Vaegnägijale
Lamatiste ennetamine ja ravi
Mis on lamatis?
Kui inimene ei saa haiguse tõttu iseseisvalt liikuda või on täiesti voodikeskne, ohustavad teda mitmesugused terviseprobleemid, sealhulgas lamatised. Lamatis on lokaalne naha ja/või nahaaluskoe kahjustus, mis tekib surve tõttu või nihkumise, hõõrdumise ja surve koosmõjul. Tavaliselt tekib lamatis luueendite piirkonnas ehk nendes kohtades, kus luu on nahale lähedal.
Lamatis on tihti valulik ja selle eest hoolitsemine võib kesta kuid. Järjepideva hooldamisega on lamatist aga võimalik ennetada ja ravida.
Lamatis on tihti valulik ja selle eest hoolitsemine võib kesta kuid. Järjepideva hooldamisega on lamatist aga võimalik ennetada ja ravida.
Kellel võib lamatis tekkida?
Lamatis võib tekkida kõigil, kuid osa inimesi on nende tekkele vastuvõtlikumad. Lamatise teket soodustavad järgnevad tegurid:
•Piiratud liikumine. Risk on suurem, kui inimene on terve päeva voodis. Olukord süveneb, kui inimene ei suuda ilma kõrvalise abita keret või jäsemeid liigutada, näiteks pärast traumat (puusaliigese piirkonna murrud, pikaaegne kipsravi, muud liikumispiirangud või lahast nõudvad traumad). Samuti on tekkerisk suurem, kui ta ei suuda säilitada asendit, millesse ta on pandud, ja nihkub voodis valesse asendisse. Terve päeva ratastoolis viibiv inimene on samuti ohustatud.
• Tundlikkushäired. Risk suureneb, kui inimene ei tunne ebamugavust ja valu, mis tekib pikka aega ühes asendis lamamisel, või ei reageeri sellele tundele õigel ajal (nt siis, kui esineb naha tundlikkuse häire). Kui inimesel on teadvusehäire või ta on pidevalt uimane (näiteks rahustite mõjul), vähendab see veelgi õigeaegset ebamugavustundele reageerimist.
•Niiskustase. Risk suureneb, kui inimene higistab palju ja riided või voodilinad on pidevalt märjad või kui tal esineb uriini- või roojapidamatus, mille tõttu kasutatakse iga päev mähkmeid. Liiga kuiva naha korral on samuti suurem risk lamatise tekkeks.
•Toitumine. Risk suureneb, kui piiratud liikumisvõimega inimene ei söö piisavalt täisväärtuslikku toitu, sööb enamjaolt näiteks kolmandiku toiduportsjonist või tarbib minimaalselt vedelikku.
Lamatise tekkeriski suurendavad oluliselt järgmised seisundid ja haigused:
•Piiratud liikumine. Risk on suurem, kui inimene on terve päeva voodis. Olukord süveneb, kui inimene ei suuda ilma kõrvalise abita keret või jäsemeid liigutada, näiteks pärast traumat (puusaliigese piirkonna murrud, pikaaegne kipsravi, muud liikumispiirangud või lahast nõudvad traumad). Samuti on tekkerisk suurem, kui ta ei suuda säilitada asendit, millesse ta on pandud, ja nihkub voodis valesse asendisse. Terve päeva ratastoolis viibiv inimene on samuti ohustatud.
• Tundlikkushäired. Risk suureneb, kui inimene ei tunne ebamugavust ja valu, mis tekib pikka aega ühes asendis lamamisel, või ei reageeri sellele tundele õigel ajal (nt siis, kui esineb naha tundlikkuse häire). Kui inimesel on teadvusehäire või ta on pidevalt uimane (näiteks rahustite mõjul), vähendab see veelgi õigeaegset ebamugavustundele reageerimist.
•Niiskustase. Risk suureneb, kui inimene higistab palju ja riided või voodilinad on pidevalt märjad või kui tal esineb uriini- või roojapidamatus, mille tõttu kasutatakse iga päev mähkmeid. Liiga kuiva naha korral on samuti suurem risk lamatise tekkeks.
•Toitumine. Risk suureneb, kui piiratud liikumisvõimega inimene ei söö piisavalt täisväärtuslikku toitu, sööb enamjaolt näiteks kolmandiku toiduportsjonist või tarbib minimaalselt vedelikku.
