Vaegnägijale
Südamehaige kompleksne taastusravi
Ravijuhendi koostajad
Aija Kala kliiniline psühholoog, SA Tartu Ülikooli Kliinikum; Eesti Psühholoogide Liit; Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit
Lühendid ja mõisted
RAVIJUHENDI SOOVITUSED
Patsiendi hindamine ja taastusravi planeerimine
4. Suure SVH sündmuste riskiga südamehaigusega patsiendil eelistage südamehaige kompleksset taastusravi. - nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Südamehaige kompleksne taastusravi (ingl cardiac rehabilitation) on südamehaigustega patsientide individuaalsetele vajadustele kohandatud mitmekülgne sekkumine, mis sisaldab kehalist treeningut, füüsilise aktiivsuse edendamist, terviseharidust (sh toitumine), südame-veresoonkonna riskide juhtimist (sh kehakaalu reguleerimine, tubakatoodete tarvitamisest loobumine) ja psühhoemotsionaalset tuge. Lisaks teisele ennetusele ja südame-veresoonkonna prognoosi paranemisele on tänapäeva taastusravi fookuses patsientide heaolu ja tervisega seotud elukvaliteedi parandamine (26)
Tõendus südamehaige kompleksse taastusravi ja selle üksikute komponentide kohta pärines neljast süstemaatilisest ülevaatest ja (võrgustik)metaanalüüsist (28–31). Südamehaige kompleksne taastusravi võrreldes standardraviga oli efektiivsem suremuse (kõik põhjused) (šansside suhe [OR] 0,80; 95% usutavusvahemik [CrI] 0,64; 0,97) ja SVH juhtumite (OR 0,52; 95% CrI 0,35; 0,75) vähendamisel (30) ning treeningvõimekuse suurendamisel (mõõdetuna VO2peak) (standarditud keskmine erinevus [SMD] 0,23; 95% CI 0,06; 0,40) (28). Ainult treeningutel põhinev südamehaige taastusravi võrreldes standardraviga oli efektiivsem suremuse (SVH põhjused) (OR 0,64; 95% CrI 0,45; 0,82), SVH juhtumite (OR 0,57; 95% CrI 0,40; 0,78), hospitaliseerimiste (kõik põhjused) (OR 0,74; 95% CrI 0,54; 0,98) ja hospitaliseerimiste (SVH põhjused) (OR 0,74; 95% CrI 0,54; 0,98) vähendamisel (30). Ilma treeninguta südamehaige taastusravi võrreldes standardraviga oli efektiivsem suremuse (SVH põhjused) (OR 0,64; 95% CrI 0,45; 0,82) vähendamisel (30). Südamehaige taastusravi üksikkomponentidest oli efekt suremuse vähenemisele psühhosotsiaalsel toetusel, treeningutel ja riskitegurite muutmisel. Mõju hospitaliseerimise vähenemisele oli patsiendiõpetusel, treeningutel ja psühhosotsiaalsel toetusel (31).
5. Südamehaigusega patsiendil, kellel puudub kompleksse taastusravi vajadus, kaaluge taastusravi üksikuid komponente. - nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Südamehaige kompleksne taastusravi (ingl cardiac rehabilitation) on südamehaigustega patsientide individuaalsetele vajadustele kohandatud mitmekülgne sekkumine, mis sisaldab kehalist treeningut, füüsilise aktiivsuse edendamist, terviseharidust (sh toitumine), südame-veresoonkonna riskide juhtimist (sh kehakaalu reguleerimine, tubakatoodete tarvitamisest loobumine) ja psühhoemotsionaalset tuge. Lisaks teisele ennetusele ja südame-veresoonkonna prognoosi paranemisele on tänapäeva taastusravi fookuses patsientide heaolu ja tervisega seotud elukvaliteedi parandamine (26)
Tõendus südamehaige kompleksse taastusravi ja selle üksikute komponentide kohta pärines neljast süstemaatilisest ülevaatest ja (võrgustik)metaanalüüsist (28–31). Südamehaige kompleksne taastusravi võrreldes standardraviga oli efektiivsem suremuse (kõik põhjused) (šansside suhe [OR] 0,80; 95% usutavusvahemik [CrI] 0,64; 0,97) ja SVH juhtumite (OR 0,52; 95% CrI 0,35; 0,75) vähendamisel (30) ning treeningvõimekuse suurendamisel (mõõdetuna VO2peak) (standarditud keskmine erinevus [SMD] 0,23; 95% CI 0,06; 0,40) (28). Ainult treeningutel põhinev südamehaige taastusravi võrreldes standardraviga oli efektiivsem suremuse (SVH põhjused) (OR 0,64; 95% CrI 0,45; 0,82), SVH juhtumite (OR 0,57; 95% CrI 0,40; 0,78), hospitaliseerimiste (kõik põhjused) (OR 0,74; 95% CrI 0,54; 0,98) ja hospitaliseerimiste (SVH põhjused) (OR 0,74; 95% CrI 0,54; 0,98) vähendamisel (30). Ilma treeninguta südamehaige taastusravi võrreldes standardraviga oli efektiivsem suremuse (SVH põhjused) (OR 0,64; 95% CrI 0,45; 0,82) vähendamisel (30). Südamehaige taastusravi üksikkomponentidest oli efekt suremuse vähenemisele psühhosotsiaalsel toetusel, treeningutel ja riskitegurite muutmisel. Mõju hospitaliseerimise vähenemisele oli patsiendiõpetusel, treeningutel ja psühhosotsiaalsel toetusel (31).
| 1 |  |
Südamehaigusega patsiendil hinnake modifitseeritavaid riski tegureid (glükoos, verelipiidid, vererõhk, tubakatoodete- ja alkoholi tarvitamine), psühhoemotsionaalset seisundit (kasutades EEK-2), füüsilist aktiivsust (kasutades WHO liikumissoovitusi), sotsiaalseid tegureid, motivatsiooni (vt lisa 1 ja lisa 2). Praktiline soovitus |
| 2 | |
Suure SVH sündmuste riskiga südamehaigusega patsient suunake taastusraviplaani koostamiseks esimesel võimalusel taastusravikeskusesse. Suure SVH sündmuste riskiga südamehaigusega patsientide hulka kuuluvad: - patsiendid 12 kuu jooksul pärast müokardiinfarkti (välju- tusfraktsioon ≤ 40%); - patsiendid 12 kuu jooksul pärast avatud südamelõikust; - südameklapi patoloogia perkutaanse korrektsiooni läbi teinud patsiendid (12 kuu jooksul); - südamepuudulikkusega patsiendid, kellel vasaku vatsakese väljutusfraktsioon on ≤ 40%; - sümptomaatilised (NYHA II-IV) südamepuudulikkusega patsiendid, kellel on vasaku vatsakese väljutusfraktsioon veidi langenud või normis (> 40%); - kardiaalsest äkksurmast edukalt taaselustatud patsiendid (12 kuu jooksul). Praktiline soovitus |
| 3 | |
Südamehaigusega patsiendi, optimaalne aeg taastusarsti vastuvõtuni: - äge koronaarsündroom – kahe nädala jooksul; - südamekirurgia järel – nelja nädala jooksul; - südamepuudulikkusega patsient kompensatsiooni saavutamisel – esimesel võimalusel. Praktiline soovitus |
Füüsiline võimekus
6. Südamehaigusega patsiendil, eelistage füüsilise võimekuse hindamiseks kardiopulmonaalset koormustesti EKG-koormustestile ja 6-minuti kõnnitestile. Enne ja pärast taastusravi kasutatud hindamise meetod peab olema sama. - nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Aeroobse võimekuse mõõtmise kuldstandard-parameeter on maksimaalne hapnikutarbimine (VO2max), mis on ka üks tugevamaid ja järjepidevamaid suremuse ennustajaid kõigi hingamisteede ja südamehaiguste korral (32). Kui gaasianalüsaator ei ole saadaval, kasutatakse füüsilise võimekuse hindamiseks metaboolseid ekvivalente (METs), tippkiirust jooksurajal või maksimaalset võimsust veloergomeetril (Wmax), kõnnimaad kuue minuti kõnnitestil (6MKT)
Tõendus 6MKT kohta pärines ühest süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (37), ühest JuKU-st (38) ja kuuest vaatlusuuringut (39–44). Tegemist oli kaudse tõendusega, sest uuringutes käsitletud tulemusnäitajad ei kattunud töörühma nimetatud tulemusnäitajatega. Uuringud näitasid, et 6MKT kõnnitud vahemaa ja VO2 peak olid omavahel mõõdukas korrelatsioonis (r = 0,76–0,78) (40,41) ning kõnnitud vahemaa ja Wmax olid omavahel tugevas korrelatsioonis (r = 0,93) (42). 6MKT distantsi suurenemine rohkem kui 50 m võrra oli seotud 22% väiksema kolmeaastase suremuse riskiga (riskimäär [HR] 0,78; 95% CI 0,68; 0,91) (39). 6MKT vähem kui 300 m oli seotud suurema üheaastase suremusega, samas kui 6MKT vähem kui 468 m oli seotud suurenenud hospitaliseerimise määraga (44). 6MKT klassisisene korrelatsioon jäi vahemikku 0,94–0,99 (38,42,43).
