Bariaatrilise patsiendi käsitlus enne ja pärast kirurgilist sekkumist

Bariaatriline kirurgia tähendab erinevaid kirurgilisi sekkumisi seedetraktis, mille eesmärk on saavutada oluline ja püsiv kaalulangus ja rasvumisega kaasnevate metaboolsete häirete (nt II tüüpi diabeet, kõrge kolesterool) leevendumine. Kirurgilise sekkumisega vähendatakse mao mahtu või lühendatakse peensoole seda osa, mida allaneelatud toit läbib. Mõlemal juhul on eesmärk sama: piirata toidu ja toiduenergia tarbimist. Pärast operatsiooni saavutavad patsiendid täiskõhutunde väiksema toidukoguse söömisel, tarbides nii vähem kaloreid. Lisaks muudab bariaatriline kirurgia oluliselt patsientide toidueelistusi ning söömiskäitumist. Selle tulemusena langeb kehakaal püsivalt, leevenduvad kaasuvad haigused nagu II tüüpi diabeet või kõrgvererõhktõbi ning pikeneb inimese eluiga.

Kaasuvad  haigused,  mille  leevendumine  või  taandumine  pärast  bariaatrilist operatsiooni on teaduslikult tõendatud:
•    II tüüpi diabeet
•    südame isheemiatõbi
•    kõrgvererõhktõbi
•    kõrgenenud vere kolesteroolisisaldus
•    haiguslik norskamine ehk obstruktiivne oneapnoe
•    liigesehaigused
•    infarkti- või insuldijärgne seisund
•    polütsüstiliste munasarjade sündroom
 

Laparoskoopilise maost möödajuhtiva operatsiooni ehk bypass operatsiooni käigus moodustatakse söögitoru külge väike, umbes 30 ml mahuga magu, millega ühendatakse peensool. Allaneelatud toit liigub söögitorust väikesesse makku ja sealt edasi peensoolde. Sellega juhitakse toit mööda suurest maost, kaksteistsõrmiksoolest ja peensoole algusosast.
 
See operatsioon toimib erinevatel viisidel. Esiteks mahutab uus magu oluliselt väiksemaid toidukoguseid, mis tähendab omakorda vähem tarbitud kaloreid. Teiseks tekitab toidu ümberjuhtimine maost ja kaksteistsõrmiksoolest muudatusi nälja- ja täiskõhutunnet reguleerivates hormoonides. See vähendab näljatunnet ning samuti mõjutatakse sellega peamiseid mehhanisme, mille kaudu ülekaal tekitab II tüüpi diabeeti.
 

Laparoskoopilise vertikaalse maoresektsiooni ehk sleeve'i operatsiooni käigus eemaldatakse pikisuunaliselt umbes 80% maost. Allesjäänud maost moodustatakse
2–3 sentimeetrise läbimõõduga ja 100–150 ml mahuga toru, mis süües täitub ja tekitab täiskõhutunde juba väikeste toidukoguste söömisel.
 
Uus magu mahutab oluliselt vähem toitu ja see omakorda vähendab tarbitud kalorite hulka. Teiseks mõjutab operatsioon hormoone, mis soodustavad täiskõhutunde teket, vähendavad näljatunnet ja reguleerivad veresuhkru taset.
 

 

Operatsiooni käigus paigaldatakse mao ülemise osa ümber silikoonmuhv, mis ahendab liivakella taoliselt mao valendikku ja takistab toidu kiiret edasiliikumist. Muhvi diameetrit saab muuta, süstides sinna naha alla asetseva pordi kaudu vedelikku. Maopaela asetamisega saab piirata mao mahtu ja seeläbi söödava portsjoni suurust.
 
Kaalulangus on pärast operatsiooni aeglasem ja väiksem, 40–50% ülekaalust. Endise anatoomia taastamine pärast maopaela asetamist on võimalik. Võrreldes maost möödajuhtiva operatsiooniga ei vähenda maopaela asetamine toitainete imendumist ning seetõttu tekib vitamiinide defitsiiti harva. Peamised probleemid pärast operatsiooni  on  iiveldustunne  ja  oksendamine.  Lisaks  võivad  tekkida väiksemad  kirurgilised  hädad,  näiteks  probleemid  pordiga,  haavainfektsioon ning väikesed veritsused. Maopael on võõrkeha, mis vajab varem või hiljem eemaldamist  või  asendamist.  Maopaela  operatsioonide  arv  on  Eestis  väike (alla 10 operatsiooni aastas), kuna need ei kuulu haigekassa rahastatavate maovähendusoperatsioonide hulka. Täpsema info saamiseks pöörduge oma raviarsti poole.
 

