Toimetulek sepsisega

Pöörduge arsti poole või kutsuge kiirabi, kui Teil või Teie lähedasel on kaks või enam järgnevatest sümptomitest:

•   palavik üle 38 kraadi, sageli koos külmavärinatega. Käed ja jalad võivad olla jahedad;
•   tavapärasest madalam kehatemperatuur (alla 36 kraadi);
•   hingeldus;
•   segasus, käitumine on tavapärasest erinev;
•   tavapärasest oluliselt madalam vererõhk;
•   tavapärasest oluliselt kiirem pulss;
•   üldine nõrkus, jõuetus;
•   söögiisu puudumine;
•   vähenenud urineerimine.

Sepsise kiire äratundmine ja kohene ravi alustamine on eduka ravi alus. Seetõttu ärge kõhelge arsti poole pöördumast!

Meenutage enda või lähedase terviseprobleemide algust, ajalist järjestust ning kulgu. Rääkige sellest arstile. Iga infokild on abiks sepsise diagnoosimisel!

Sepsis on raske seisund, mille tõttu võib patsient vajada intensiivravi. Intensiivraviosakonnas saab lähedasi külastada selleks ettenähtud ajal. Uurige täpset kodukorda osakonna töötajatelt.

Sepsisega toimetulekul ja haigusest taastumisel on väga oluline perekonna, sugulaste ja sõprade toetus, kannatlikkus ning mõistmine!

Sepsis ehk veremürgistus on raske haigusseisund, mis tekib organismi ülemäärasel või puudulikul vastureaktsioonil nakkushaigusele ehk infektsioonile. Nakkushaigus tekib siis, kui inimese kehasse tungib haigustekitaja ja paljuneb seal. Erinevaid infektsioone on väga palju – näiteks nohu, kopsupõletik, neeruvaagna põletik, põiepõletik, pimesoole põletik. Kui nende ravi on õigeaegne ja inimesel pole muid terviseprobleeme, siis enamasti sepsist ei teki ja inimene paraneb infektsioonist probleemideta.
 
Mõningatel juhtudel võib haigustekitaja (bakteri või viiruse) toime olla nii tõsine ja/või patsiendi vastupanuvõime nii nõrk, et tüsistusena tekib mõne elutähtsa elundi, näiteks südame, kopsude või neerude talitlushäire. Seda seisundit nimetatakse sepsiseks. Sepsise raskeim vorm on septiline šokk, mis tähendab, et haigestunul on hoolimata ravist väga madal vererõhk ning organismi kudedes ei jagu tavapäraseks tööks vajalikul hulgal hapnikku ja toitaineid. Kuna sepsist ja septilist šokki esineb rohkem eakatel ja krooniliste haigustega inimestel, siis on sepsisesse suremus suur, ulatudes kuni 40 protsendini. Suremust aitab vähendada selle seisundi kiire äratundmine ja kohene ravi alustamine.

Infektsioonhaigus on haigus, mida põhjustavad mikroorganismid ehk mikroobid – bakterid, viirused, seened või parasiidid. Haigustekitaja pärineb tavaliselt väliskeskkonnast, kuid haigestumise võib esile kutsuda ka organismi enda normaalsesse mikrofloorasse kuuluv mikroorganism. Infektsioon võib tekkida ka haiglas oleku ajal. Sel juhul nimetatakse seda haiglasiseseks ehk hospitaalinfektsiooniks.
 
Infektsioonhaiguseid, mille tüsistuseks võib olla sepsis ja septiline šokk, on palju. Neist võib esile tuua järgmised.
 

Sepsist ennetada on raske. Kõige olulisem on märgata õigeaegselt sepsise ohumärke. Sepsise teke on soodustatud järgmistel inimestel:

 

Sepsis on eluohtlik seisund, mis vajab kiiret ravi. Kindlasti tuleb kutsuda kiirabi tel 112, kui Teil või Teie lähedasel tekib palavik üle 38 kraadi ja sellega kaasnevad:

Eriti tähelepanelik tuleb nende sümptomite suhtes olla vanemaealistel ja kroonilisi haigusi põdevatel inimestel. Kui haigel on hiljuti läbiviidud operatsioon, tuleks sellest kiirabi kutsudes teada anda. Kiirabi saabudes tasub haige juures hoida kõik arstide poolt haiglast kaasa antud infomaterjal ning kasutatavad ravimid. See kõik hõlbustab
kiirabi brigaadi tööd.
 

 

Sepsise diagnoosimiseks on väga oluline, et haige või tema lähedased kirjeldaksid kaebusi ja nende tekkimise aega võimalikult täpselt. Lisaks on vaja infot patsiendi kaasuvate haiguste, tarvitatavate ravimite ja ravimiallergiate kohta.