| 7 | |
Südamehaigusega patsiendil, eelistage testi tegemist veloergomeetril, kui kasutate kardiopulmonaalset koormustesti või EKG-koormustesti. Praktiline soovitus |
Kehakaal ja toitumine
| 8 | |
Südamehaigusega patsiendil, hinnake ja dokumenteerige toitumist, kehakaalu, kehamassiindeksit, vöö- ja puusaümbermõõtu mitte vähem kui üks kord aastas. Praktiline soovitus |
| 9 | |
Südamehaigusega patsiendile, kes on rasvunud või kellel kahtlustate alatoitumust, soovitage toitumisterapeudi- või toitmisravi meeskonna vastuvõttu. Praktiline soovitus |
Taastusravi rakendamine
10. Südamehaigusega patsiendi taastusravis eelistage jõu- ja vastupidavustreeningu kombinatsiooni. - tugev positiivne soovitus, mõõdukas tõendatuse aste
Tugev soovitus teha
Südamehaige kompleksse taastusravi võtmekomponent on kehaline treening. Taastusravi määramisel tuleks kasutada individuaalset lähenemist, mis põhineb hoolikal kliinilisel hindamisel, hõlmates riski stratifitseerimist (vt Lisa 3), käitumuslikke omadusi, isiklikke eesmärke ja treeningueelistusi. Treeningsekkumist saab alustada ainult kliiniliselt stabiilsel inimesel pärast südamepuudulikkuse medikamentoosse ravi optimeerimist.Jõutreening on lihasjõu arendamisele suunatud vastupanutreening, mis eeldab harjutuste sooritust regulaarsete seeriatena (50). Vastupidavustreening on kestva tsüklilise tegevusega valdavalt aeroobne treening, mis on suunatud organismi suutlikkuse arendamisele pikaajaliseks pingutuseks.
Treeningtüübi (jõutreening, vastupidavustreening või nende kombinatsioon) kohta käiv tõendus pärines kaheksast süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (4,51–57) Südamehaige taastusravi (vastupidavus või jõu- + vastupidavustreening) võrreldes standardraviga ei vähendanud südamepuudulikkusega patsientidelsuremust (kõik põhjused) (RR 0,93; 95% CI 0,71; 1,21), kuid vähendas oluliselt hospitaliseerimist (kõik põhjused) (RR 0,69; 95% CI 0,56; 0,86) ja parandas elukvaliteeti (SMD –0,52; 95% CI –0,70; –0,34) (57). Kombineeritud treening parandas elukvaliteeti rohkem kui ainult vastupidavustreening (54) või ainult jõutreening (55). Kombineeritud treening võrreldes ainult vastupidavustreeninguga parandas märgatavalt füüsilist võimekust (56). Jõu- ja vastupidavustreeningu kombinatsioonil oli võrreldes kontrollrühmaga positiivne mõju glükoosi ainevahetusele. Jõutreening, vastupidavustreening ja ka nende kombinatsioon avaldasid positiivset mõju kehakoostisele (51).
Vastupidavustreening
11. Südamehaigusega patsiendile soovitage mõõduka intensiivsusega kestvustreeningut: kokku kolm kuni viis korda nädalas, millest vähemalt kaks on juhendatud treeningud. Ühe treeningsessiooni kestus on 20–60 min. Treeningviisidena sobivad kõndimine, jooksmine, rattasõit, sõudmine*. - nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste*Sõudmine on lubatud kuus kuni kaheksa nädalat pärast avatud südamelõikust, kui haav on paranenud.
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Oluline on leida patsiendi jaoks optimaalne treeningtüüp ja intensiivsus, mis tagaks parimad kliinilised ja funktsionaalsed tulemused. Vastupidavustreeninguna on võimalik kasutada mõõduka intensiivsusega kestvustreeningut (ingl moderateintensity continuous training, MICT) ja kõrge intensiivsusega intervalltreeningut (ingl high-intensity interval training, HIIT). (58,59).
Tõendus MICT ja HIIT efektiivsuse kohta pärines üheksast süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (53,59–66). Uuringud näitasid, et MICT ja HIIT andsid füüsilise võimekuse, elukvaliteedi ja vasaku vatsakese funktsiooni parandamises sarnaseid tulemusi. HIIT suurendas teatud juhtudel (nt lühiajalised sekkumised, vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega patsiendid) VO2 peaki rohkem kui MICT, kuid erinevused kadusid pikaajalistes protokollides või kui protokolle analüüsiti ülesehituse sarnasusest lähtudes (treeningute käigus põletatud kalorite hulk, sekkumise kestus, osalejate vanus) (59–61,65).
12. Südamehaigusega patsiendil, kellel ei ole vastunäidustusi (vt lisa 3), kaaluge kõrge intensiivsusega intervalltreeningut. (Nõrk positiivne soovitus, väga madal tõendatuse aste)
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Oluline on leida patsiendi jaoks optimaalne treeningtüüp ja intensiivsus, mis tagaks parimad kliinilised ja funktsionaalsed tulemused. Vastupidavustreeninguna on võimalik kasutada mõõduka intensiivsusega kestvustreeningut (ingl moderateintensity continuous training, MICT) ja kõrge intensiivsusega intervalltreeningut (ingl high-intensity interval training, HIIT). (58,59).
Tõendus MICT ja HIIT efektiivsuse kohta pärines üheksast süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (53,59–66). Uuringud näitasid, et MICT ja HIIT andsid füüsilise võimekuse, elukvaliteedi ja vasaku vatsakese funktsiooni parandamises sarnaseid tulemusi. HIIT suurendas teatud juhtudel (nt lühiajalised sekkumised, vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega patsiendid) VO2 peaki rohkem kui MICT, kuid erinevused kadusid pikaajalistes protokollides või kui protokolle analüüsiti ülesehituse sarnasusest lähtudes (treeningute käigus põletatud kalorite hulk, sekkumise kestus, osalejate vanus) (59–61,65).
Jõutreening
13. Südamehaigusega patsiendil soovitage jõutreeninguid intensiivsusega 30–80% ühe korduse maksimumist. Alustada madala intensiivsusega jõutreeninguga ja kaaluda iga kahe nädala järel treeningu intensiivsuse suurendamist, lähtudes patsiendi individuaalsest suutlikkusest. (Nõrk positiivne soovitus, väga madal tõendatuse aste)
Nõrk soovitus sekkumise poolt
EAPC välja pakutud südamehaige kompleksse taastusravi üks kvaliteedi indikaatoritest on lihasjõudluse paranemine rohkem kui 5% võrreldes esmase isomeetrilise nelipealihase jõutestiga (70). Selleks peab südamehaigusega patsiendi jõutreening olema suunatud lihasjõu suurendamisele. On täheldatud, et kõrge intensiivsusega dünaamilised jõutreeningud (> 70% ühe korduse maksimumist) on lihasjõu suurendamisel efektiivsemad kui madala intensiivsusega jõutreeningud (71).