Maoballooni paigaldamine on kiireim ja lihtsaim mittekirurgiline bariaatriline protseduur.   Pehme   silikoonist   balloon   viiakse   endoskoobi   abil   makku. Maos täidetakse  tühi  balloon  steriilse  vedelikuga.  Täidetud  balloon  võtab enda alla suure osa maost ning tekitab täiskõhutunde. Balloon toimib kõige paremini koos asjakohase toitumise ja piisava kehalise koormusega. Ballooni kasutamisel saavutatav kaalulangus on 15–25% ülekaalust. Balloon ei sobi pikaajalise kaalukontrolli vahendina. Balloon võib makku jääda kuueks kuni kaheteistkümneks kuuks, seejärel see eemaldatakse või asendatakse. Haigekassa rahastatavate kaalulangetamise meetodite hulka maoballoon ei kuulu. Täpsema info saamiseks pöörduge oma raviarsti poole.

Kuigi valdav osa opereeritud patsientidest on ravitulemusega rahul, ei ole ükski bariaatriline operatsioon ohtude ja kõrvaltoimeteta. Ainult ausas arutelus koos oma kirurgiga saate otsustada, milline operatsioonitüüp on Teile sobivaim ja ohutuim.  

 

Lõviosa bariaatrilistest operatsioonidest tehakse tänapäeval laparoskoopiliselt. See meetod nõuab väiksemaid sisselõikeid, tekitab väiksemaid kudede kahjustusi, lüheneb patsiendi haiglas viibimise ja taastumise aeg ning väheneb operatsioonijärgsete probleemide (eriti haavainfektsiooni ja armisonga) oht.
 
Laparoskoopiline operatsioon ei sobi siiski kõigile patsientidele. Lähenemisviisi valik sõltub mitmetest teguritest, aga eeskätt kirurgi kogemustest, eelnevatest kõhuõõne operatsioonidest ja nendest põhjustatud liidetest. Avatud operatsiooni puhul avatakse kõhuõõs traditsioonilisel moel 15–30 sentimeetrise lõikega.

Bariaatriline operatsioon võimaldab märkimisväärset kaalulangust ja võib oluliselt parandada patsientide terviseseisundit, kuid see pole lahendus kõigile elumuredele.  

Konkreetse patsiendi operatsiooni tulemuslikkus ei ole ette ennustatav ja ehkki keskmiselt kaotavad patsiendid umbes 2/3 oma üleliigsest kaalust, on võimalik ka väiksem või suurem kaalulangus. Kaalukaotuse kiirus võib olla erinev ning on patsiente, kes saavutavad maksimaalse oodatava kaalulanguse esimese aasta lõpuks ning neid, kelle kaal stabiliseerub alles kaks aastat pärast operatsiooni.
 
Võimaliku ülekaalu vähenemise protsendi arvutamiseks on vaja teada patsiendi ideaalkaalu, mis erialase kirjanduse põhjal antakse lähtuvalt kehamassiindeksist (KMI) 25 kg/m2. Lisaks on vaja teada patsiendi pikkust. Ideaalkaal = (pikkus meetrites) ruudus korda KMI (25 kg/m2).
 
Patsiendi kehakaal on operatsioonile tulles on 130 kg, pikkus 1,68 m. Tema ideaalkaal kehamassi indeksi 25 kg/m2 juures on aga 70 kg. Ülekaalu on sel patsiendil 130 kg – 70 kg = 60 kg. Keskmiselt võib ta oma 60-kilosest ülekaalust operatsiooniga kaotada 2/3 ehk 40 kg. Seega on patsiendi eeldatav kaal kaks aastat pärast operatsiooni 90 kg.
 