Lamatise tekkeriski suurendavad oluliselt järgmised seisundid ja haigused:
- dementsus, mille puhul väheneb inimesel võime väljendada oma soove, ebamugavust või valu;
- üle- või alakaalulisus;
- lamatis anamneesis;
- diabeet ja veresoonkonna haigused;
- hospiitsravi
Kuhu võib lamatis tekkida ja kuidas lamatist ära tunda
Lamatis tekib kiiremini nendesse kehapiirkondadesse, mis on pideva surve all. Lamatis võib kõige kergemini tekkida kuklale, kõrvade taha, küünarnukkidele, abaluudele, istmikupiirkonda, puusadele, põlvedele, pahkluudele ja kandadele. Nendes kohtades on luuline pind nahale väga lähedal.
vaata ka juhenis joonist 1
Lamatise esimesed tunnused:
vaata ka juhenis joonist 1
Lamatise esimesed tunnused:
- Riskipiirkonnas on naha punetus, mis ei kao survest vabanemisel
- Võrreldes kahjustamata piirkonnaga võib punetav ala olla valulikum, tihkem, pehmem, soojem või jahedam.
Lamatise edasine areng
- Tekib nahakahjustus
- Nahk läheb katki, tekib pindmine haavand või vill
Lamatise süvenemine
- Lamatis haarab enda alla rasvkoe ja lihased ning ulatub lõppstaadiumis luuni, moodustades uuriseid ja õõnestisi.
- Sekkumata jätmise korral areneb lamatis kiiresti mõne tunni kuni nädala jooksul. Lamatise süvenemise kiirus sõltub patsiendi üldseisundist ja hooldusvõtetest ning on seetõttu individuaalne
- Lamatisele iseloomulik koevigastus võib olla suurem ja ulatuslikum, kui naha pinnalt paistab.
Kuna lamavatel haigetel esineb tihti ka närvikahjustusi, ei pruugi nad valu tunda. Seetõttu jääb vigastus piisava tähelepanuta. Lamatiste esimeste tunnuste ilmnemisel tuleb kohe tegut-sema hakata, et olukorra süvenemist peatada.
Kuidas lamatist ennetada?
Olukorra ja naha hindamine
Igal liikumis- ja aktiivsuspiiranguga inimesel on teatud riskitegurid, mis just talle ebasoodsate olude kokkulangemisel mõju avaldavad. Kui inimesel esineb mõni eelmises peatükis loetletud riskifaktor, tuleb tegutseda järgnevalt:
Igal liikumis- ja aktiivsuspiiranguga inimesel on teatud riskitegurid, mis just talle ebasoodsate olude kokkulangemisel mõju avaldavad. Kui inimesel esineb mõni eelmises peatükis loetletud riskifaktor, tuleb tegutseda järgnevalt:
- vaatle ja hinda inimese nahka (eriti riskipiirkondi) võimalikult sageli. Tee seda näiteks hooldustoimingute ajal, kui vahetad hooldatava ihupesu, mähkmeid või teete hommikust tualetti;
- hoolitse selle eest, et nahk oleks kuiv ja puhas;
- pööra viivitamatult tähelepanu sellele piirkonnale, mille puhul tunneb hooldatav valu, kipitustunnet või survet. See võib olla lamatise esmane sümptom. Kui naha punetus ei kao pärast survest vabastamist, võib seda pidada lamatise tekke alguseks;
- ära kindlasti masseeri punetavat piirkonda! On leitud, et kahjustunud piirkonna masseerimine võib tekitada koekahjustuse, mis võib viia lamatise tekkeni.
Keskkonna sobitamine
Et tagada hea hooldus, võib olla vajalik kodu ümberkorraldamine inimese vajaduse järgi. Hooldaja või pereliige peab patsiendi voodile soovitatavalt mõlemalt poolt ligi pääsema. Naha seisundi hindamiseks on vajalik hea valgustus. Kasuta vajaduse korral lisavalgustust ja pane vajalikud hooldusvahendid käeulatusse.
Et tagada hea hooldus, võib olla vajalik kodu ümberkorraldamine inimese vajaduse järgi. Hooldaja või pereliige peab patsiendi voodile soovitatavalt mõlemalt poolt ligi pääsema. Naha seisundi hindamiseks on vajalik hea valgustus. Kasuta vajaduse korral lisavalgustust ja pane vajalikud hooldusvahendid käeulatusse.
Asendivahetus ja toestamine
- Kasuta surve vähendamiseks patju ja muid vahendeid, näiteks spetsiaalselt kandade tõstmiseks mõeldud abivahendeid.
- Parim viis lamatise ennetamiseks on kehaasendi muutmine, mille tulemusel vabaneb piirkond survest. Kui inimene suudab ise oma asendit muuta, siis tuleb seda igal võimalusel teha. Asendit tuleks muuta kohe, kui inimene tunneb surve all oleval kehaosal ebamugavust.