Tõendus jõutreeningu optimaalse intensiivsuse kohta pärines kahest süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (58,72). Suhteline VO2 peak suurenes märkimisväärselt kõigi treeningute mõjul treeningu intensiivsusest olenemata (58).
| 14 | |
Südamehaigusega patsiendil on jõutreening ülakehale vastunäidustatud kuus kuni kaheksa nädalat peale avatud südamelõikust. Praktiline soovitus |
Sissehingamislihaste treening
15. Südamehaigusega patsiendil, kellel esineb sissehingamislihaste nõrkus (naistel alla 60 cmH2 O, meestel alla 80 cmH2 O) ja õhupuudus, kaaluge sissehingamislihaste treeningut. (Nõrk positiivne soovitus, väga madal tõendatuse aste)
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Diafragma on peamine sissehingamislihas, mis vastutab normaalse hingamise biomehaanika eest. Seda on vaja hingamisteede puhastamiseks ja hingamisteede avatuse säilitamiseks. Diafragma mängib tähtsat osa ka kõnes, neelamises ja kõhu pingutamises ning toetab vere tagasivoolu südamesse ja lümfi tagasivoolu kõhu lümfisoontest rinnajuhasse sissehingamise ajal (73). Erinevad tegurid võivad põhjustada sissehingamislihaste nõrkust (74). Südame isheemiatõbi võib viia kerge kuni mõõduka struktuurse ja funktsionaalse hingamislihaste häireni (74,75). Südamepuudulikkus põhjustab südame väljutusvõime ja verevoolu vähenemist perifeersetele ning hingamislihastele. Need muutused võivad kaasa aidata lihaste talitlushäire tekkele, põhjustades kiudude atroofiat ning perifeersete ja hingamislihaste nõrkust (76). Sissehingamislihaste nõrkus võib soodustada hingeldust, väsimust, füüsilise võimekuse ja koormustaluvuse vähenemist. Uuringute alusel esineb seda umbes 40%-l patsientidest, kellel esineb vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkus, ning seda seostakse halvema pikaajalise prognoosiga (k.a suremus [kõik põhjused]) (kohandatud HR 2,13; 95% Cl 1,17; 3,88) (77).
Tõendus sissehingamislihaste treeningu kohta pärines viiest süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (52,75,76,81,82) ning kolmest JuKU-st (83–85). Sissehingamislihaste treening parandas MIP-d (75,76,83), sissehingamislihaste vastupidavust (75,85), füüsilist võimekust (82,85) ja elukvaliteeti (52,76,85). Ohutuse kohta ei ole JuKU-desse kaasatud patsientidel sissehingamislihaste treeninguga seotud kõrvaltoimeid raporteeritud. Esineb viiteid, et sissehingamislihaste treening võib olla vastunäidustatud neile, kellel on häälepaelte düsfunktsioon ja ebastabiilne astma, samuti pneumotooraksiohuga ja pleura lähedal paiknevate emfüsematoossete bulladega patsientidele, kuna sissehingamislihaste treening tekitab suurt negatiivset rõhku hingamisteedes, intratorakaalselt ja intrapleuraalselt. Sissehingamislihaste treeninguga tuleb olla ettevaatlik patsientidel, kel esineb vasaku vatsakese diastoolse lõppmahu märkimisväärne tõus, kuna kõrgenenud negatiivse intratorakaalse rõhu tingimustes suureneb venoosne tagasivool. See võib põhjustada südamepuudulikkuse sümptomite süvenemist. Kõrge intensiivsusega (> 60% MIP-st) sissehingamislihaste treening võrreldes madalama intensiivsusega võib potentsiaalselt põhjustada kõrgemat negatiivset intrapleuraalset ja intratorakaalset rõhku (25).
Enesejuhtimine ja eneseabivõtted
16. Südamehaigusega patsiendil kaaluge taastusravi ühe osana nõustamist tervisekäitumise ja stressijuhtimise eneseabivõtete teemal. (Nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste)
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Enesejuhtimine (ingl self-management) hõlmab liikumise, toitumise, vaimse tervise, ravimite ja riskitegurite aktiivset juhtimist. Enesejuhtimisoskused aitavad patsiendil jälgida oma südamehaigust, omaks võtta tervislikku eluviisi, järgida raviplaani, toime tulla stressiga ning omandada vajalikke teadmisi ja uut informatsiooni (86). Enesejuhtimisoskuste nõustamise põhikomponendid on eesmärkide loomine ja ülevaatamine, motivatsiooni hoidmine, patsiendiõpetus (enesejälgimine, mõõtmine, järgimine) ning kontakt tervishoiutöötajaga. Südamehaigusega patsiendi taastusravi peaks alati sisaldama nõustamist enesejuhtimisoskuste teemal.
Tõendus enesejuhtimise kohta pärines kuuest süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (87–92). Ainult patsiendiõpetus võrreldes standardraviga ei vähendanud suremust (kõik põhjused), müokardiinfarkti riski ega hospitaliseerimist, kuid vähendas südame-veresoonkonna sündmuste riski (87). Enesejuhtimise sekkumised võrreldes standardraviga parandasid elukvaliteeti (88,91), vähendasid südamepuudulikkusega seotud hospitaliseerimist (88) ja väsimust (90). Elektroonilistest enesejuhtimise sekkumistest olid efektiivsed terviseseisundi monitoorimise funktsioonid ja meelespead (92).
Tegevusteraapia
17. Südamehaigusega patsiendi puhul, kes vajab nõustamist igapäevategevuste sooritamise, kodu kohandamise, energia säästmise ja/või abivahendite asjus, kaaluge suunamist tegevusterapeudi vastuvõtule. - nõrk soovitus, väga madal tõendatuse aste
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Tegevusteraapia pakub sekkumisi ja võimalusi, mis aitavad kaasa inimese tööga, tervisega või üldise heaoluga seotud elukorralduslike tingimuste parandamisel. Tegevusterapeudid aitavad inimestel kohandada tegevusi, käitumist ning harjumusi, mis aitavad kaasa haigusega toimetulekul. (93). Tegevusteraapia on tähtis inimese tegevusvõime parandamisel igapäevaleutegevustes (ingl activities of daily living) ning energiat säästvate tehnikate õpetamisel. Tegevusteraapia aitab kaasa erinevate võtete ja tehnoloogia rakendamisele ning viib parema haiguse enesejuhtimiseni (94). Taastusravi aktiivses etapis tehakse tegevusteraapiat individuaalselt ning see on suunatud igapäevaoskuste uuesti õppimisele, abivahendite vajaduse hindamisele ja nende kasutamise õpetamisele ning tavaellu tagasipöördumise toetamisele. Lisasekkumisteks on kognitiivne stimulatsioon, multisensoorne stimulatsioon, liigutuste ja asendi muutmise tehnikad, mida õpetatakse nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Samuti hinnatakse patsiendi koduseid tingimusi ning vajadusel tehakse muudatusi, et patsiendil oleks võimalik kodus iseseisvalt toime tulla.
Tõendus tegevusteraapia kohta pärines ühest süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (95) ning kahest JuKU-st (96,97). Eraldiseisev psühholoogiline sekkumine, tööga seotud nõustamine või füüsilist seisundit mõjutav sekkumine ei vähendanud võrreldes standardraviga märkimisväärselt aega tööle naasmiseni, samas kui kombineeritud sekkumine vähendas aega tööle naasmiseni tuntavalt (MD –40,77 päeva; 95% CI –67,19; –14,35) (95). Individuaalne lähenemine võib kiirendada tööle naasmist ja ka samale töökohale naasmist (96). Energia säästmise ja probleemide lahendamise sekkumine ja tervisealane õpetamine vähendasid südamepuudulikkusega seotud väsimust võrdväärselt (97).
Psühhoteraapia
| 18 | |
Südamehaigusega patsienti, kellel hindasite taastusravi planeerimisel psühhoemotsionaalset seisundit EEK-2 küsimustikuga, mille tulemus viitas meeleoluhäirele, käsitlege vastavalt Eestis varem koostatud teemakohastele ravijuhenditele. Praktiline soovitus |
Taastusravi korraldus
19. Motiveeritud südamehaigusega patsiendil, kaaluge võimalusel juhendatud kodupõhist taastusravi. - nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Juhendatud taastusravi põhiosaks on füsioterapeudi juhendamisel individuaalselt või rühmas tehtav struktureeritud treening. Juhendatud kodupõhine taastusravi põhiosaks on füsioteraapia, mida tehakse väljaspool tervishoiuasutust füsioterapeudi juhendamisel. See hõlmab nii otsest kontakti füsioterapeudiga kui ka patsiendi juhendamist digilahenduste kaudu või telefoni teel. Kodune harjutuskava hõlmab patsiendi iseseisvalt sooritatavaid harjutusi, mida on eelnevalt õpetanud füsioterapeut.