Mida suurem on inimese kehamassiindeks, seda suurem on operatsiooni tagajärjel tekkida võivate tüsistuste risk. Lühiajaline (2–6 nädalat) dieet enne operatsiooni langetab  Teie  kehamassiindeksit  ning  seeläbi  väheneb  tüsistuste  tekkimise risk. Operatsioonieelne dieet on kõrge valgu ja madala süsivesikute sisaldusega ning piisava hulga vedelikega. See dieet on oluline kolmel põhjusel: väheneb operatsiooniaegse veritsuse risk,  kiireneb operatsioonijärgne paranemine ning vähenevad maksa mõõtmed. Rasvunud ja suur maks võib operatsiooni muuta tehniliselt keeruliseks, sest see raskendab kirurgi juurdepääsu maole ning suurendab maksa vigastamise riski operatsiooni ajal. Samuti annab operatsioonieelne dieet Teie organismile toitaineid, eeskätt valke, mida vajate operatsioonist taastumiseks.
 

Suitsetamisest peaks loobuma vähemalt kuus nädalat enne igasugust üldnarkoosis toimuvat operatsiooni, sest suitsetamine enne operatsiooni suurendab operatsioonijärgsete tüsistuste (südameinfarkt, insult, trombembooliad, infektsioon, kopsu- põletik ja surm) riski. Kuue nädala jooksul pärast suitsetamisest loobumist paraneb kopsude töö ja organismi hapnikuga varustatus, väheneb trombide tekkimise oht ning tugevneb immuunsüsteem.
 

Kehaline aktiivsus operatsioonieelsel ajal parandab enesetunnet, üldist toonust, kopsude ja südame võimekust. Püüdke lisaks oma igapäevatoimetustele (töötamine, poes käimine ja koristamine) ka kõndida, jalgrattaga sõita või ujuda vähemalt pool tundi päevas.
 
Piiratud liikumisega patsientidel soovitatakse käia basseinis. Vesi muudab keha kaalutuks ja Teil on kergem harjutusi teha. Mida tervem Te enne operatsiooni olete, seda paremini paranete pärast operatsiooni.

Õige operatsioonijärgne dieet ja söömistehnika aitavad vältida tüsistusi ning suurendada kaalulangust. Te peate olema valmis muutma oma söömise ja joomise harjumusi. On väga oluline mida, kuidas ja kui palju Te sööte.
 
Pärast bariaatrilist operatsiooni peab toitumises järgima kuut peamist põhimõtet:
•    sööge tervislikult
•    sööge kõigepealt valgurikast toitu
•    hoidke oma veresuhkru tase stabiilsena
•    jooge piisavalt vett
•    ärge näksige
•    vähendage nii palju kui võimalik magusa tarbimist
 
Vahetult pärast operatsiooni on kõige olulisem piisavalt vedelikku tarbida. Jooge pidevalt väikeste lonksude kaupa, söögikordadest eraldi 30-minutiliste vahedega, vähemalt 1,2 liitrit päevas. Iivelduse ja kõhulahtisuse ennetamiseks tuleb mahlad lahjendada, vältige väga kuumi või külmi ning gaseeritud jooke.
 
Tavaliselt algab operatsioonijärgne dieet nii selgete (vesi) kui ka läbipaistmatute (mahlad, mehud, jogurt, keefir) vedelike joomisega. Seejärel minnakse üle püreestatud ja pehmetele toitudele, rõhuga valkudel ning juur- ja puuviljadel. Lõpuks, umbes 4–6 nädalat pärast operatsiooni, kui seedetrakt on paranenud, võite hakata sööma tahket toitu.
 
Nii vahetult pärast operatsiooni kui ka edaspidi on oluline ennetada vedelikupuudust. Tume ja hägune uriin, suukuivus ja halb suulõhn võivad viidata liiga vähesele vee tarbimisele.
 
Enamik patsiente kogeb peale operatsiooni isutust, seda ka varem meelepäraste toitude suhtes. See läheb tavaliselt mööda. Ka toidu lõhn võib pärast operatsiooni tekitada vastumeelsust.
 
Järgige peale operatsiooni toitumissoovitusi, mille eesmärk on tagada Teile tasakaalustatud menüü olukorras, kus toidukogused on oluliselt vähenenud. Sellega ennetatakse toitainete defitsiiti ja välditakse lihasmassi kadumist. Nii saavutate suurema tõenäosusega soovitud kaalulanguse ja väldite hilisemat kehakaalu tõusu. Toitumisharjumuste muutmine tundub alguses raske, kuid aja jooksul Te harjute. Isud ebatervislike toitude järele (magusaisu) võivad, aga ei pruugi kaduda. Isudele järele andes väheneb võimalus saavutada soovitud kaalulangus  ja suureneb  tüsistuste oht.
 