- Võimaluse korral tuleks voodis teha jäsemeharjutusi: varvaste painutamist ja sirutamist, labajalgade rotatsioone, kannakõõluse sirutamist (varvaste surumine hüppeliigesest nina poole), jalgade põlveliigesest painutamist ja sirutamist (konnaasendisse surumine) ning puusaliigeste rotatsioone. Need harjutused kiirendavad vereringet ja aitavad seeläbi kaasa lamatiste ennetamisele. Füsioterapeut võib aidata lamavat haiget ja tema hooldajat harjutuste ja ergonoomiliste (inimesele kõige sobivamate) asendite õppimisel ja abivahendite valimisel.
- Kui lamatise tekkerisk on suur ja inimene lamab tavalisel madratsil, ei tohi olla ühes asendis üle kahe tunni. Lamatiste ennetamiseks spetsiaalse madratsi kasutamisel tuleks kehaasendit muuta iga nelja tunni järel. Asendit tuleb vahetada ka öösel.
- Arvesta naha iseärasusi ja hooldatava soove. Sobilikud asendid on külili, selili, kõhuli ja poolkülili.
- Voodi istumisnurk ei tohiks olla suurem kui 30 kraadi. Peaalust võib tõsta 30 kraadist kõrgemale ainult söömise või muude hooldustoimingute ajaks. Kõrgendatud peaalusega lamades tekib tuharatele suurem surve, mis suurendab lamatise tekkeriski. Tutvu sobivate asendite ja toestamissoovitustega juhendi lisas.
- Kui inimene ei suuda ise oma asendit muuta, tuleb teda aidata, soovitatavalt mitmekesi. Hoidu inimese nihutamisest teda mööda voodipesu libistades. Vajaduse korral kasuta spetsiaalseid abivahendeid, näiteks libistuslina või vooditrapetsit. Mitmekesi asendit muutes ja abivahendeid kasutades väheneb ka hooldaja risk saada nihutamisel vigastusi. Kaasake asendi muutmisel
ka lamaja, et teda aktiveerida ja enda koormust vähendada. Valitud asendi säilitamiseks ja nihkumise vältimiseks toesta hooldatavat patjade või muude abivahenditega. - Ratastoolis istuval patsiendil suureneb surve riskipiirkondadele, eriti tuhara- ja ristluu piirkonnale. Seepärast ei tohi ratastoolis üle kahe tunni liikumatult istuda. Kui inimene on võimeline kehaasendit ise muutma, õpeta talle harjutusi ja võtteid selle ohutuks tegemiseks ning julgusta teda surve all olevaid kehaosi ratastoolis olles liigutama võimalikult sageli, soovitatavalt iga 15 minuti järel (vt pildid 6-8). Kasuta ratastoolis istuva inimese puhul ratastoolipatju ja muid meetmeid, et kehaasendit toestada. Eelista patsiendi puhul, kes veedab suurema osa päevast ratastoolis istudes, langetatava seljaosa ja reguleeritava istmeosaga ratastooli. Vali kehamõõtmetele sobiva suurusega ratastool.
Enne ratastoolis istuva inimese asendi muutmist taga tema ohutus:
- kontrolli, et ratastooli rattad oleksid lukus
- veendu, et jalad oleksid toestatud põrandale või ratastooli jalatoele
- veendu, et suurem osa reiest toetub tugipinnale
- selgita inimesele enda korraldusi, et tema kukkumist vältida
Tutvu ratastoolis istuva patsiendi meelespeaga kehaasendi säilitamiseks ja muutmiseks ratastoolis (vt juhendis pildid 4-6).
Harjutused ratastoolis inimestele
Hooldatav võiks riskipiirkondade surve vähendamiseks proovida järgmiseid harjutusi:
- küünitada kätega ratastooli ees oleva eseme poole, tõstes samal ajal tuharaid istmelt (vt juhendis pilt 5);
- kallutada keha küljele või tõusta ettevaatlikult ülespoole (vt juhendis pilt 6).
Rohkem infot ja pildimaterjali hooldajat säästvate tõstmis- ja ümberpaigutus-tehnikate ning asendiravi kohta leiab „Omastehooldaja käsiraamatust“, mis on kättesaadav MTÜ Eesti Koduabi Seltsi kodulehel https://omastehooldus.eu/
Abivahendid, erivarustus ja nahahooldus
Voodi ja madrats
Mida suurema osa ajast veedab inimene voodis, seda tähtsam on voodi ja madratsi kvaliteet. Ideaalis võiks voodi olla reguleeritava kõrgusega, et lihtsustada hooldaja tööd ja voodis lamaja liikumist eri asenditesse. Võimaluse korral kasuta lamatise tekkeriskiga patsiendi puhul siledapinnalise madratsi (standardmadratsi) asemel püsiva või muutuva survejaotusega madratsit (vt lisa 2). Sobivaks peetakse ka meditsiinilise lambanaha kasutamist, mis aitab niiskust ja temperatuuri paremini juhtida. Kui lambanahka kasutatakse lamatise teket ennetava meetmena, kontrolli lambanaha kasutamise piirkonnas patsiendi naha niiskust ja temperatuuri, välti-maks liigniiskuse ja soojusega seotud ebamugavustunnet ja nahakahjustusi. Kõiki eelmainitud abivahendeid on Eestis võimalik osta või laenutada. Mõne abivahendi soetamiseks saab Eesti Haigekassast soodustust taotleda (vt lisa 3).