Tõendus juhendatud taastusravi kohta pärines üheksast uuringust, millest kuus olid süstemaatilised ülevaated ja metaanalüüsid (109–114), kaks JuKU-d (115,116) ning üks retrospektiivne kohortuuring (117). Juhendatud kodupõhine taastusravi oli vähemalt sama efektiivne kui keskuspõhine taastusravi (111).Erinevad teletaastusravi mudelid, nagu näiteks videotreeningud, rakendused ja digitaalsed sekkumised, olid sama efektiivsed ja turvalised kui traditsiooniline taastusravi, eriti kui need sisaldasid regulaarset kontakti tervishoiutöötajaga (114). Elukvaliteedi paranemine oli sarnane juhendatud kodupõhise ja keskusepõhise taastusravi rühmades (SMD 0,11; 95% CI 0,12; 0,34) (109).
Taastusraviprogrammi kestus
20. Südamehaigusega patsiendil kasutage ambulatoorset taastusraviprogrammi pikkusega vähemalt 24 juhendatud treeningsessiooni 8–12 nädala jooksul. (Tugev positiivne soovitus, madal tõendatuse aste)
Tugev soovitus teha
Südamehaige taastusraviprogrammi kogukestus ja sessioonide arv nädalas on riigiti erinev. Südamehaige taastusraviprogrammi kogukestus oli erinevates riikides vahemikus 6–12 nädalat, sessioonide arv kaks kuni kolm sessiooni nädalas ja sessiooni pikkus 50–60 minutit (118). Ka Eesti taastusravikeskustes on südamehaige taastusraviprogrammide kestus erinev. Näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis on programmi kogukestus 12 nädalat, sessioonid toimuvad kolm korda nädalas. Medicumis on taastusraviprogrammi kestus kaheksa nädalat, sessioonid toimuvad viis korda nädalas. Põhja-Eesti regionaalhaiglas on programmi kogukestus kaheksa nädalat ja sessioonid toimuvad kaks korda nädalas. Peab arvestama, et EAPC välja pakutud südamehaige kompleksse taastusravi kvaliteedi indikaatorite järgi on miinimumnõue 24 treeningsessiooni taastusravi tsüklis (70).
Tõendus südamehaige taastusraviprogrammi kogukestuse ja sessioonide arvu kohta pärines ühest süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (119), kahest JuKU-st (120,121) ja ühest vaatlusuuringust (122). Väiksem üldsuremus oli suure (≥ 36 sessiooni) (RR 0,56; 95% CI 0,41; 0,78) ja mõõduka treeningmahuga (12–35 sessiooni) südamehaige taastusraviprogrammis osalenute hulgas (RR 0,58; 95% CI 0,37; 0,91), kuid mitte väikesemahulise taastusravi (< 12 sessiooni) korral (RR 0,74; 95% CI 0,47; 1,15), võrreldes kontrollrühmaga. Veel enam, südamehaige suurem treeningmaht vähendas hospitaliseerimise (SVH põhjused) (RR 0,61; 95% CI 0,40; 0,95), koronaararteri šunteerimise operatsiooni (RR 0,60; 95% CI 0,36; 0,98) ja perkutaanse koronaarinterventsiooni (RR 0,65; 95% CI 0,50; 0,84) riski (119). Treeningsessioonide koguhulk oli pöördvõrdeliselt seotud tõsise kardiovaskulaarse sündmuse (ingl major cardiovascular event, MACE) esinemisega (RR 0,66; 95% CI 0,55; 0,91) neil patsientidel, kes läbisid vähemalt 20 seanssi võrreldes kontrollrühmaga. Iga lisaseanss oli seotud väiksema MACE riskiga (kohandatud RR 0,98; 95% CI 0,97; 0,99) (122).
Taastusravi kaugteenus taastusravi kolmandas etapis
21. Südamehaigusega patsiendil, kaaluge taastusravi kolmandas etapis motivatsiooni säilitamiseks ja paremate ravitulemuste saavutamiseks füsioteraapia kaugteenust. (Nõrk positiivne soovitus, madal tõendatuse aste)
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Tartu Ülikooli Kliinikumis tehti juhtprojekt, millega uuriti südamehaige taastusravi kaugteenust taastusravi teises etapis. Uuringust selgus, et kaugteenusena pakutav südamehaige taastusravi oli sama efektiivne kui kontaktteenustena osutatav taastusravi. Praegu Eestis taastusravi kolmandas etapis füsioteraapia kaugteenust ei rakendata, südamehaigusega patsient jätkab iseseisvalt esimeses ja teises taastusravi etapis ravimeeskonnalt saadud juhiste järgi (123).
Tõendusmaterjal kaugteenusest taastusravi kolmandas etapis pärines neljast süstemaatilisest ülevaatest ja metaanalüüsist (124–127) ning ühest JuKU-st (128). Kaugteenuse (kasutades nutiseadet, veebisaiti, tekstsõnumeid või mobiilirakendusi) kasutamine taastusravi kolmandas etapis soodustas nii elukvaliteedi paranemist (124,125) kui ka füüsilise aktiivsuse säilimist (125,128). Digitaalsete sekkumiste efekti suurendas individuaalne lähenemine ja tihe kontakt tervishoiuspetsialistiga (127).
Korduva taastusravi vajadus
22. Korduva taastusravi vajaduse üle otsustage individuaalselt, võttes arvesse järgnevat: 1) koormustaluvuse vähenemine (nt NYHA klassi muutus), 2) toimetuleku halvenemine igapäevatoimingutes, 3) elukvaliteedi halvenemine, 4) rehospitaliseerimised ja ägenemised. (Nõrk positiivne soovitus, väga madal tõendatuse aste)
Nõrk soovitus sekkumise poolt
Patsientide nõustamine, riskitegurite hindamine ja korduva taastusravi vajaduse üle otsustamine peaks toimuma üks kuni kaks korda aastas. Soovitatavalt peaks hindama patsiendiga varem tegelenud taastusravimeeskond koostöös perearsti ja patsiendi lähedastega (6).
Tõendus korduva taastusravi vajaduse kohta pärines ühest retrospektiivsest kohortuuringust (129). Teist kord südamehaige kompleksses taastusravis osalemine ei vähendanud oluliselt suremuse riski (kohandatud HR 0,83; 95% CI 0,49; 1,40), kuid vähendas sihtmärk-veresoone revaskularisatsiooni (kohandatud HR 0,47; 95% CI 0,26; 0,86) ja hospitaliseerimise riski (SVH põhjused) (kohandatud HR 0,60; 95% CI 0,43; 0,84) ning kardiovaskulaarsete sündmuste (suremus [SVH põhjused], müokardiinfarkt, sihtmärk-veresoone revaskularisatsioon) (kohandatud HR 0,57; 95% CI 0,36; 0,89) riski (129).
Sissejuhatus
-
programmi sisenemine
-
riskitegurite hindamine
-
individuaalse taastusraviplaani koostamine
-
eluviisi nõustamine
-
metoodika
-
maht
-
intensiivsus
-
südamehaiguste medikamentoosne ravi
-
düslipideemia käsitlus (ravi)
-
sõltuvusainete (mh alkoholi liigtarvitamisest ja suitsetamisest, mis on käsitletud vastavates ravijuhendites) tarvitamisest loobumine
-
spetsiifilised toitumissoovitused
-
lapseea südamehaiguste taastusravi
Ravijuhendi koostamine
Kasutatud kirjandus
1. Estonian Health Insurance Fund, University of Tartu, Ministry of Social Affairs, WHO Country Office in Estonia. Estonian Handbook for Guidelines Development 2020. Estonian Health Insurance Fund; 2021.
2. Naghavi M, Ong KL, Aali A, Ababneh HS, Abate YH, Abbafati C, et al. Global burden of 288 causes of death and life expectancy decomposition in 204 countries and territories and 811 subnational locations, 1990–2021: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2021. The Lancet. 2024;403(10440):2100–32.
3. Statistikaamet. Statistika andmebaas: RV56 surnud surmapõhjuse, soo ja vanuserühma järgi 2023. Statistikaamet; 2024.
4. Dibben G, Faulkner J, Oldridge N, Rees K, Thompson DR, Zwisler AD, et al. Exercise-based cardiac rehabilitation for coronary heart disease. Cochrane Database Syst Rev. 2021;11(11):CD001800.
5. Rauch B, Davos CH, Doherty P, Saure D, Metzendorf MI, Salzwedel A, et al. The prognostic effect of cardiac rehabilitation in the era of acute revascularisation and statin therapy: A systematic review and meta-analysis of randomized and non-randomized studies – The Cardiac Rehabilitation Outcome Study (CROS). Eur J Prev Cardiol. 2016;23(18):1914.
6. Lukmann A, Ojamaa M, Laaneots L. Taastusravi erinumber: Südamehaigete taastusravi võlu ja valu. Eesti Arst. 2022;101:1–88.