Kaalulanguse  perioodil  (1–2  aasta  jooksul  pärast  operatsiooni)  tarbite  Te toiduga vähem kaloreid kui kulutate ja organism kasutab puudujäägi katmiseks oma reserve (rasv- ja lihaskudet). Valgu tarbimine on sel perioodil oluline, et ennetada lihasmassi kadu. Kui kaal stabiliseerub, saate Te suurema osa oma energiavajadusest söögist ja toitumisalased soovitused ei erine oluliselt üldistest toitumissoovitustest.

Haava servad fikseeritakse üksteise vastu õmblustega. Haava servad kleepuvad tihedalt kokku ning haav sulgub 24 tunniga. Õmblustega suletud haav kaetakse tavaliselt haavasideme või -plaastriga.
 
Plaastri vahetamine
Kodus olles saate haava paranemisele kaasa aidata, hoides haava puhta ja kuivana. Vahetage plaaster kohe, kui see on verest või haavaeritisest märgunud, määrdunud või haavalt lahti tulnud. Ka pärast pesemist tuleb märjaks saanud plaastrid vahetada. Enne ja pärast plaastrite vahetamist peske käed. Puhastage haav naha jaoks mõeldud antiseptikuga, laske õhu käes kuivada ning seejärel asetage haavale uus plaaster.
 
Duši alla võite minna 24 tundi pärast operatsiooni. Enne pesemist eemaldage plaaster. Peske haavad voolava leige veega, kuivatage haav ja haava ümbruse nahk õhu käes või õrnalt tupsutades. Vältige haava venitamist ja hõõrumist. Puhastage haav antiseptikuga, laske kuivada ning seejärel asetage haavale uus plaaster. Plaastrit tuleb vahetada iga kord peale duši all käimist või üle päeva kuni haavaõmbluste eemaldamiseni. Niidid eemaldatakse 10.–14. päeval peale operatsiooni.
 
Haavavalu korral võtke arsti määratud valuvaigistit. Nii õmblusniitidega haav kui ka eemaldatud niitidega haav võib avaneda, seetõttu vältige raskuste tõstmist ning piirake füüsilist koormust kolme nädala jooksul peale operatsiooni. Haavapõletik tekib pärast bariaatrilist kirurgiat harva.
 
Normaalne haav võib olla kipitav, hell või tuim, nahapinnast veidi kõrgem või kergelt punetav, haava ümbruses võib esineda sügelemist või verevalumeid.
 
Võtke ühendust arsti või õega, kui haav(ad) on muutunud erepunaseks, haava piirkond on turses ja kuumab.
 
Perearsti/-õe poole on põhjust pöörduda ka siis, kui:
 
•    haav valutab/tuikab pidevalt
•    haavast eritub vedelikku (nt veri, mäda) enam kui paar tilka päevas
•    haav lõhnab ebameeldivalt
•   kehatemperatuur tõuseb üle 37,5 °C, tekib  üldine nõrkus ja halb enesetunne ning haavas on näha eelpool loetletud põletikutunnused
•    haav avaneb

Suitsetamine pärast operatsiooni halvendab haavade paranemist, sest suitsetamine takistab hapniku transporti veres ning pikendab seeläbi paranemisprotsessi. Suitsetajatel on neli korda suurem risk mao-peensoole ühenduse haavandi ja ahenemise tekkeks peale mao bypass operatsiooni võrreldes mittesuitsetajatega. Suitsetamine võib põhjustada ka mao- ja sooleärritust.

Teie emotsionaalne seisund võib pärast bariaatrilist operatsiooni olla kõikuv. Võite tunda hirmu, olla ebakindel või tujukas. Ebamugavustunnet võivad tekitada ka sotsiaalsed olukorrad, kuna pole võimalik süüa ja juua nii nagu varem.
Pärast operatsiooni toimuvad Teie elustiilis suured muutused. Ebareaalsed eesmärgid, oodatust väiksem kaalulangus, toitumise muutumine koos hormonaalsete muutustega ja kaalulangusest tekkiv üleliigne nahk võivad viia operatsioonijärgse depressioonini. Bariaatrilistel patsientidel esineb teistest sagedamini varem diagnoosimata ja ravimata psüühikahäireid (ärevus, depressioon, söömishäired), mis võivad pärast operatsiooni süveneda. Asjakohase psühholoogilise ja psühhiaatrilise abiga on need reeglina seljatatavad ja mööduvad.
 