Abivahendid asendi toestamiseks ja muutmiseks
Abivahendite kasutamine lihtsustab hooldaja tööd ja tagab selle, et inimese nahale ei tekiks ebaõigetest töövõtetest või keskkonnast tingitud lisavigastusi. Seega on soovitatav kasutada inimese liigutamisel abivahendeid, näiteks libistuslina, lauda või tõstelina. Paiguta voodi külge abivahendid (nt rihm jalutsis, trapets peatsis), millega inimene saab end ise aidata. Kannalamatiste ennetamiseks on soovitatav kasutada kandade tõstmiseks patju. Sobivad tavalised padjad, aga ka spetsiaal-selt selleks välja töötatud toed. Kannatoed ja tugipadjad peavad olema asetatud nii, et kannad oleksid õhus. Lamatise ennetamiseks ei ole soovitatav kasutada eri materjalist rõngaid, sest need võivad tekitada ülemäärast survet. Sobiva abivahendi leidmiseks tuleb pöörduda oma pereõe, -arsti, koduõe või abivahendi pakkuja poole (vt lisa 3).
Voodipesu
Võimaluse korral vali naturaalsest materjalist, niiskust imavad ja õhku läbi laskvad voodiriided ja ihupesu. Linad (sh imavad voodilinad, mis takistavad voodi märgu-mist) peavad voodis olema võimalikult sirgelt. Väiksemgi korts ja konarus võivad pikemalt voodis lebavale inimesele tekitada ebamugavust ja kahjustada tema
nahka.
Naha hooldamine
Kui inimese nahk on terve ja tal ei esine uriini- ega roojapidamatust, võib jätkata harjumuspärase hooldusega. Nahapuhastusvahendi pH peaks olema 5,5. Pärast puhastamist peab nahk jääma kuivaks. Ära hõõru ega masseeri lamatise tekke ris-kipiirkondi, vaid tupsuta nahka õrnalt.
Kui nahk on liiga kuiv või liiga niiske, esineb turse või märkad põletikutunnuseid (punetus, kuumus, valu), kasuta nahale mõeldud kaitsekreeme või -emulsioone. Kuiva naha korral aitavad kreemid vältida naha lõhenemist. Pidevalt niiske naha puhul (uriini- ja/või roojapidamatus, higistamine) vali toode, mis tekitab veekindla kaitsekihi ega lase ärritajatel nahka kahjustada. Vaheta mähkmeid vajaduse tekkel, ootamata nende maksimaalset täitumist. Võimaluse korral võiks lasta nahal õhu käes n-ö hingata. Uriini- või roojapidamatuse puhul eelista nahale sobiva pH-ga nahapuhastusvahendit (pH 5,5).
Mida suurema osa ajast veedab inimene voodis, seda tähtsam on voodi ja madratsi kvaliteet. Ideaalis võiks voodi olla reguleeritava kõrgusega, et lihtsustada hooldaja tööd ja voodis lamaja liikumist eri asenditesse. Võimaluse korral kasuta lamatise tekkeriskiga patsiendi puhul siledapinnalise madratsi (standardmadratsi) asemel püsiva või muutuva survejaotusega madratsit (vt lisa 2). Sobivaks peetakse ka meditsiinilise lambanaha kasutamist, mis aitab niiskust ja temperatuuri paremini juhtida. Kui lambanahka kasutatakse lamatise teket ennetava meetmena, kontrolli lambanaha kasutamise piirkonnas patsiendi naha niiskust ja temperatuuri, välti-maks liigniiskuse ja soojusega seotud ebamugavustunnet ja nahakahjustusi. Kõiki eelmainitud abivahendeid on Eestis võimalik osta või laenutada. Mõne abivahendi soetamiseks saab Eesti Haigekassast soodustust taotleda (vt lisa 3).