7. Lukmann A, Maaroos J, Eha J, Jõrgel J, Kalda R. Eesti juhised südamehaigete taastusraviks. 2005.
8. Heidenreich PA, Bozkurt B, Aguilar D, Allen LA, Byun JJ, Colvin MM, et al. 2022 AHA/ACC/HFSA Guideline for the Management of Heart Failure: A Report of the American College of Cardiology/American Heart Association Joint Committee on Clinical Practice Guidelines. Circulation. 2022;145(18):e895–1032.
9. Rauch B, Salzwedel A, Bjarnason-Wehrens B, Albus C, Meng K, Schmid JP, et al. Cardiac Rehabilitation in German Speaking Countries of EuropeEvidence-Based Guidelines from Germany, Austria and Switzerland LLKardReha-DACH-Part 1. J Clin Med. 2021;10(10):2192.
10. Schwaab B, Bjarnason-Wehrens B, Meng K, Albus C, Salzwedel A, Schmid JP, et al. Cardiac Rehabilitation in German Speaking Countries of EuropeEvidence-Based Guidelines from Germany, Austria and Switzerland LLKardReha-DACH-Part 2. J Clin Med. 2021;10(14):3071.
11. American Association of Cardiovascular and Pulmonary Rehabilitation. Guidelines for Cardiac Rehabilitation Programs. 6th Edition. Human Kinetics; 2021.
12. Scottish Intercollegiate Guidelines Network. Cardiac rehabilitation. SIGN; 2017.
13. Pelliccia A, Sharma S, Gati S, Bäck M, Börjesson M, Caselli S, et al. 2020 ESC Guidelines on sports cardiology and exercise in patients with cardiovascular disease. Eur Heart J. 2021;42(1):17–96.
14. Ibanez B, James S, Agewall S, Antunes MJ, Bucciarelli-Ducci C, Bueno H, et al. 2017 ESC Guidelines for the management of acute myocardial infarction in patients presenting with ST-segment elevation: The Task Force for the management of acute myocardial infarction in patients presenting with STsegment elevation of the European Society of Cardiology (ESC). Eur Heart J. 2018;39(2):119–77.
15. McDonagh TA, Metra M, Adamo M, Gardner RS, Baumbach A, Böhm M, et al. 2021 ESC Guidelines for the diagnosis and treatment of acute and chronic heart failure: Developed by the Task Force for the diagnosis and treatment of acute and chronic heart failure of the European Society of Cardiology (ESC) With the special contribution of the Heart Failure Association (HFA) of the ESC. Eur Heart J. 2021;42(36):3599–726.
16. Collet JP, Thiele H, Barbato E, Barthélémy O, Bauersachs J, Bhatt DL, et al. 2020 ESC Guidelines for the management of acute coronary syndromes in patients presenting without persistent ST-segment elevation: The Task Force for the management of acute coronary syndromes in patients presenting without persistent ST-segment elevation of the European Society of Cardiology (ESC). Eur Heart J. 2021;42(14):1289–367.
17. Knuuti J, Wijns W, Saraste A, Capodanno D, Barbato E, Funck-Brentano C, et al. 2019 ESC Guidelines for the diagnosis and management of chronic coronary syndromes: The Task Force for the diagnosis and management of chronic coronary syndromes of the European Society of Cardiology (ESC). Eur Heart J. 2020;41(3):407–77.
18. Visseren FLJ, Mach F, Smulders YM, Carballo D, Koskinas KC, Bäck M, et al. 2021 ESC Guidelines on cardiovascular disease prevention in clinical practice: Developed by the Task Force for cardiovascular disease prevention in clinical practice with representatives of the European Society of Cardiology and 12 medical societies With the special contribution of the European Association of Preventive Cardiology (EAPC). Eur Heart J. 2021;42(34):3227–337.
19. Ambrosetti M, Abreu A, Corrà U, Davos CH, Hansen D, Frederix I, et al. Secondary prevention through comprehensive cardiovascular rehabilitation: From knowledge to implementation. 2020 update. A position paper from the Secondary Prevention and Rehabilitation Section of the European Association of Preventive Cardiology. Eur J Prev Cardiol. 2021;28(5):460–95.
20. National Institute for Health and Care Excellence. Chronic heart failure in adults: diagnosis and management [NG106]. NICE; 2018.
21. National Institute for Health and Care Excellence. Acute coronary syndromes [NG185]. NICE; 2020.
22. Ezekowitz JA, O’Meara E, McDonald MA, Abrams H, Chan M, Ducharme A, et al. 2017 Comprehensive Update of the Canadian Cardiovascular Society Guidelines for the Management of Heart Failure. Can J Cardiol. 2017;33(11):1342–433.
23. NHFA CSANZ Heart Failure Guidelines Working Group, Atherton JJ, Sindone A, De Pasquale CG, Driscoll A, MacDonald PS, et al. National Heart Foundation of Australia and Cardiac Society of Australia and New Zealand: Guidelines for the Prevention, Detection, and Management of Heart Failure in Australia 2018. Heart Lung Circ. 2018;27(10):1123–208.
24. Kim C, Sung J, Lee JH, Kim WS, Lee GJ, Jee S, et al. Clinical Practice Guideline for Cardiac Rehabilitation in Korea. Ann Rehabil Med. 2019;43(3):355–443.
25. Shoemaker MJ, Dias KJ, Lefebvre KM, Heick JD, Collins SM. Physical Therapist Clinical Practice Guideline for the Management of Individuals With Heart Failure. Phys Ther. 2020;100(1):14–43.
26. Taylor RS, Dalal HM, McDonagh STJ. The role of cardiac rehabilitation in improving cardiovascular outcomes. Nat Rev Cardiol. 2022;19(3):180–94.
27. Baman JR, Sekhon S, Maganti K. Cardiac Rehabilitation. JAMA. 2021;326(4):366.
28. Gore S, Khanna H, Kumar A. Effects of Comprehensive Outpatient Cardiac Rehabilitation on Exercise Capacity, Functional Status, and Quality of Life in People With Heart Failure: A Systematic Review and Meta-Analysis. Phys Ther. 2023;103(11):pzad119.
29. Albus C, Herrmann-Lingen C, Jensen K, Hackbusch M, Münch N, Kuncewicz C, et al. Additional effects of psychological interventions on subjective and objective outcomes compared with exercise-based cardiac rehabilitation alone in patients with cardiovascular disease: A systematic review and metaanalysis. Eur J Prev Cardiol. 2019;26(10):1035–49.
30. Huang R, Palmer SC, Cao Y, Zhang H, Sun Y, Su W, et al. Cardiac Rehabilitation Programs for Chronic Heart Disease: A Bayesian Network Meta-analysis. Can J Cardiol. 2021;37(1):162–71.
31. Kabboul NN, Tomlinson G, Francis TA, Grace SL, Chaves G, Rac V, et al. Comparative Effectiveness of the Core Components of Cardiac Rehabilitation on Mortality and Morbidity: A Systematic Review and Network MetaAnalysis. J Clin Med. 2018;7(12):514.
32. Palange P, Laveneziana P, Neder J, Ward S. Clinical Exercise Testing. European Respiratory Society; 2018.
33. Milani JGPO, Milani M, Machado FVC, Wilhelm M, Marcin T, D’Ascenzi F, et al. Accurate prediction equations for ventilatory thresholds in cardiometabolic disease when gas exchange analysis is unavailable: development and validation. Eur J Prev Cardiol. 2024;31(16):1914–24.
34. Puente-Maestu L, Palange P, Casaburi R, Laveneziana P, Maltais F, Neder JA, et al. Use of exercise testing in the evaluation of interventional efficacy: an official ERS statement. Eur Respir J. 2016;47(2):429–60.
35. Shoemaker MJ, Curtis AB, Vangsnes E, Dickinson MG. Clinically meaningful change estimates for the six-minute walk test and daily activity in individuals with chronic heart failure. Cardiopulm Phys Ther J. 2013;24(3):21–9.
36. Gremeaux V, Troisgros O, Benaïm S, Hannequin A, Laurent Y, Casillas JM, et al. Determining the minimal clinically important difference for the sixminute walk test and the 200-meter fast-walk test during cardiac rehabilitation program in coronary artery disease patients after acute coronary syndrome. Arch Phys Med Rehabil. 2011;92(4):611–9.