Suhted perekonna ja sõpradega võivad muutuda, sest nad ei ole harjunud nn uue Teiega. Mõnel juhul parandavad muudatused kehakuvandis ning enesehinnangus patsiendi seksuaalelu ja suurendavad suhtes lähedustunnet. Samas võib Teie muutumisest end ohustatuna tunda suhte teine osapool.
 

Bariaatriline kirurgia muudab Teie edaspidist ravimite kasutamist. Oluline on operatsioonijärgselt ravimeid võtta nii, et see oleks Teile ohutu.
 
Paljud laialt kasutatavad põletikuvastased ja valuvaigistavad ravimid (ibuprofeen, diklofenak, ketoprofeen) ärritavad magu ja suurendavad maohaavandi tekke riski pärast bypass operatsiooni. Seetõttu peaksid bypass lõikuse läbinud patsiendid selle ravimi pikaajalisest kasutamisest hoiduma. Lühiajalise (2–3 päeva) ja juhusliku kasutamise korral on ibuprofeeni võtmine lubatud. Pikajaalise valuravi puhul peaks esmavalik olema paratsetamool või vajadusel opiaadid (tramadool).
 
Toimeainet aeglaselt vabastavad ravimid võivad sõltuvalt operatsiooni tüübist olla ebaefektiivsed, kuna selliste ravimite puhul on imendumise aeg tavaliselt 2–12 tundi ning need võivad enne lõplikku imendumist läbida seedetrakti. Sama kehtib kaetud tablettide ja kapslites ravimite kohta, kuna kate ei pruugi jõuda sooles laguneda ja ravim väljutatakse kehast enne, kui see imendub.
 
Suukaudsete rasestumisvastaste vahendite imendumine ei pruugi peale operat- siooni olla efektiivne ja seetõttu ei saavutata veres vajalikku toimeaine kontsent- ratsiooni. Soovitatav on kasutada muid vahendeid, näiteks nahaplaastreid või emakasiseseid vahendeid.


Vitamiinid ja toidulisandid
Vitamiinide asendusravi vajadus pärast bariaatrilist operatsiooni sõltub operatsiooni tüübist, aga peaaegu kõik patsiendid vajavad neid vitamiinide vaegusest tingitud tüsistuste ennetamiseks ning maksimaalse kaalulanguse saavutamiseks. Häireteta toimimiseks vajab Teie organism õiges koguses õigeid vitamiine ja mineraale. Tarvitage vitamiine vastavalt bariaatriaõe, kirurgi või toitumisnõustaja soovitustele(sh raseduse ajal), eriti tähtsad on raud, foolhape, kaltsium ja B₁₂-vitamiin.

Regulaarne kehaline koormus ehk treening on üheks bariaatrilise ravi nurgakiviks ja kaalulanguse püsimise eelduseks. Liikumine aitab kaalu langetada ning kaalulangust säilitada.
 
Liikuge haiglast koju jõudes iga päev vähemalt 60 minutit. Valige esialgu aeglasem tempo ja tõstke vastupidavuse kasvades tempot endale sobiva kiiruseni. Kuue nädala möödumisel on õige aeg alustada suurema intensiivsusega regulaarsete treeningutega, mille hulka kuuluvad lihaseid tugevdavad ning paindlikkust ja vastupidavust suurendavad harjutused.
 
Treenige vähemalt kolm korda nädalas ja mitte vähem kui 3–4 tundi nädalas (kepikõnd, rattasõit, ujumine, fitness jne).

Pärast  bariaatrilist operatsiooni võite  saavutada eesmärgiks olnud  madalaima kaalu 1–3 aasta möödudes. Seejärel kogeb enamik patsiente mõningast kaalutõusu (u  5–10% kehakaalust). Sõltumata sellest, millist operatsiooni tüüpi kasutati, püsib kaalutõusu risk kogu edaspidise elu. Pikas perspektiivis hakkab kuni 80%-l patsientidest kaal aastate jooksul aeglaselt tõusma, kuid sellest hoolimata säilib elu jooksul märkimisväärne (rohkem kui pool oma ülekaalust) kaalulangus enamikul patsientidest.
 