Abivahendid asendi toestamiseks ja muutmiseks
Abivahendite kasutamine lihtsustab hooldaja tööd ja tagab selle, et inimese nahale ei tekiks ebaõigetest töövõtetest või keskkonnast tingitud lisavigastusi. Seega on soovitatav kasutada inimese liigutamisel abivahendeid, näiteks libistuslina, lauda või tõstelina. Paiguta voodi külge abivahendid (nt rihm jalutsis, trapets peatsis), millega inimene saab end ise aidata. Kannalamatiste ennetamiseks on soovitatav kasutada kandade tõstmiseks patju. Sobivad tavalised padjad, aga ka spetsiaal-selt selleks välja töötatud toed. Kannatoed ja tugipadjad peavad olema asetatud nii, et kannad oleksid õhus. Lamatise ennetamiseks ei ole soovitatav kasutada eri materjalist rõngaid, sest need võivad tekitada ülemäärast survet. Sobiva abivahendi leidmiseks tuleb pöörduda oma pereõe, -arsti, koduõe või abivahendi pakkuja poole (vt lisa 3).
Voodipesu
Võimaluse korral vali naturaalsest materjalist, niiskust imavad ja õhku läbi laskvad voodiriided ja ihupesu. Linad (sh imavad voodilinad, mis takistavad voodi märgu-mist) peavad voodis olema võimalikult sirgelt. Väiksemgi korts ja konarus võivad pikemalt voodis lebavale inimesele tekitada ebamugavust ja kahjustada tema
nahka.
Naha hooldamine
Kui inimese nahk on terve ja tal ei esine uriini- ega roojapidamatust, võib jätkata harjumuspärase hooldusega. Nahapuhastusvahendi pH peaks olema 5,5. Pärast puhastamist peab nahk jääma kuivaks. Ära hõõru ega masseeri lamatise tekke ris-kipiirkondi, vaid tupsuta nahka õrnalt.
Kui nahk on liiga kuiv või liiga niiske, esineb turse või märkad põletikutunnuseid (punetus, kuumus, valu), kasuta nahale mõeldud kaitsekreeme või -emulsioone. Kuiva naha korral aitavad kreemid vältida naha lõhenemist. Pidevalt niiske naha puhul (uriini- ja/või roojapidamatus, higistamine) vali toode, mis tekitab veekindla kaitsekihi ega lase ärritajatel nahka kahjustada. Vaheta mähkmeid vajaduse tekkel, ootamata nende maksimaalset täitumist. Võimaluse korral võiks lasta nahal õhu käes n-ö hingata. Uriini- või roojapidamatuse puhul eelista nahale sobiva pH-ga nahapuhastusvahendit (pH 5,5).
Toitumine
Lamatise tekkerisk on suurem alatoitumusega patsientidel. Hinda liikumis- ja aktiivsuspiiranguga inimese söögiisu, päevaseid toidukoguseid ning alatoitumuse riski. Pea nõu kodu- või pereõega, kes aitab hinnata alatoitumuse riski ja tunnuste esinemist.
Alatoitumuse riski suurendavad
Alatoitumuse riski suurendavad
- vanus üle 65 aasta
- hospitaliseerimine
- elamine hooldusasutuses
- kroonilised haigused (nt diabeet, südamepuudulikkus, krooniline neeruhaigus ja kopsuhaigus, vähk)
- kognitiivse võimekuse langus (nt dementsus, depressioon)
- alkoholi liigtarvitamine
- madal sotsiaalmajanduslik staatus
- sotsiaalne isolatsioon (nt COVID-19 põdemisega kaasnev isolatsioon)
- toiduvalikut mõjutavad kultuurilised iseärasused.
Alatoitumusele viitavad tunnused on
- kehakaalu vähenemine, KMI alla 22 (vanuses üle 65-aasta) või alla 20 (vanuses alla 65 aasta)
- eesmärgist väiksemas koguses toidu tarbimine (< 2/3 kogu päeva hinnangulisest energiavajadusest)
- soovimatu kehakaalu vähenemine ≥ 10% poole aasta jooksul või ≥ 5% viimase 3 kuu jooksul
Lamatise tekkeriski või lamatisega alatoitunud patsiendi puhul selgita välja alatoitumuse põhjus ja võimaluse korral aita seda kõrvaldada.
Eestis tegeleb toitumisteabe kogumise ja levitamisega Tervise Arengu Instituut.
! Paku liikumis- ja aktiivsuspiiranguga inimesele tasakaalustatud ning suure valgu- ja aminohapete sisaldusega toitu, mis tagab kaloraaži 30–35 kcal kilogrammi kohta päevas.
! Lamatise tekkeriski või lamatisega alatoitunud inimesele paku ravitoitu, millel on energeetiline lisaväärtus ning mis sisaldavad mineraalaineid ja vitamiine.
Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise põhimõtted on järgmised:
Eestis tegeleb toitumisteabe kogumise ja levitamisega Tervise Arengu Instituut.