37. Ciani O, Piepoli M, Smart N, Uddin J, Walker S, Warren FC, et al. Validation of Exercise Capacity as a Surrogate Endpoint in Exercise-Based Rehabilitation for Heart Failure: A Meta-Analysis of Randomized Controlled Trials. JACC Heart Fail. 2018;6(7):596–604.
38. Hanson LC, McBurney H, Taylor NF. The retest reliability of the six-minute walk test in patients referred to a cardiac rehabilitation programme. Physiother Res Int J Res Clin Phys Ther. 2012;17(1):55–61.
39. Scrutinio D, Guida P, Passantino A, Scalvini S, Bussotti M, Forni G, et al. Association of improvement in functional capacity after rehabilitation with long-term survival in heart failure. Int J Cardiol. 2022;352:92–7.
40. Lim HJ, Jee SJ, Lee MM. Comparison of Incremental Shuttle Walking Test, 6-Minute Walking Test, and Cardiopulmonary Exercise Stress Test in Patients with Myocardial Infarction. Med Sci Monit Int Med J Exp Clin Res. 2022;28:e938140.
41. Pulz C, Diniz RV, Alves ANF, Tebexreni AS, Carvalho AC, de Paola AAV, et al. Incremental shuttle and six-minute walking tests in the assessment of functional capacity in chronic heart failure. Can J Cardiol. 2008;24(2):131–5.
42. Bellet RN, Adams L, Morris NR. The 6-minute walk test in outpatient cardiac rehabilitation: validity, reliability and responsiveness--a systematic review. Physiotherapy. 2012;98(4):277–86.
43. Lans C, Cider Å, Nylander E, Brudin L. Test-retest reliability of six-minute walk tests over a one-year period in patients with chronic heart failure. Clin Physiol Funct Imaging. 2020;40(4):284–9.
44. Uszko-Lencer NHMK, Mesquita R, Janssen E, Werter C, Brunner-La Rocca HP, Pitta F, et al. Reliability, construct validity and determinants of 6-minute walk test performance in patients with chronic heart failure. Int J Cardiol. 2017;240:285–90.
45. Wordl Health Organization. Obesity: preventing and managing the global epidemic. Report of a WHO consultation. Geneva; 2000.
46. Hughes VA, Frontera WR, Roubenoff R, Evans WJ, Singh MAF. Longitudinal changes in body composition in older men and women: role of body weight change and physical activity. Am J Clin Nutr. 2002;76(2):473–81.
47. Cloetens L, Ellegard L. Energy - a scoping review for the Nordic Nutrition Recommendations 2023 project. Food Nutr Res. 14. november 2023;67. Available at: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/38084151/
48. WHO. Waist Circumference and Waist-Hip Ratio: Report of a WHO Expert Consultation. Geneva; 2008.
49. Tervise Arengu Instituut. Toitumine südame- ja veresoonkonnahaiguste korral [Internet]. 2025. Available at: https://toitumine.ee/toitumine-jahaigused/toitumissoovitused-erinevate-haiguste-puhul/toitumine-sudameja-veresoonkonna-haiguste-korral
50. Ravijuhendite Nõukoda. Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiendi taastusravi RJ-J/48.1-2020. Tervisekassa; 2020.
51. Liang M, Pan Y, Zhong T, Zeng Y, Cheng ASK. Effects of aerobic, resistance, and combined exercise on metabolic syndrome parameters and cardiovascular risk factors: a systematic review and network meta-analysis. Rev Cardiovasc Med. 2021;22(4):1523–33.
52. Zhuang C, Luo X, Wang Q, Wang W, Sun R, Zhang X, et al. The effect of exercise training and physiotherapy on diastolic function, exercise capacity and quality of life in patients with heart failure with preserved ejection fraction: a systematic review and meta-analysis. Kardiol Pol. 2021;79(10):1107–15.
53. Tucker WJ, Beaudry RI, Liang Y, Clark AM, Tomczak CR, Nelson MD, et al. Meta-analysis of Exercise Training on Left Ventricular Ejection Fraction in Heart Failure with Reduced Ejection Fraction: A 10-year Update. Prog Cardiovasc Dis. 2019;62(2):163–71.
54. Gomes-Neto M, Durães AR, Conceição LSR, Roever L, Silva CM, Alves IGN, et al. Effect of combined aerobic and resistance training on peak oxygen consumption, muscle strength and health-related quality of life in patients with heart failure with reduced left ventricular ejection fraction: a systematic review and meta-analysis. Int J Cardiol. 2019;293:165–75.
55. Fan Y, Yu M, Li J, Zhang H, Liu Q, Zhao L, et al. Efficacy and Safety of Resistance Training for Coronary Heart Disease Rehabilitation: A Systematic Review of Randomized Controlled Trials. Front Cardiovasc Med. 2021;8:754794.
56. Terada T, Pap R, Thomas A, Wei R, Noda T, Visintini S, et al. Effects of muscle strength training combined with aerobic training versus aerobic training alone on cardiovascular disease risk indicators in patients with coronary artery disease: a systematic review and meta-analysis of randomised clinical trials. Br J Sports Med. 2024;58(20):1225–34.
57. Molloy C, Long L, Mordi IR, Bridges C, Sagar VA, Davies EJ, et al. Exercisebased cardiac rehabilitation for adults with heart failure. Cochrane Database Syst Rev. 2024;3(3):CD003331.
58. Gonçalves C, Raimundo A, Abreu A, Bravo J. Exercise Intensity in Patients with Cardiovascular Diseases: Systematic Review with Meta-Analysis. Int J Environ Res Public Health. 2021;18(7):3574.
59. Gu S, Du X, Wang D, Yu Y, Guo S. Effects of high intensity interval training versus moderate intensity continuous training on exercise capacity and quality of life in patients with heart failure: A systematic review and meta-analysis. PloS One. 2023;18(8):e0290362.
60. Gomes Neto M, Durães AR, Conceição LSR, Saquetto MB, Ellingsen Ø, Carvalho VO. High intensity interval training versus moderate intensity continuous training on exercise capacity and quality of life in patients with heart failure with reduced ejection fraction: A systematic review and metaanalysis. Int J Cardiol. 2018;261:134–41.
61. Okamura M, Shimizu M, Yamamoto S, Nishie K, Konishi M. High-intensity interval training versus moderate-intensity continuous training in patients with heart failure: a systematic review and meta-analysis. Heart Fail Rev. 2023;28(5):1113–28.
62. Qin Y, Kumar Bundhun P, Yuan ZL, Chen MH. The effect of high-intensity interval training on exercise capacity in post-myocardial infarction patients: a systematic review and meta-analysis. Eur J Prev Cardiol. 2022;29(3):475–84.
63. Wang C, Xing J, Zhao B, Wang Y, Zhang L, Wang Y, et al. The Effects of High-Intensity Interval Training on Exercise Capacity and Prognosis in Heart Failure and Coronary Artery Disease: A Systematic Review and MetaAnalysis. Cardiovasc Ther. 2022;2022:4273809.
64. Chichagi F, Alikhani R, Hosseini MH, Azadi K, Shirsalimi N, Ghodsi S, et al. The effects of high-intensity interval training and moderate-intensity continuous training on patients underwent Coronary Artery Bypass Graft surgery; a systematic review. Am J Cardiovasc Dis. 2024;14(6):306–17.
65. Gomes-Neto M, Durães AR, Conceição LSR, Silva CM, Martinez BP, Carvalho VO. High-intensity interval training versus moderate-intensity continuous training on exercise capacity and health-related quality of life in patients with coronary artery disease: An updated systematic review and meta-analysis. Braz J Phys Ther. 2025;29(1):101137.
66. Ghazavi S, Zavar R, Sadeghi M, Amirpour A, Amerizadeh A. Comparing the Effect of Moderate-Intensity Versus High-Intensity Interval Training Exercise on Global Longitudinal Strain (GLS) in Cardiovascular Patients: Systematic Review and Meta-Analysis. Cardiol Res Pract. 2025;2025:9901472.
67. Quindry JC, Franklin BA, Chapman M, Humphrey R, Mathis S. Benefits and Risks of High-Intensity Interval Training in Patients With Coronary Artery Disease. Am J Cardiol. 2019;123(8):1370–7.
68. Wewege MA, Ahn D, Yu J, Liou K, Keech A. High-Intensity Interval Training for Patients With Cardiovascular Disease-Is It Safe? A Systematic Review. J Am Heart Assoc. 2018;7(21):e009305.