Väiksemat operatsioonijärgset kaalulangust või kaalutõusu põhjustavad erinevad faktorid. On mitmeid asju, mida Te saate teha, et hoida kaalutõus minimaalsena.
 
Operatsioonijärgset kaalutõusu võivad põhjustada:
 
•    tervishoiutöötajate või toitumisnõustajate antud toitumissoovituste eiramine;
•    pidage kinni Teile antud soovitustest ning sööge nii tervislikult kui võimalik;
•    ärge pöörduge tagasi oma vanade söömisharjumuste juurde;
•    mao laienemine, mille tulemusena  tarbite  rohkem kaloreid;
•    vähene kehaline aktiivsus;
•    kehakaalu tõusu võivad põhjustada ka mõned ravimid. 

Kui Teil on plaanis rasestuda, oodake sellega pärast operatsiooni vähemalt 18 kuud. See on aeg, mil kehakaal langeb, toitumine pole veel tasakaalustunud ning rasedus oleks sellel perioodil organismile liiga suur koormus.
 
Hiljem on rasedus nii emale kui ka lapsele tavaliselt ohutum kui enne operatsiooni. Informeerige ämmaemandat, millist tüüpi operatsioon Teile tehti ning kas pärast operatsiooni esines tüsistusi, näiteks kordusoperatsioon, trombid või vereülekanne.
 
Tavaliselt võtavad naised peale bariaatrilist operatsiooni raseduse ajal ootuspäraselt kaalus juurde. Mõnikord võib neil kaal raseduse ajal aga hoopis langeda. Sellisel juhul tuleks üle vaadata toitumine ning teha vereanalüüsid, et tagada vajalike toitainete ja vitamiinide kättesaadavus.
 
Raseduse ajal peab tarvitama spetsiaalseid rasedatele mõeldud multivitamiine. Rasedad vajavad peaaegu kaks korda rohkem rauda ja foolhapet ning seda on rasedatele mõeldud vitamiinide koostise puhul arvesse võetud. Kui vähegi võimalik, soovitame vitamiinide ja mineraalainete defitsiiti ennetada juba enne rasestumist. Oluline on jätkata vitamiinide tarvitamist ka pärast sünnitust ja rinnaga toitmise ajal.
 
Patsiendid, kes on rasestunud pärast bariaatrilist operatsiooni, vajavad toitumisalast  nõustamist  ning  vereanalüüse  (sh  albumiin,  raud,  foolhape, foolhape, kaltsium, B₁₂-vitamiin ja D₃-vitamiin), et ennetada vitamiinidefitsiidi tekkimist.
 
Vereanalüüsid tuleb teha raseduse igal trimestril.
 
Normaalne ja komplikatsioonideta sünnitus on peale bariaatrilist operatsiooni tavaline. Bariaatriline operatsioon ei ole põhjus keisrilõike tegemiseks.

Glükoositaluvuse  test,  mida  kasutatakse  rasedusdiabeedi  väljaselgitamiseks, ei ole pärast maost möödajuhtivat operatsiooni hästi talutav, sest see tekitab dumping-sündroomi. Selle vältimiseks ei soovitata juua testi tegemiseks üldiselt kasutatavat glükoosisiirupit, vaid tasub otsida alternatiive. Ühe võimalusena võiks veresuhkrut mõõta hommikuti tühja kõhuga ning pärast hommikusööki ühe nädala jooksul.

Dumping-sündroomi tekkimine pärast laparoskoopilist maost möödajuhtivat operatsiooni (nn bypass) või laparoskoopilist vertikaalset maoresektsiooni (nn sleeve) operatsiooni on levinud. Sümptomiteks võivad olla näiteks kõhulahtisus, iiveldus, südame kloppimine, peapööritus.
 
Dumping-sündroomi tekkepõhjused ei ole lõpuni selged. Arvatakse, et põhjuseks on toidu kiire liikumine maost peensoolde. Dumping-sündroom on seotud rafineeritud (lahustuvate) suhkrute või kõrge glükeemilise indeksiga süsivesikute söömisega (kartul, banaanid, rosinad, sai, pannkoogid, valged makaronid, manna, kartulikrõpsud, valge riis, kiirkaerahelbed, maisihelbed, müsli, suhkur ja maius- tused, magusad joogid). Samuti piimatoodete, mõnede rasvade ning praetud toitude söömisel. Selliste toitude kiire liikumine maost peensoolde põhjustab rea füsioloogiliste protsesside teket: näiteks veresuhkru taseme kõikumist, vedeliku ümberjaotumist, hormonaalseid muutusi.
 