! Paku liikumis- ja aktiivsuspiiranguga inimesele tasakaalustatud ning suure valgu- ja aminohapete sisaldusega toitu, mis tagab kaloraaži 30–35 kcal kilogrammi kohta päevas.
! Lamatise tekkeriski või lamatisega alatoitunud inimesele paku ravitoitu, millel on energeetiline lisaväärtus ning mis sisaldavad mineraalaineid ja vitamiine.
Tervisliku ja tasakaalustatud toitumise põhimõtted on järgmised:
- süüa tuleb vajaduse järgi
- organismile vajalikke toitaineid tuleb tarbida õiges vahekorras
- mõõdukalt võib süüa kõike, mis maitseb
- toit peab olema mitmekesine
Lisainfot leiab Tervise Arengu Instituudi veebilehelt www.toitumine.ee. Tervislikku toitumist käsitletakse järgmistel veebilehtedel:
http://toitumine.ee/kuidas-tervislikult-toituda
https://toitumine.ee/toitumine-erinevates-eluetappides/eakad/eakate-tervislik-toitumine
Oma toitumise hindamiseks ja isikliku toitumisprogrammi koostamiseks on Tervise Arengu Instituut loonud veebikesskonna www.nutridata.ee
http://toitumine.ee/kuidas-tervislikult-toituda
https://toitumine.ee/toitumine-erinevates-eluetappides/eakad/eakate-tervislik-toitumine
Oma toitumise hindamiseks ja isikliku toitumisprogrammi koostamiseks on Tervise Arengu Instituut loonud veebikesskonna www.nutridata.ee
Mida teha, kui lamatis on tekkinud?
Olukorra hindamine
Esmalt tuleb saada ülevaade kahjustuse ulatusest. Selleks peab vabastama kahjustunud piirkonna survest ja riietest ning vaatlema inimese nahka hästi valgustatud kohas. Kui piirkond on punetav ja punetus ei kao pärast surve kadumist, hakkab tõenäoliselt lamatis tekkima. Naha kahjustunud piirkonna kõrval võib teha testi: kui vajutad sõrmedega tervele nahale, tekib nahale pärast sõrmede äravõtmist heledam laik, mis ühtlustub mõne hetkega ülejäänud naha tooniga. Kui piirkonnas on verevarustus häiritud, siis sellist reaktsiooni ei teki.
! Lamatise ilmnemisel või süvenemisel pöördu esimesel võimalusel tervishoiutöötaja poole. Esmane nõuandja lamatishaavandi korral on kodu- või pereõde ja perearst.
Nahahooldus
Kui lamatist ümbritsev nahk on liiga kuiv, on vaja nahka spetsiaalsete hooldusva-henditega niisutada. Mähkmeid kasutava inimese puhul tuleb jälgida, et nahk ei oleks pidevalt niiske, ning vahetada mähkmeid ja märgunud pesu regulaarselt. Kui punetab vaid üks piirkond, siis säti inimene sellisesse asendisse, et punetav piirkond jääks survest vabaks.
Lamatishaavandi ravitooteid on palju ja nende seast sobivaimate leidmiseks võib vaja minna spetsialisti abi. Toote valikul peab arvestama lamatishaavandi suurust, sügavust, surnud koe olemasolu, infektsiooni tunnuseid, eritise hulka, haavandi asukohta, haavaravitoote vahetamise sagedust ja inimese eelistusi.
Üldjuhul puhastatakse infektsioonitunnusteta lamatishaavandit kraanivee või füsioloogilise lahusega. Kui lamatishaavand läheb põletikuliseks, kasutatakse selle puhastamiseks füsioloogilist lahust või antiseptikumi.
Kui inimesel ei ole lamatise hoolduseks eriettevalmistust, ei ole soovitatav seda ise teha. Küsi nõu kodu- või pereõelt, kes aitab hinnata lamatise seisundit ja leida sobivaima raviviisi.
Lamatise paranemist võib aeglustada pidev surve lamatise piirkonnas, inimese halb toitumus, põletiku lisandumine, häirunud niiskustasakaal lamatise piirkonnas (pidev kokkupuude uriiniga) ning verevarustuse häirumine muudel põhjustel (nt jalaarterite ateroskleroos, suhkruhaigus, südamepuudulikkus).
! Kui lamatis ei parane, tuleb kindlasti küsida spetsialisti abi, et hinnata ravimeetodi sobivust.
Põletikutunnuste esinemisel lamatishaavandi piirkonnas võib osutuda vajalikuks arsti konsultatsioon ja ravi tõhustamine.