Sepsise korral ei pruugi haige ise olla võimeline oma seisundit kirjeldama või ei oska ta enda enesetunde muutusi iseloomustada. Siinkohal on suur abi lähedastelt saadud informatsioonist. Isegi siis, kui Te pole kindel, kas üks või teine infokild on asjakohane, rääkige sellest ikkagi, sest abi võib olla ka infost, mis Teile endale või Teie lähedasele ei tundu oluline. Igasugune muutus enesetundes ja väikenegi kaebus võib olla väga suureks abiks haiguse diagnoosimisel.

Sepsise diagnoosimiseks on vaja teha mitmeid vereanalüüse. Need annavad infot selle kohta, kas organismis on põletik ja kas elundid töötavad nii nagu peab. Lisaks võetakse analüüse ka uriinist, rögast, mädast jne. Kõike seda tehakse selleks, et välja selgitada nakkuse põhjustanud mikroorganism ehk haigustekitaja. Vastavalt sellele saab valida konkreetse haigustekitaja vastase antibiootikumravi. Haigustekitajat ei õnnestu alati kindlaks teha. Sel juhul valitakse antibiootikum, mis on kõige suurema tõenäosusega just selle infektsiooni ravis efektiivne (nn empiiriline ravi).

Sepsist põhjustanud infektsiooni diagnoosimiseks kasutatakse ka mitmeid uuringuid, näiteks rindkere röntgen, kõhukoopa ultraheli, kompuutertomograafia, südame ultraheli. Kõik need võimaldavad leida haiguskollet ning hinnata elundite tööd.
 

Sepsise sümptomite äratundmisel alustatakse kohe raviga. Samal ajal tegeletakse infektsioonhaiguse
täpsema diagnoosimisega. Inimene, kellel on diagnoositud sepsis, on raskelt haige, tema ravi ja jälgimine haiglas on väga intensiivsed. Vastavalt patsiendi seisundi raskusele toimub ravi kas haigla tava- või intensiivravi osakonnas.

Esmased tegevused

 
Automaatsüstlad ehk perfuusorid. Intensiivravisvõivad patsiendid vajada väga paljude erinevateravimite üheaegset manustamist. Nende abil on võimalik ravimeid manustada täpsetes kogustes ning kiirustes. Foto: erakogust

Kui hoolimata esmasest ravist patsiendi seisund ja elundite töö halveneb, võib vaja olla intensiivsemaid ravivõtteid ning pidevat patsiendi jälgimist intensiivraviosakonnas. Kui aga esmaselt alustatud  raviga patsiendi seisund stabiliseerub, jätkatakse ravi haigla tavaosakonnas.

Sepsise ja septilise šokiga haiged võivad vajada pidevat jälgimist ning ravi intensiivraviosakonnas, kus töötavad ööpäevaringselt intensiivraviarstid, -õed ja hooldustöötajad. Selleks, et tagada patsiendile eluliselt vajalik vererõhk, südame töö, hingamine, neerude töö ja teiste elundite funktsioneerimine, on vaja kasutada erinevaid ravimeetodeid ja aparaate.

Lisaks eespool nimetatud ravimeetoditele on võimalik kasutada väga palju lisaprotseduure ning ravivõtteid. Kõik tehtud protseduurid, analüüsid, uuringud, manustatud ravimid jmt dokumenteeritakse patsiendi haigusloos.


Intensiivravi voodikoht. Patsient on narkoosis, hingamisteedesse on viidud intubatsioonitoru, mille kaudu pannakse kopsud kunstlikult hingama. Peatsis asuvad perfuusorid, millega manustatakse eluks vajalikke ravimeid ja vedelikke.
Paremal üleval asuv monitor mõõdab elulisi parameetreid. Paremal on ka hingamisaparaat, mis tagab kopsude töö. Foto: erakogust

Olenemata sellest, et patsient viibib intensiivraviosakonnas, on võimalik teda külastada. Enamasti on igal intensiivravi osakonnal oma kodukord, mida palutakse patsienti külastavatel lähedastel järgida. Tavaliselt ei ole võimalik patsiendi juures viibida ööpäevaringselt. Külastamiseks on enamasti ette nähtud teatud ajavahemik. See on vajalik selleks, et patsiendile tehtavad protseduurid oleksid võimalikult efektiivsed.

Intensiivraviosakonda on alati võimalik helistada ning lähedase seisundi kohta infot küsida. Infot saavad ainult patsiendi perekonnaliikmed. Mõistlik oleks valida perekonna esindaja, kes vestleb arstiga iga päev patsiendi seisundist. See on vajalik selleks, et mitte koormata osakonna personali telefonikõnedele vastamisega, sest töömaht on osakonnas väga suur.