Dumping-sündroom ei ole tingimata halb. Kui sündroom tekib peale lihtsuhkruid sisaldavate toitude söömist, siis suure tõenäosusega hakkab patsient selliseid toite vältima. See on kaitsemehhanism, mis ütleb: „Ma poleks pidanud seda sööma juba esimesel korral ja kindlasti ei söö ma seda uuesti”. Lihtsuhkrud vähendavad kaalulangust ja neid tuleb igapäevases menüüs vältida. Halb on see, et dumping-sündroom halvendab enesetunnet, seda võib segamini ajada teiste terviseprobleemidega, on häiriv ning mõnikord raskesti ära hoitav.
 
Õnneks ei vaja dumping-sündroom tavaliselt ravi ning parema enesetunde saavutamiseks piisab toitumise muutmisest.
 
Dumping-sündroom võib tekkida kahel viisil:
 
Varane dumping, mis tekib 10–30 minutit pärast sööki ning hiline dumping, mis tekib 1–3 tundi pärast sööki.
 
Varane dumping-sündroom tekib, kui toit (eriti kõrge suhkrusisaldusega toit) liigub maost kiiresti peensoolde, mille tagajärjel tõmmatakse vedelik (vesi) veresoontest peensoolde. Vedeliku ümberpaiknemine ongi varase dumping- sündroomi sümptomite (puhitus, kõhulahtisus, peapööritus, südame kloppimine, pulsi kiirenemine, higistamine, iiveldustunne, oksendamine) põhjustajaks.
 
Hiline dumping-sündroom on põhjustatud hüpoglükeemiast (madal veresuhkur). Kui süüa palju süsivesikuterikast toitu, siis imendub peensoolest vereringesse palju suhkrut. Organism vastab sellele suurema ja ülemäärase hulga insuliini vabastamisega  ning  veresuhkru  tase  langeb  alla  normi.  Sümptomiteks  on ärevus, kõhulahtisus, peapööritus, minestamine, nõrkus, südame kloppimine, keskendumisraskused, tugev näljatunne, higistamine.

Juuste väljalangemine kestab harva kauem kui kuus kuud. Juuste väljalangemine lõpeb, kui kehakaal ja toitumine stabiliseeruvad. Vaja on aega ja kannatlikkust. See on ajutine seisund ning kunagi ei kuku välja kõik juuksed. Tarbige piisavalt valku, sest valk on peamine juuste ehitusmaterjal. Lisaks valgule on juuste kaotus seotud ka raua, tsingi, rasvhapete, B₁₂-vitamiini ning biotiiniga. Probleemide vältimiseks on oluline tarvitada Teile soovitatud vitamiine ja mineraalaineid.

Selle probleemiga puutuvad pärast suurt kaalulangust kokku kõik patsiendid. Kõige rohkem häirib patsiente liigne nahk kõhu, õlavarte, reite ja rindade piirkonnas. Tegemist võib olla nii meditsiinilise kui ka esteetilise probleemiga. Liigse naha eemaldamise plastilise operatsiooni abil võtab ette umbes 20% patsientidest. Sageli on vaja teha mitu operatsiooni. Plastilise operatsiooni ajaks peab kehakaal olema stabiliseerunud ja reeglina oodatakse pärast maovähenduslõikust vähemalt 18 kuud.

Käige kõigil ettenähtud järelkontrolli visiitidel: esimese kahe aasta jooksul bariaatrilise väljaõppega õe või opereerinud kirurgi ja hiljem perearsti juures.

Bariaatrilise kirurgiaga seotud terviseprobleemide korral soovitame kiiret sekkumist mittevajavate juhtumite puhul esmalt konsulteerida oma perearstiga, kes vajadusel suunab patsiendi bariaatriaõe või opereerinud kirurgi vastuvõtule.
 
Erakorralist abi vajavates situatsioonides soovitame pöörduda EMOsse sellises raviasutuses, kus tehakse bariaatrilisi operatsioone ning kus on olemas pädevus bariaatrilise kirurgia tüsistuste ravimiseks (Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum, Ida- ja Lääne-Tallinna keskhaiglad ning Pärnu Haigla ja Viljandi Haigla).