Kui lamatishaavandiga inimesel tõuseb palavik või tema üldseisund halveneb järsult (tekib segasusseisund, väljendunud nõrkus, teadvusehäire või järsk vererõhu langus), peab muu hulgas mõtlema lamatishaavandist lähtuva süsteemse infektsiooni peale. Olukorra tõsidust aitab hinnata arst, kes määrab vajaduse korral süsteemse põletikuvastase ja antibakteriaalse ravi ning otsustab hospitaliseerimise vajaduse üle.
Asendiravi
Lamatishaavandiga inimese kehaasendit tuleb muuta regulaarselt, kuid mitte harvem kui iga nelja tunni tagant. Eesmärk on vähendada survet riskipiirkondadele ja ennetada uute lamatiste teket.
Lamatis paraneb kiiremini, kui surve kehva verevarustusega piirkonnale on väiksem. Kõrgtehnoloogilise madratsi või kattemadratsi kasutamine aitab vähendada survet riskipiirkondadele ja kiirendab seeläbi lamatishaavandi paranemisprotsessi.
Ratastooli kasutades tuleb vältida sellist asendit, mille puhul langeb suurim surve lamatisega piirkonnale. Ratastoolis tuleb kasutada toetuspatju, mis võiksid olla muutuva survejaotusega. Kui lamatishaavand asub tuharapiirkonnas, siis ei tohi inimest panna ratastooli täisnurga all istuma.
Esmalt tuleb saada ülevaade kahjustuse ulatusest. Selleks peab vabastama kahjustunud piirkonna survest ja riietest ning vaatlema inimese nahka hästi valgustatud kohas. Kui piirkond on punetav ja punetus ei kao pärast surve kadumist, hakkab tõenäoliselt lamatis tekkima. Naha kahjustunud piirkonna kõrval võib teha testi: kui vajutad sõrmedega tervele nahale, tekib nahale pärast sõrmede äravõtmist heledam laik, mis ühtlustub mõne hetkega ülejäänud naha tooniga. Kui piirkonnas on verevarustus häiritud, siis sellist reaktsiooni ei teki.
! Lamatise ilmnemisel või süvenemisel pöördu esimesel võimalusel tervishoiutöötaja poole. Esmane nõuandja lamatishaavandi korral on kodu- või pereõde ja perearst.
Nahahooldus
Kui lamatist ümbritsev nahk on liiga kuiv, on vaja nahka spetsiaalsete hooldusva-henditega niisutada. Mähkmeid kasutava inimese puhul tuleb jälgida, et nahk ei oleks pidevalt niiske, ning vahetada mähkmeid ja märgunud pesu regulaarselt. Kui punetab vaid üks piirkond, siis säti inimene sellisesse asendisse, et punetav piirkond jääks survest vabaks.
Lamatishaavandi ravitooteid on palju ja nende seast sobivaimate leidmiseks võib vaja minna spetsialisti abi. Toote valikul peab arvestama lamatishaavandi suurust, sügavust, surnud koe olemasolu, infektsiooni tunnuseid, eritise hulka, haavandi asukohta, haavaravitoote vahetamise sagedust ja inimese eelistusi.
Üldjuhul puhastatakse infektsioonitunnusteta lamatishaavandit kraanivee või füsioloogilise lahusega. Kui lamatishaavand läheb põletikuliseks, kasutatakse selle puhastamiseks füsioloogilist lahust või antiseptikumi.
Kui inimesel ei ole lamatise hoolduseks eriettevalmistust, ei ole soovitatav seda ise teha. Küsi nõu kodu- või pereõelt, kes aitab hinnata lamatise seisundit ja leida sobivaima raviviisi.
Lamatise paranemist võib aeglustada pidev surve lamatise piirkonnas, inimese halb toitumus, põletiku lisandumine, häirunud niiskustasakaal lamatise piirkonnas (pidev kokkupuude uriiniga) ning verevarustuse häirumine muudel põhjustel (nt jalaarterite ateroskleroos, suhkruhaigus, südamepuudulikkus).
! Kui lamatis ei parane, tuleb kindlasti küsida spetsialisti abi, et hinnata ravimeetodi sobivust.
Põletikutunnuste esinemisel lamatishaavandi piirkonnas võib osutuda vajalikuks arsti konsultatsioon ja ravi tõhustamine.
Kui lamatishaavandiga inimesel tõuseb palavik või tema üldseisund halveneb järsult (tekib segasusseisund, väljendunud nõrkus, teadvusehäire või järsk vererõhu langus), peab muu hulgas mõtlema lamatishaavandist lähtuva süsteemse infektsiooni peale. Olukorra tõsidust aitab hinnata arst, kes määrab vajaduse korral süsteemse põletikuvastase ja antibakteriaalse ravi ning otsustab hospitaliseerimise vajaduse üle.