69. Hansen D, Abreu A, Ambrosetti M, Cornelissen V, Gevaert A, Kemps H, et al. Exercise intensity assessment and prescription in cardiovascular rehabilitation and beyond: why and how: a position statement from the Secondary Prevention and Rehabilitation Section of the European Association of Preventive Cardiology. Eur J Prev Cardiol. 2022;29(1):230–45.
70. Abreu A, Frederix I, Dendale P, Janssen A, Doherty P, Piepoli MF, et al. Standardization and quality improvement of secondary prevention through cardiovascular rehabilitation programmes in Europe: The avenue towards EAPC accreditation programme: A position statement of the Secondary Prevention and Rehabilitation Section of the European Association of Preventive Cardiology (EAPC). Eur J Prev Cardiol. 2021;28(5):496–509.
71. Hansen D, Abreu A, Doherty P, Völler H. Dynamic strength training intensity in cardiovascular rehabilitation: is it time to reconsider clinical practice? A systematic review. Eur J Prev Cardiol. 2019;26(14):1483–92.
72. Guo R, Wen Y, Xu Y, Jia R, Zou S, Lu S, et al. The impact of exercise training for chronic heart failure patients with cardiac resynchronization therapy: A systematic review and meta-analysis. Medicine (Baltimore). 2021;100(13):e25128.
73. Mangner N, Winzer EB, Linke A, Adams V. Locomotor and respiratory muscle abnormalities in HFrEF and HFpEF. Front Cardiovasc Med. 2023;10:1149065.
74. Kelley RC, Ferreira LF. Diaphragm abnormalities in heart failure and aging: mechanisms and integration of cardiovascular and respiratory pathophysiology. Heart Fail Rev. 2017;22(2):191–207.
75. Fabero-Garrido R, Del Corral T, Plaza-Manzano G, Sanz-Ayan P, IzquierdoGarcía J, López-de-Uralde-Villanueva I. Effects of Respiratory Muscle Training on Exercise Capacity, Quality of Life, and Respiratory and Pulmonary Function in People With Ischemic Heart Disease: Systematic Review and Meta-Analysis. Phys Ther. 2024;104(3):pzad164.
76. Azambuja A de CM, de Oliveira LZ, Sbruzzi G. Inspiratory Muscle Training in Patients With Heart Failure: What Is New? Systematic Review and MetaAnalysis. Phys Ther. 2020;100(12):2099–109.
77. Hamazaki N, Kamiya K, Matsuzawa R, Nozaki K, Ichikawa T, Tanaka S, et al. Prevalence and prognosis of respiratory muscle weakness in heart failure patients with preserved ejection fraction. Respir Med. 2020;161:105834.
78. Aquino TN de, Prado JP, Crisafulli E, Clini EM, Galdino G. Efficacy of Respiratory Muscle Training in the Immediate Postoperative Period of Cardiac Surgery: A Systematic Review and Meta-Analysis. Braz J Cardiovasc Surg. 2024;39(1):e20220165.
79. Aguirre VJ, Sinha P, Zimmet A, Lee GA, Kwa L, Rosenfeldt F. Phrenic nerve injury during cardiac surgery: mechanisms, management and prevention. Heart Lung Circ. 2013;22(11):895–902.
80. Lista-Paz A, Langer D, Barral-Fernández M, Quintela-Del-Río A, GimenoSantos E, Arbillaga-Etxarri A, et al. Maximal Respiratory Pressure Reference Equations in Healthy Adults and Cut-off Points for Defining Respiratory Muscle Weakness. Arch Bronconeumol. 2023;59(12):813–20.
81. Wang T, Zhang L, Cai M, Tian Z. Effects of different exercise modalities on inhibiting left ventricular pathological remodeling in patients with heart failure with reduced ejection fraction: A systematic review and network meta-analysis. Life Sci. 2023;319:121511.
82. Araújo CO, Araújo Alves CC, Dos Santos FRA, Cahalin LP, Cipriano GFB, Cipriano G. Inspiratory Muscle Training in Phase 1 and 2 Postoperative Cardiac Rehabilitation Following Coronary Artery Bypass Graft Surgery: Systematic Review With Meta-Analysis. Phys Ther. 2024;104(7):pzae061.
83. Miozzo AP, Stein C, Marcolino MZ, Sisto IR, Hauck M, Coronel CC, et al. Effects of High-Intensity Inspiratory Muscle Training Associated with Aerobic Exercise in Patients Undergoing CABG: Randomized Clinical Trial. Braz J Cardiovasc Surg. 2018;33(4):376–83.
84. Hermes BM, Cardoso DM, Gomes TJN, Santos TD dos, Vicente MS, Pereira SN, et al. Short-term inspiratory muscle training potentiates the benefits of aerobic and resistance training in patients undergoing CABG in phase II cardiac rehabilitation program. Rev Bras Cir Cardiovasc Orgao Of Soc Bras Cir Cardiovasc. 2015;30(4):474–81.
85. Dos Santos TD, Pereira SN, Portela LOC, Cardoso DM, Lago PD, Dos Santos Guarda N, et al. Moderate-to-high intensity inspiratory muscle training improves the effects of combined training on exercise capacity in patients after coronary artery bypass graft surgery: A randomized clinical trial. Int J Cardiol. 2019;279:40–6.
86. Yang Z, Zheng X, Gao Y, Zhang C, Wang A. Strategies for enhancing homebased cardiac rehabilitation self-management for patients with coronary heart disease: a qualitative study. BMC Nurs. 2025;24(1):27.
87. L A, Jp B, Am C, H D, Hk R, C B, et al. Patient education in the management of coronary heart disease. Cochrane Database Syst Rev [Internet]. 2017;6(6). Available at: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/28658719/
88. Zhao Q, Chen C, Zhang J, Ye Y, Fan X. Effects of self-management interventions on heart failure: Systematic review and meta-analysis of randomized controlled trials - Reprint. Int J Nurs Stud. 2021;116:103909.
89. Yang YF, Hoo JX, Tan JY, Lim LL. Multicomponent integrated care for patients with chronic heart failure: systematic review and meta-analysis. ESC Heart Fail. 2023;10(2):791–807.
90. Parry M, Bjørnnes AK, Victor JC, Ayala AP, Lenton E, Clarke H, et al. SelfManagement Interventions for Women With Cardiac Pain: A Systematic Review and Meta-analysis. Can J Cardiol. 2018;34(4):458–67.
91. Feng C, Wang Y, Li S, Qu Z, Zheng S. Effect of self-management intervention on prognosis of patients with chronic heart failure: A meta-analysis. Nurs Open. 2023;10(4):2015–29.
92. Li D, Huang LT, Zhang F, Wang JH. Comparative effectiveness of ehealth self-management interventions for patients with heart failure: A Bayesian network meta-analysis. Patient Educ Couns. 2024;124:108277.
93. Occupational Therapy Practice Framework: Domain and ProcessFourth Edition. Am J Occup Ther Off Publ Am Occup Ther Assoc. 2020;74(Supplement_2):7412410010p1–87.
94. Norberg EB, Boman K, Löfgren B. Activities of daily living for old persons in primary health care with chronic heart failure. Scand J Caring Sci. 2008;22(2):203–10.
95. Hegewald J, Wegewitz UE, Euler U, van Dijk JL, Adams J, Fishta A, et al. Interventions to support return to work for people with coronary heart disease. Cochrane Database Syst Rev. 2019;3(3):CD010748.
96. Zack O, Melamed S, Silber H, Cinamon T, Levy D, Moshe S. The Effectiveness of Case-management Rehabilitation Intervention in Facilitating Return to Work and Maintenance of Employment After Myocardial Infarction: Results of a Randomized Controlled Trial. Clin Rehabil. 2022;36(6):753–66.
97. Kim YJ, Radloff JC, Crane PA, Bolin LP. Rehabilitation Intervention for Individuals With Heart Failure and Fatigue to Reduce Fatigue Impact: A Feasibility Study. Ann Rehabil Med. 2019;43(6):686–99.
98. Vieweg WVR, Julius DA, Fernandez A, Wulsin LR, Mohanty PK, BeattyBrooks M, et al. Treatment of depression in patients with coronary heart disease. Am J Med. 2006;119(7):567–73.
99. Shimbo D, Davidson KW, Haas DC, Fuster V, Badimon JJ. Negative impact of depression on outcomes in patients with coronary artery disease: mechanisms, treatment considerations, and future directions. J Thromb Haemost JTH. 2005;3(5):897–908.