Sepsisest/septilisest šokist paranemine võib kesta väga pikalt. Vahel võib ravi kesta isegi mitmeid kuid. See, kui kaua paranemine aega võtab, oleneb mitmetest teguritest ning pole ühesugust paranemisteed.

Kui haigustekitaja on ravile allunud, patsient suudab ise hingata, tema vererõhk püsib ilma ravimiteta normaalsena ning vereanalüüside näitajad paranevad, võib patsient ravi jätkata juba haigla tavaosakonnas.
 

Sepisest või septilisest šokist tervenemisel  on oluline taastusravi kiire alustamine. Enamasti algab füsioteraapia juba intensiivraviosakonnas. Iga patsiendiga planeeritakse tegevused individuaalselt. Alustatakse igapäevase istumise, seismise, kõndimise ja teiste lihtsamate harjutustega. Vastavalt patsiendi suutlikkusele jätkatakse järk-järgult järjepidevate harjutustega. Selleks, et pärast haiglaravi igapäevaelus hakkama saada, võivad patsiendid jätkata järelravi ja taastumist vastavas taastusravi või õendushoolduse osakonnas. Seal jätkatakse füüsiliste harjutustega, et patsient oleks võimeline edaspidi igapäevaelus hakkama saama.


Päris tihti võib ette tulla ka seda, et patsient ei soovi ravimeid võtta ja tahab ravi pooleli jätta. Inimesele võib tunduda, et ta ei saa hakkama ning seetõttu tekib soov alla anda. Siin on aga väga tähtis roll lähedastel, kes peaksid patsienti pidevalt julgustama ja toetama ning väärtustama ravi jätkamise olulisust.

Vaimse tervise toetamise ning taastumise puhul võivad patsiendid vajada ka psühholoogi või psühhiaatri nõustamist ja teraapiaid. Samuti võidakse määrata depressioonivastaseid ravimeid ning rahusteid.


Sepsise korral tuleb patsiendil ning tema lähedastel arvestada ka üsna reaalse võimalusega, et vaatamata parimale võimalikule ravile ei parane patsient täielikult. Uue olukorraga harjumine ning hakkama saamine on raske nii patsiendile endale kui ka tema lähedastele.

Lähedastel on vaja olla valmis ka patsiendi pere elukorralduse muudatusteks. Tihti ei saa inimene peale sepsise üleelamist enam iseseisvalt hakkama ning vajab toetust ning tuge igapäevaste toimingute tegemisel.

Tervenemine võib kesta väga kaua. Intensiivravis veedetud ajal on inimene enamasti voodis ning see muudab lihased nõrgaks. Seetõttu on väga oluline taastusravi.

Hoolimata tänapäevastest ravivõimalustest ei pruugi sepsise/ septilise šoki läbi teinud patsiendid alati täielikult paraneda. Pärast haigestumist võib tekkida sepsisejärgne sündroom.

See on seisund, kus patsiendi unerežiim võib olla häirunud (tekib unetus). Võivad tekkida hirmuunenäod, paanikahood, ärevushäired, hallutsinatsioonid. Väheneb eneseväärikus, tihti kaotatakse usk iseendasse ja paranemisse. Patsient võib olla väga kurvameelne ja tujutu.

Ägedast organi kahjustusest võib jääda püsib organi funktsioonihäire (näiteks krooniline neerupuudulikkus).

Kui patsient pääseb haiglaravilt koju, ei pruugi see alati tähendada, et ta on täielikult paranenud. Selleks, et haigestunud lähedase tervislikust seisundist täielikku ülevaadet saada, tuleks alati raviarstilt julgelt küsida. Kodus hakkamasaamise, toitumise ja füüsilise koormuse kohta tuleks nõu küsida kas raviarstilt või perearstilt.

Selliste sümptomite ja väljakutsetega toimetulekuks on ülioluline perekonna, lähedaste ja sõprade pidev toetus
ning mõistmine. Tuleb ka mõista, et nii nagu sepsise läbielanud inimene vajab perekonna toetust ja mõistmist, võib sellist abi (sh psühholoogi abi) vajada ka patsiendiga pidevalt toimetav pereliige.

Sepsis ja septiline šokk vajavad kiiret, õigeaegset ning õigete ravimeetmetega ravi. Kui ravi on tõhus ning õigeaegne, paranetakse enamasti hästi.

Sepsisest paranemine võib olla aga keeruline eelkõige mitut kaasuvat haigust põdevatel ja vanemaealistel inimestel. Seda eeskätt eelnevalt nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu. Paraku juhtub tihti ka seda, et vaatamata kiirele, efektiivsele ja õigeaegsele ravile ei ole võimalik inimelu päästa. Sepsisesse suremus on maailmas väga kõrge, ulatudes isegi 40 protsendini.