Asendiravi
Lamatishaavandiga inimese kehaasendit tuleb muuta regulaarselt, kuid mitte harvem kui iga nelja tunni tagant. Eesmärk on vähendada survet riskipiirkondadele ja ennetada uute lamatiste teket.
Lamatis paraneb kiiremini, kui surve kehva verevarustusega piirkonnale on väiksem. Kõrgtehnoloogilise madratsi või kattemadratsi kasutamine aitab vähendada survet riskipiirkondadele ja kiirendab seeläbi lamatishaavandi paranemisprotsessi.
Ratastooli kasutades tuleb vältida sellist asendit, mille puhul langeb suurim surve lamatisega piirkonnale. Ratastoolis tuleb kasutada toetuspatju, mis võiksid olla muutuva survejaotusega. Kui lamatishaavand asub tuharapiirkonnas, siis ei tohi inimest panna ratastooli täisnurga all istuma.
Lamatishaavandi kirurgiline ja vaakumravi
Kuigi lamatishaavandi ravi on alati esmalt konservatiivne, ei pruugi see viia soovitud tulemuseni, eriti kaasuva infektsiooni, paksu nekroosiga kaetud või rohke eritisega lamatishaavandi korral.
Kui lamatishaavandi põhjas on nekroos ehk surnud kude, takistab see lamatishaavandi paranemist. Selle eemaldamiseks võib osutuda vajalikuks kirurgilise meetodi kasutamine. Nekroosi kirurgiline eemaldamine ei ole kõigile näidustatud ja selle vajaduse üle otsustab raviarst, kes arvestab inimese üldseisundit, kognitiivset võimekust, paranemise prognoosi ja suutlikkust aktiivselt taastusravis osaleda.
Rohke eritisega lamatishaavandi põhja puhastamiseks kasutatakse vajaduse korral vaakumravi, mis on haavale negatiivse rõhu rakendamisel põhinev ravimeetod. Vaakumravi käigus asetatakse haavandile sobiva suurusega švamm ja tekitatakse spetsiaalse süsteemi kaudu kogu haavandi ulatuses alarõhk, mille abil eemaldatakse haavast liigne vedelik. Meetodit rakendatakse haiglaravil viibivate lamatishaavandiga patsientide puhul.
Halvasti paranevate lamatishaavandite korral võib olla abi plastilisest kirurgiast, mis annab tavaliselt kiire ja kauakestva tulemuse sellise kaugele arenenud lamatishaavandi korral, mis ei allu tavaravile. Plastikakirurgilise ravi rakendamiseks kehtivad omad kriteeriumid. Neist olulisimad on hea prognoos paranemiseks (st liikumisvõime taastumiseks), patsiendi füüsiline ja vaimne võimekus ning valmisolek osaleda taastusravis, samuti sujuv koostöö nii patsiendi enda kui ka tema hooldajatega. Õiged hooldusvõtted, asendiravi ja aktiivne osavõtt taastusravist aitavad kindlustada operatsiooniga saavutatud tulemust ja vältida tüsistusi.
Kui lamatishaavandi põhjas on nekroos ehk surnud kude, takistab see lamatishaavandi paranemist. Selle eemaldamiseks võib osutuda vajalikuks kirurgilise meetodi kasutamine. Nekroosi kirurgiline eemaldamine ei ole kõigile näidustatud ja selle vajaduse üle otsustab raviarst, kes arvestab inimese üldseisundit, kognitiivset võimekust, paranemise prognoosi ja suutlikkust aktiivselt taastusravis osaleda.
Rohke eritisega lamatishaavandi põhja puhastamiseks kasutatakse vajaduse korral vaakumravi, mis on haavale negatiivse rõhu rakendamisel põhinev ravimeetod. Vaakumravi käigus asetatakse haavandile sobiva suurusega švamm ja tekitatakse spetsiaalse süsteemi kaudu kogu haavandi ulatuses alarõhk, mille abil eemaldatakse haavast liigne vedelik. Meetodit rakendatakse haiglaravil viibivate lamatishaavandiga patsientide puhul.
Halvasti paranevate lamatishaavandite korral võib olla abi plastilisest kirurgiast, mis annab tavaliselt kiire ja kauakestva tulemuse sellise kaugele arenenud lamatishaavandi korral, mis ei allu tavaravile. Plastikakirurgilise ravi rakendamiseks kehtivad omad kriteeriumid. Neist olulisimad on hea prognoos paranemiseks (st liikumisvõime taastumiseks), patsiendi füüsiline ja vaimne võimekus ning valmisolek osaleda taastusravis, samuti sujuv koostöö nii patsiendi enda kui ka tema hooldajatega. Õiged hooldusvõtted, asendiravi ja aktiivne osavõtt taastusravist aitavad kindlustada operatsiooniga saavutatud tulemust ja vältida tüsistusi.