100. Doyle F, Freedland KE, Carney RM, de Jonge P, Dickens C, Pedersen SS, et al. Hybrid Systematic Review and Network Meta-Analysis of Randomized Controlled Trials of Interventions for Depressive Symptoms in Patients With Coronary Artery Disease. Psychosom Med. 2021;83(5):423–31.
101. Edwards BL, Sydeman SJ. Depression Is Associated With Reduced Outpatient Cardiac Rehabilitation Completion Rates: A SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW AND META-ANALYSIS. J Cardiopulm Rehabil Prev. 2019;39(6):365–72.
102. Rutledge T, Redwine LS, Linke SE, Mills PJ. A meta-analysis of mental health treatments and cardiac rehabilitation for improving clinical outcomes and depression among patients with coronary heart disease. Psychosom Med. 2013;75(4):335–49.
103. Richards SH, Anderson L, Jenkinson CE, Whalley B, Rees K, Davies P, et al. Psychological interventions for coronary heart disease. Cochrane Database Syst Rev. 2017;4(4):CD002902.
104. Tully PJ, Ang SY, Lee EJ, Bendig E, Bauereiß N, Bengel J, et al. Psychological and pharmacological interventions for depression in patients with coronary artery disease. Cochrane Database Syst Rev. 2021;12(12):CD008012.
105. Jeyanantham K, Kotecha D, Thanki D, Dekker R, Lane DA. Effects of cognitive behavioural therapy for depression in heart failure patients: a systematic review and meta-analysis. Heart Fail Rev. 2017;22(6):731–41.
106. Ski CF, Taylor RS, McGuigan K, Long L, Lambert JD, Richards SH, et al. Psychological interventions for depression and anxiety in patients with coronary heart disease, heart failure or atrial fibrillation. Cochrane Database Syst Rev. 2024;4(4):CD013508.
107. Li W, Liao X, Geng D, Yang J, Chen H, Hu S, et al. Mindfulness therapy for patients with coronary heart disease: A systematic review and meta-analysis. Int J Nurs Pract. 2024;30(6):e13276.
108. Zambrano J, Celano CM, Januzzi JL, Massey CN, Chung WJ, Millstein RA, et al. Psychiatric and Psychological Interventions for Depression in Patients With Heart Disease: A Scoping Review. J Am Heart Assoc. 2020;9(22):e018686.
109. Imran HM, Baig M, Erqou S, Taveira TH, Shah NR, Morrison A, et al. HomeBased Cardiac Rehabilitation Alone and Hybrid With Center-Based Cardiac Rehabilitation in Heart Failure: A Systematic Review and Meta-Analysis. J Am Heart Assoc. 2019;8(16):e012779.
110. Zwisler AD, Norton RJ, Dean SG, Dalal H, Tang LH, Wingham J, et al. Home-based cardiac rehabilitation for people with heart failure: A systematic review and meta-analysis. Int J Cardiol. 2016;221:963–9.
111. McDonagh ST, Dalal H, Moore S, Clark CE, Dean SG, Jolly K, et al. Homebased versus centre-based cardiac rehabilitation. Cochrane Database Syst Rev. 2023;10(10):CD007130.
112. Shields GE, Rowlandson A, Dalal G, Nickerson S, Cranmer H, Capobianco L, et al. Cost-effectiveness of home-based cardiac rehabilitation: a systematic review. Heart Br Card Soc. 2023;109(12):913–20.
113. Pagliari C, Isernia S, Rapisarda L, Borgnis F, Lazzeroni D, Bini M, et al. Different Models of Cardiac Telerehabilitation for People with Coronary Artery Disease: Features and Effectiveness: A Systematic Review and MetaAnalysis. J Clin Med. 2024;13(12):3396.
114. Ansari S, Nadar BG, Estêvão MD, Aguiar DR, Ejeh J, Khan Z. Comparing the Outcomes of Digital and Traditional Cardiac Rehabilitation Practices: A Systematic Review and Meta-Analysis. Cureus. 2025;17(1):e77757.
115. Tang LH, Kikkenborg Berg S, Christensen J, Lawaetz J, Doherty P, Taylor RS, et al. Patients’ preference for exercise setting and its influence on the health benefits gained from exercise-based cardiac rehabilitation. Int J Cardiol. 2017;232:33–9.
116. Whittaker F, Wade V. The costs and benefits of technology-enabled, homebased cardiac rehabilitation measured in a randomised controlled trial. J Telemed Telecare. 2014;20(7):419–22.
117. Nkonde-Price C, Reynolds K, Najem M, Yang SJ, Batiste C, Cotter T, et al. Comparison of Home-Based vs Center-Based Cardiac Rehabilitation in Hospitalization, Medication Adherence, and Risk Factor Control Among Patients With Cardiovascular Disease. JAMA Netw Open. 2022;5(8):e2228720.
118. Chaves G, Turk-Adawi K, Supervia M, Santiago de Araújo Pio C, AbuJeish AH, Mamataz T, et al. Cardiac Rehabilitation Dose Around the World: Variation and Correlates. Circ Cardiovasc Qual Outcomes. 2020;13(1):e005453.
119. Santiago de Araújo Pio C, Marzolini S, Pakosh M, Grace SL. Effect of Cardiac Rehabilitation Dose on Mortality and Morbidity: A Systematic Review and Meta-regression Analysis. Mayo Clin Proc. 2017;92(11):1644–59.
120. Reid RD, Dafoe WA, Morrin L, Mayhew A, Papadakis S, Beaton L, et al. Impact of program duration and contact frequency on efficacy and cost of cardiac rehabilitation: results of a randomized trial. Am Heart J. 2005;149(5):862–8.
121. El Missiri A, Amin SA, Tawfik IR, Shabana AM. Effect of a 6-week and 12-week cardiac rehabilitation program on heart rate recovery. Egypt Heart J EHJ Off Bull Egypt Soc Cardiol. 2020;72(1):69.
122. Medina-Inojosa JR, Grace SL, Supervia M, Stokin G, Bonikowske AR, Thomas R, et al. Dose of Cardiac Rehabilitation to Reduce Mortality and Morbidity: A Population-Based Study. J Am Heart Assoc. 2021;10(20):e021356.
123. Laisaar K, Maiväli Ü, Tenson K, Juus E, Suija K, Urmann H. Südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli projekti (01.01.2023–30.06.2024) raames läbi viidud uuringute kokkuvõte. 2024.
124. Chowdhury M, Heald FA, Sanchez-Delgado JC, Pakosh M, Jacome-Hortua AM, Grace SL. The effects of maintenance cardiac rehabilitation: A systematic review and Meta-analysis, with a focus on sex. Heart Lung J Crit Care. 2021;50(4):504–24.
125. Heimer M, Schmitz S, Teschler M, Schäfer H, Douma ER, Habibovic M, et al. eHealth for maintenance cardiovascular rehabilitation: a systematic review and meta-analysis. Eur J Prev Cardiol. 2023;30(15):1634–51.
126. Hannan AL, Harders MP, Hing W, Climstein M, Coombes JS, Furness J. Impact of wearable physical activity monitoring devices with exercise prescription or advice in the maintenance phase of cardiac rehabilitation: systematic review and meta-analysis. BMC Sports Sci Med Rehabil. 2019;11:14.
127. Luijk A, Mortensen SR, Hamborg TG, Zangger G, Ahler JR, Christensen J, et al. The effectiveness of digital health interventions for the maintenance of physical activity following cardiac rehabilitation: A systematic review and meta-analysis. Digit Health. 2024;10:20552076241286641.
128. Antypas K, Wangberg SC. An Internet- and mobile-based tailored intervention to enhance maintenance of physical activity after cardiac rehabilitation: short-term results of a randomized controlled trial. J Med Internet Res. 2014;16(3):e77.
129. Zhang W, Supervia M, Dun Y, Lennon RJ, Ding R, Sandhu G, et al. The Association Between a Second Course of Cardiac Rehabilitation and Cardiovascular Outcomes Following Repeat Percutaneous Coronary Intervention Events. J Cardiopulm Rehabil Prev. 2023;43(2):101–8.
130. Association of Chartered Physiotherapists, in Cardiovascular Rehabilitation. Standards for Physical Activity and Exercise in the Cardiovascular Population 2023. 4th ed. Association of Chartered Physiotherapists in Cardiovascular Rehabilitation; 2023.
131. Taylor JL, Holland DJ, Spathis JG, Beetham KS, Wisløff U, Keating SE, et al. Guidelines for the delivery and monitoring of high intensity interval training in clinical populations. Prog Cardiovasc Dis. 2019;62(2):140–6.