromboosi hindamine (patsient lamab, istub või seisab): vFC, vFS, vP, sääreveenide ülemine kolmandik, vajaduse korral niudeveenid, varikoossete pindmiste veenide olemasolul hinnata tromboosi osas.
- Süvaveenide klappide hindamine, refluksi hindamine (patsient seisab): vFC, vFS proksimaalne osa – Valsalva katse; vFS ja vP distaalne osa – sääre kompressioon.
- Pindmiste veenide hindamine (patsient seisab)
a. kas varikoos tüveharudel: hinnatakse v. saphena magna ja v. saphena parva läbimõõtu ja refluksi. Refluksi hindamiseks sääre kompressioon. Refluksi hindamine v. saphena magna ja v. saphena parva proksimaalse klapi osas + vajaduse korral varikoossest kohast või harust distaalsemalt
b. kui esineb varikoosne koht: perforantveeni hindamine (laius > 4 mm), refluksi hindamine perforantveenis
c. tromboosi hindamine pindmistes veenides (patsient lamab, istub või seisab).